Lendav lind hoiab tihti pea all, et keha oleks voolujoonelisem. Seetõttu juhtubki mõnikord, et ohtlik rajatis jääb õigel ajal märkamata. John Swaddle ja ta kolleegid Virginiast Williamsburgist Williami ja Mary Ülikoolist seadsid nüüd kahe sidemasti otsa suundkõlarid ning edastasid nende kaudu hoiatavat sahinat. Sahina valjus oli umbes 70 detsibelli ehk võrreldav valju tolmuimeja omaga.

Katsed tehti sügisesel ajal Atlandi ookeani ulatuval Delmarva poolsaarel piki mida rändas parasjagu lõunasse miljoneid rändlinde. Kõlarid suunati nii, et täpselt põhjapoolelt tulevad linnud neid kõige paremini kuuleksid. Võrdluse mõttes mängiti valget müra ehk sahinat kahes sagedusvahemikus – 4–6 kilohertsi ja 6–8 kilohertsi.

Selgus, et müra esitamise ajal langeski sidemastide ümber tunglevate lindude arv. Proovitud sagedusvahemikest kõrgema korral umbes 12 protsenti ja madalama korral 16 protsenti. Linnud aeglustasid lendu ja põikasid mastidest kõrvale. Madalam sagedusvahemik võis mõjuda tõhusamalt seepärast, et linnud kuulevad neid sagedusi paremini.

Swaddle ja kaasautorid kirjutavad uuringust ajakirjas PLOS ONE.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25