Saksamaa elurikkuseuuringute keskuse iDiv teadlased eesotsas Nico Eisenhaueri ja Andrew Barnesiga tegid koos muudegi maade kolleegidega vaatlusi nii Saksamaal Jena lähedal kui ka Ameerika Ühendriikides Minnesotas. Kahe aasta jooksul kogusid nad mõlemal pool andmeid nii monokultuursetelt põllulappidelt kui ka liigirikastelt looduslikelt rohuväljadelt.

Andmete põhjal tehtud arvutused näitavad, et taimetoiduliste putukate ja muude lülijalgsete roaks langeb liigirikkamatel väljadel suhteliselt vähem biomassi kui liigivaesematel väljadel.

Ühe ühiku taimse biomassi kohta omastavad selgrootud kahjurid seal ligi poole vähem toiduenergiat. See aga tähendab muu hulgas, et ka põllul mitut kultuuri lähestikku kasvatades saame hektarilt rohkem saaki kui suurelt üheviljapõllult.

Eisenhauer, Barnes ja kaasautorid pakuvad tuvastatud seaduspärale ajakirjas Science Advances põhjenduseks, et rohkearvuliste taimeliikidega maalappidel on lülijalgsetel taimetoiduhuvilistel väiksem tõenäosus kohata just endale kõige meelepärasemat liiki taimi, mistõttu nad suunduvad sealt mõnda niisugusesse kohta, kus nende lemmiktaimi kasvab suhteliselt tihedamalt.

Varasemaist uuringuist on ka ilmnenud, et liigirikastes piirkondades sisaldavad putukate toiduks tarvitatavad taimekoed vähem valku, mistõttu nende toiteväärtus on kahjurite silmis madalam.

Nüüd selgus ka, et liigirikkamatel aladel tegutseb rohkem kahjuritest enestest toituvaid lülijalgseid nagu ämblikke, herilasi või mardikaid. Küllap tunnevad need seal end kindlamalt seepärast, et leiavad mitmekesisema taimestiku vahel paremaid peidukohti omaenda looduslike vaenlaste, lindude ja imetajate eest.

Veel võime uuringu tulemustest tuletada, et liigirikkamatel põllumajandusaladel läheb tarvis vähem kahjurimürke ja seegi on ju loodusele hea.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.