"Harjashännalised (Zygentoma) elavad koos inimestega korterites ja majades ning vabas looduses kohtab neid Eesti tingimustes haruharva," ütleb Eesti Maaülikooli (EMÜ) entomoloogia vanemteadur Olavi Kurina. 

Ühes Tartu Ülikooli (TÜ) zooloogiamuuseumi biosüstemaatika peaspetsialisti Mati Martini ja EMÜ doktorandi Kaarel Sammetiga kirjeldas ta Eestis uue harjashännalise paberisoomuka (Ctenolepisma longicaudatum) levikut siinmail. Kui esimest korda nähti uut liiki Eestis 2018. aastal Tartus EMÜ Metsamajas, siis viimastel aastatel on paberist toituvat putukat leitud mujaltki.

Arhiivihuviline sissetungija

Olavi Kurina sõnul viitab Ctenolepisma longicaudatum'i eestikeelne nimi paberisoomukas putuka toidusedelile. "Sarnaselt on omakeelse nime tuletanud ka sakslased, kes nimetavad liiki Papierfischchen," võrdleb ta. Nagu kõik harjashännalised, toitub ka paberisoomukas mitmesugusest polüsahhariide sisaldavast orgaanikast ja suudab seedida näiteks tselluloosi.

"Meie kodudes ja ühiskondlikes hoonetes kuuluvad nende toidusedelisse paber, sealhulgas raamatud ja tapeet, fotod, vaibad, riideesemed, kohv, suhkur, tärklis, mõned värvid ja liimid ja muu taoline," loetleb vanemteadur harjashännaliste maiuspalu.

Uue liigi tunneb ära selle järgi, et ta on teistest Eestis elavatest soomukatest veidi suurem ehk kuni 18 millimeetrit pikk. Samuti on tal pikad tundlate- ja sabaniidid. Kurina sõnul pärineb siit ka liigi ladina keelne nimeosa longicaudatum ehk "pikasabaline". "Iseloomulik on väga karvane pea, kusjuures mikroskoopi kasutades näeme, et karvad ei ole otsast teravad vaid tegelikult sulgjad," kirjeldab ta veel.

Nagu öeldud, märgati paberisoomukat Eestis esimest korda Tartus, kuid nüüd on teda nähtud ka siin-seal pealinnas. "Viimase paari aastaga on liik levinud väga kiiresti ning tänaseks on ta sage külaline Riigiarhiivis, Tartu Ülikooli õppehoonetes Chemikumis ja aadressil Vanemuise 46, samuti EMÜ Metsamajas," loetleb Kurina Tartu leiukohti. "Üksikuid isendeid on leitud ERM-ist ja Kvartali keskusest." 

Tallinnas on paberisoomukat märgatud seni vaid Eesti Ajaloomuuseumis. Kurina oletab, et liik on vähemalt Tartus ja Tallinnas siiski laiemalt levinud, kuid praegu puuduvad selle kohta täpsemad andmed.

Võrdluseks on paberisoomukas Põhja-Euroopas inimese kaasabil vanemteaduri sõnul suhteliselt laialt levinud. Seal on tema leviala piir liikunud aastatega üha rohkem põhja poole. Aastal 2013 märgati liiki Norras, 2019. aastal Fääri saartel, 2018. aastal Lõuna-Soomes ja mullu juba Soome keskosas. Kurina sõnul on Norras paberisoomukast saanud probleem ka kodumajapidamistes. See pole veel kõik: uusi harjashännalisi on meie maile oodata teisigi. "Sama perekonna kahte teist liiki – Ctenolepisma lineatum ja C. calva – on hiljuti sedastatud Norras, mis lubab oletada nende laiemat levikud lähiaastatel," tõdeb uurija.

Kas peaksime muretsema?

