"Hispaania teetigu erinevalt nälkijatest on väga aktiivne ja hästi liikuv. Arvatakse, et see ongi üks põhjus, miks nad on nii invasiivsed. Nad lihtsalt hajuvad kiiresti laiali ja seetõttu pole neid lihtne kontrollida," sõnab Kruus. Sestap on võõrliigi tõrjeks hädavajalik, et naaberkrundid seljad kokku paneks.

Milliseid meetodeid aga kasutada? Ühte edulugu pole Kruusi sõnul teada ei Eestist ega mujaltki maailmast. Pigem saab rääkida väikestest õnnestumistest. "Mitte ükski meetod üksinda pole võluvits, mis aitaks neid hävitada. Tuleb kasutada kombineeritud meetodeid," tõdeb ta.

Õlu, mürgid ja pardid

Hispaania teeteoga kimpus inimesed võiksid Eha Kruusi sõnul esimese asjana maha istuda ja paika panna realistlik tõrjeplaan. Tuleks mõista, kas soov on Kruusi hinnangul võõrliik utoopiliselt täielikult hävitada või rahulduda sellega, et teost jäävad krundil puutumata vaid mõned alad. "Alustaks väiksemalt ja liiguks siis suurema peale. Nii koguneb ka kogemust, et tõrje suuremalt ette võtta," arutleb ta.

Tõrjeplaani koostades tuleb inimesel ka läbi mõelda, kui palju on tal selleks aega ja raha. Kaaluda võiks naabritega jõu ja ressursside ühendamist. "Kindlasti tuleb teada, mis meie asukoht on. Kas seal on kuivem või niiskem? Kas taimestik on lopsakam või vähem varju pakkuv?" jätkab Kruus. Risusemal ja metsikumal alal on ühest küljest rohkem elupaiku tigude looduslikele vaenlastele, nagu siilidele ja rästikutele. Teisest küljest on sellisel alal ka nälkjaid keerulisem leida kui roheliselt murult.

"Kui meie naabruses on alad, kust võib arvata, et väljaspoolt sissetungiv invasioon kestab lõputult, võib mõelda mingisuguse tõkise paigaldamisele," soovitab spetsialist. Väga jõulise sissetungi vastu võib püsti panna elektritara. Kruusi sõnul müüakse ehituspoodides näiteks SnailStop-nimelist tara, mida saab osta maksimaalselt 30-meetriste lintidena. "Kui meil on naaber, kes lihtsalt ignoreerib probleemi ja laseb neil vohada, siis midagi tõhusamat ma ei suuda praegu välja pakkuda," sõnab ta.

Tänavu on Kruusi sõnul palju propageeritud tigude väljakorjamist kui toredat kogukonda ühendavat tegevust. "Kui aga arvestame, et inimesed tulevad tavaliselt välja ilusa ilmaga ja nälkjad on aktiivsed vastupidi öösel või vihmaga, on korjamise tõhusus suhteliselt kesine," seletab ta. Nälkjad püsivad 60–70 protsenti ajast peidupaikades. Seetõttu tuleks väljakorjamist teha spetsialisti sõnul kindlasti mitu korda ja kombineerida seda massväljapüügi meetoditega.

Kindlasti peab tema sõnul kasutama erinevaid meelitisi, olgu need siis mürgid või lõksud. Õllepüüniseid üles seades soovitab ta aga arvestada, et õllel ja õllel on vahe. Tänavu tegi ta ise katse, kus võrdles kolme pilsner-tüüpi õlle tõhusust kiritigude ligimeelitamisel. "Õlled andsid väga erinevaid tulemusi. Kõige tõhusam minu katses oli Tšehhi Pilseni õlu, mis oli õnneks pigem odavamat sorti," meenutab ta.

Välismaised allikad soovitavad teha ka koostööd kohaliku kõrtsiga ja kasutada püünistes õllekraani alustesse restidesse tilkunud märjukest. Kruusi sõnul ei pea püünises olema isegi tingimata õlu, vaid kõlbab ka käärima läinud piim või mis tahes muu vedelik.

"Kes oma aias tahab tõsist sõda pidada, võiks panna aeda ka mõned püünistaimed," jätkab spetsialist. Soovitavalt võiks tigudele n-ö ohverdada mõne salati või muu mahlase maiuspala. Selle pealt tuleb Kruusi sõnul kindlasti regulaarselt, kasvõi igal hommikul, käia kogunenud nälkjaid ära korjamas.

