"Võiks öelda, et [Eesti karu] polegi teadaolevalt nii hästi elanud, nende arvukus on kõrgem kui kunagi varem," kinnitas Männil saates "Ökoskoop". Samuti on väga head karude juurdekasvu näitajad. Liigi levikuala laieneb, mille tulemusel on Eesti karude arvelt tekkinud Lätisse arvestatav asurkond. Juunis avaldatud keskkonnaagentuuri aruande põhjal elas Eestis kokku 112 erinevat sama-aastaste poegadega karu pesakonda. Üldarvukus küündis möödunud suve põhjal vähemalt 1000 isendini.

Käesoleval aastal peatati tavapäraselt augustis algav karujaht ajutiselt kohtuvaidluse tõttu. Ulukiuurija hinnangul pole karujahi alguse nihkumine augustist septembrisse karudele ega ka jahimeestele kuigi suur probleem. "Need mõned karud kütitakse ära kuu varem või kuu hiljem, karu seisukohalt ei ole väga suurt vahet," märkis ta. Jahimeeste jaoks võib septembris toimuv küttimine olla Männili sõnul isegi parem, sest loomade nahk on siis tihedam ja väärtuslikum. Küll jõuavad karud pikema pausi tõttu rohkem põlde kahjustada.

Kurioosumina on karude kõrge arvukuse taga Männili sõnul olulisel määral põllumajanduse areng, täpsemalt maisikasvatuse laienemine. Kui vanasti meelitas karusid kaer, siis tänapäeval on peamiseks ahvatluseks kõrge suhkrusisaldusega mais. "See on karule just sügisperioodil ülihea nuumtoit, kui maisitõlvikud hakkavad valmis saama," selgitas Männil.

Põllud toimivad suurte koondumisaladena, kuhu isegi muidu kaugemal elavad karud talveuneks rasvavaru koguma tulevad. Hea toidulaua mõjul on ka loomad ise tugevamad, mis võimaldab emakarudel ilmale tuua ja üles kasvatada suuremaid pesakondi.

Samas kaasnevad sellega ulatuslikud põllukahjud. Männil nentis, et riik hüvitab praegu küll karude tekitatud kahju mesilatele, silopallidele ja kariloomadele.

Viljapõlde meede aga ei kata. Need kahjud võivad kokkuvõttes olla hüvitatavatest kahjudest aga isegi suuremad. "Selle kohta hea ülevaade puudub, kui suured need põllukahjud on. Eeskätt kasutavad karud väga aktiivselt just maisipõlde ja seal võivad need platsid päris suured olla, kus nad maisi maha tallavad ja ka söövad," lisas Männil.

Põllumehed ja jahimehed püüavad kahjustusi ennetada erinevate peletusmeetoditega, näiteks hirmutite ja paugutitega. Praktika näitab, et nende mõju on sageli lühiajaline. "Loomad õpivad kiiresti ära, et seal ei ole otsest ohtu," sõnas Männil. Suurte viljapõldude ümber kaitserajatiste, näiteks elektrikarjuste, rajamine on tema hinnangul aga majanduslikult ebamõistlik.

Suurem kokkupuude

Mida tihedamaks karude asurkond muutub, seda suurem on ka inimeste võimalus karusid kohata. Männil rõhutas, et metsa minekut ei tasu karta, kuid seal tasub olla ettevaatlik. Ohtlikud olukorrad tekivad enamasti ootamatult ja lühikese vahemaa tagant, eriti poegadega emakaru puhul, kes võib enesekaitseks rünnata "Mida kõrgem on karude asustustihedus, seda suurem on tõenäosus, et selliseid juhtumeid ette tuleb," hoiatas Männil.

Eestis on alates 2000. aastast registreeritud kuus inimvigastusega lõppenud karurünnakut. Ühtegi surmaga lõppenud juhtumit samas teada ei ole.

Kõrge asustustihedus sunnib noori karusid otsima endale elupaika inimasustuse lähedalt, kus on vähem domineerivaid isakarusid. "Karu tunnetab, et isakaru on nende jaoks palju suurem oht kui inimene. Kui asustustihedus läheb kõrgeks, tulevad just iseseisvuvad noored karud seetõttu meelega inimeste lähedale, kuna see paik on neile turvalisem," selgitas ekspert. See omakorda suurendab riski konfliktideks.

Kõige tihedam on karude asustus praegu Ida- ja Kesk-Eestis, eriti Ida- ja Lääne-Virumaal ning Tartumaal. Samas on arvukus Männili sõnul jõudsalt kasvanud ka Rapla- ja Viljandimaal. Kõige hõredamalt on karusid veel Lõuna-Eestis, näiteks Võrumaal, ning Lääne-Eestis ja saartel.