Harjashännalised liiguvad majapidamisest majapidamisse koos inimesega ja inimese asjadega, näiteks mööbli, raamatute või riietega. Ühtlase õhutemperatuuriga kortermajades levivad harjashännalised ka omapäi ja liiguvad korterist korterisse näiteks küttesüsteemide, torustike ja juhtmekanalite kaudu.

Eesti kodudes on sage külaline majasoomukas, kes vajab elutegevuseks üsna palju niiskust. Kurina sõnul pole ta seni Eesti elanikele suurt muret valmistanud. "Loomulikult on mõnikord niiskesse ruumi unustatud raamat auklikuks söödud või naturaalne tapeedikliister kuhugi kadunud, aga tema masslevikut on piiranud vajadus kõrge õhuniiskuse järele," tõdeb ta.

Uus liik paberisoomukas võib vanemteaduri hinnangul kujuneda meile aga majasoomukast suuremaks peavaluks, sest talub kuivemat mikrokliimat. Muuseumides ja arhiivides on uus liik juba hävitustööga algust teinud. "Soomukad ei ole mürgised ega otseselt inimeste tervisele kahjulikud, küll aga kahjustavad nad meie vara, eelkõige raamatuid, fotosid, muid dokumente. Massilise esinemise korral võib kahju olla märkimisväärne," selgitab Kurina.

Kuidas siis soomukate sissekolimist vältida? Siinkohal soovitab Kurina hoida maja puhtana. Samuti võiks tema sõnul vältida liigniiskete mikroelupaikade teket näiteks keldritesse, hoiuruumidesse ja vannitubadesse. "Kindlasti aitab liigsete, soomukatele varju pakkuvate põranda- ja seinapragude kõrvaldamine," märgib ta.

Soomukate arvukust tasub Kurina sõnul jälgida, kasutades majapidamispoodides müügil olevaid soomukapüüniseid. Kui putukaid väga massiliselt sisse kolib, siis soovitab vanemteadur ühendust võtta spetsialistidega.

Paberisoomukas, kuid mitte ainult

Seni oli Eestis täheldatud kaht harjashännalist: majasoomukat (Lepisma saccharinum)  ja kodusoomukat (Thermobia domestica). Neist esimene on Olavi Kurina sõnul inimkaasleja ehk sünantroop, keda kohtab kõikjal Eestis. Majasoomukas on varjatud eluviisiga ning majapidamises eelistab ta niiskeid ja sooje ruume, kus temperatuur jääks vahemikku +22–32°C. 

"Sageli kohtame neid vannitubades, käimlates ja soojasõlmedes," seletab Kurina. "Ootamatu elektrivalgus sunnib majasoomukat kiiresti varju otsima ja seetõttu näeme neid sageli vaid vilksamisi." Täiskasvanud majasoomukal on kedervart meenutav piklik tahapoole ahenev keha, mis on kaetud hõbehallide soomustega. Soomuste värvi tõttu nimetatakse putukat mõnes keeles "hõbekalakeseks": näiteks saksa keeles Silberfischchen ja inglise keeles silverfish.

Kodusoomuka tunneb ära selle järgi, et ta on majasoomukast veidi suurem ja pruunikashalli värvi. Nagu majasoomukas, eelistab ka see liik soojemat elukeskkonda, mis võib olla veidi kuivem. "Kodusoomukat on Eestis leitud üks kord 2005. aastal, kui ta sattus ühte Lõuna-Eesti majapidamisse ilmselt suurema koguse kasutatud riiete transpordiga," märgib Kurina.

Toona tehti liik kindlaks surnud isendite ja kestade järgi, kuid märgati ka elusaid isendeid. Pärast seda pole liigi esinemise kohta Eestis rohkem kinnitatud andmeid. Kurina sõnul on kodusoomukal raskem siin mail kanda kinnitada, sest on oma elutingimuste suhtes valivam.

Olavi Kurina, Mati Martin ja Kaarel Sammet kirjutavad paberisoomuka levikust ajakirjas Biodiversity Data Journal.