Ilusa ilmaga, mil teod õues olla ei eelista, võib neile pakkuda lisaks kunstlikke peidupaiku: näiteks saab osta pest nälkjamatte. "Iseenesest sobivad ka mistahes lauajupid peenarde vahel või pinnakatted, nagu matid ja vaibakesed," lisab Kruus. Teod kogunevad mati alla ja sealt on neid hõlpsam ära korjata.

Eestis on saadaval ka raudfosfaadil põhinevaid graanuleid, mis häirivad tigude seedimist. Nad lõpetavad söömise, tõmbuvad peitu ja surevad mõne päeva jooksul. Samas pole mõju kohene. Vihm võib graanulid laiali uhtuda või nende toimet vähendada, mistõttu võib olla vaja neid korduvalt peenardele puistata.

Kõige parem oleks spetsialisti sõnul, kui inimesel õnnestuks kaasata võitlusse hispaania teetigudega ka nende looduslikud vaenlased, eesotsas lindudega. Näiteks käivad neid murul usinalt nokkimas rästad ja kuldnokad. "Kui suuri nälkjaid nad söövad, ma ei tea. Pardid samas söövad neid kindlasti: metspardid, sinikaelpardid, ka õiget tõugu kodupardid," loetleb ta. Veel võiks abi olla siilidest, kärnkonnadest ja isegi rästikutest-nastikutest. 

"Mida rohkem erinevaid meetodeid te suudate oma kaitstud territooriumil paika panna, seda tõhusam on ilmselt ka teie sõda," ütleb Kruus. Küll aga peab tema sõnul arvestama, et vihmasel suvel toimivad kõikvõimalikud meetmed kehvemini. "Põuaga vajavad nälkjad veetarbe rahuldamiseks rohkem niiskust ja tulevad püünisesse paremini," võrdleb ta.

Järjekindlus (ja põud) viib sihile

Mõnes mõttes on õige aeg hispaania teeteo tõrjeks Eha Kruusi sõnul juba maha magatud. "Positiivne on, et hispaania teetigu annab aastas ainult ühe põlvkonna. Niisiis selleks, et tema arvukus väga suureks kasvaks, on vaja mitut aastat," seletab ta. Nüüd on tigusid saanud aga nii palju, et vihmase ilmaga on nad kõikjal inimese silma all. "Nüüd on nad on nähtaval ja probleem kalevi alt välja tulnud," sõnab ta.

Aastaringile mõeldes soovitab ta esimesed püünised välja panna kevadel, kui ilmad soojaks lähevad. Kruusi sõnul pole teada, kas hispaania teeteod talvituvad Eestis munade või juveniilide ehk noortigudena. Oletatavasti teevad nad seda siiski munadena. Kui aga juveniilidena, võivad viimased suuta talvel pugeda varjulisemasse kohta ja seal talve üle elada. "Nii et kevadel juba peaksid püünised väljas olema," märgib Kruus.

Veel paneb ta inimestele südamele, et põuasel aastal ei tohiks tõrjetegevust soiku jätta. Pigem on põud siinkohal inimese liitlane. "Põua-aastal tehtavad tegevused on oluliselt mõjusamad kui niiskega. Sel ajal on nälkjatel toiduressurss ja liikumise võimalused piiratud ning seega ka paljunemine natuke pärsitud," põhjendab spetsialist.

Peamine on tema sõnul tunda sõjas hispaania teetigude vastu oma lahinguvälja ehk oma aiamaastikku. "Sellepärast ei saagi anda kõiki universaalset rahuldavaid soovitusi, et meie maa on niivõrd mitmekesine," seletab ta. Ühel naabril võib olla üks ja teisel teine mure, sest naaberkruntide maastikud erinevad. Niisiis ei pruugi naaber alati tahtlikult süüdi ollagi, kui teod tema aias vohavad.

"Sõda on sõda ja praegu on meil vaenlane, kelle liikumisvõime on küll piiratud, aga ta ei lenda, nii et ta on ikkagi kusagil seal olemas," sõnab Kruus. Abi on tema sõnul n-ö sõjaplaanist järjekindlast kinnipidamisest. "On lootust, et kui me piisavalt nutikad ja usinad oleme, on vähemalt nende arvukust vähendada siiski võimalik," ütleb ta.