Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN ehk International Union for Conservation of Nature) avaldas 10. detsembril ülevaate ohustatud liikide käekäigust. Punases nimekirjas on 128 918 liiki, neist väljasuremisohus 35 765. Väljasurnuks kuulutati 31 liiki.

Lahkunute seas on nii viimati aastal 1934 Lõuna-Hiina meres vaadeldud hai (Carcharhinus obsoletus) kui ka 17 Filipiinide mageveekala, kelle kodu Lanao järves võtsid üle erinevad võõrliigid. Oma rolli mängisid ka ülekalastamine ja selleks kasutatud meetodid. Kesk- ja Lõuna-Ameerikast on kadunud aga konnaliike.

Kõik magevee delfiinid on nüüd ohustatud

Nii Aasia kui Lõuna-Ameerika jõgedes leidub iidseid delfiiniliike. Seoses Amazonase jõgikonnas elutseva tucuxi (Sotalia fluviatilis) lisamisega ohustatud liikide nimekirja, on nüüd kõigi nende magevees elavate intelligentsete imetajate saatus äärmiselt murettekitav.

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu andmeil on tucuxi arvukuse vähenemises süüdi veekeskkonna saastumine, tammide rajamine ning võrkude kasutamine kalapüügil.

Tucuxi on lõbus ja liigikaaslastega seltsiv delfiin, kes hoiab inimestest pigem eemale, ent siiski langevad nad sageli ka delfiiniküttide saagiks. Delfiinipüügi keelustamine ning keelust kinnipidamise jälgimine võiks samuti ohustatud liigi seisundit parandada.

IUCN-i nimekirjad on eelkõige vahend, mille abil erinevaid kaitsetegevusi planeerida ja läbi viia ning ohtudele tähelepanu juhtida. 25 liigi puhul näitabki raport, et olukord on võrreldes mullusega paranenud.

Euroopa piisonil läheb peaaegu hästi

20. sajandi alguses suri Euroopa piison (Bison bonasus) liigse küttimise tõttu välja. Mitmest alamliigist ühte suudeti aga loomaaedades säilitada ning just see on ka viimastel aastatel Poola, Valgevene ja Vene aladel populatsiooni kasvatanud. Arvatakse, et praegu liigub ringi 47 piisonikarja, mille moodustavad ligi 6000 isendit.

Ehkki numbrid kõnelevad positiivsest arengust, selgub nende taha kiigates, et taevas piisonite kohal siiski päris pilvitu pole. Vaid kaheksa karja on piisavalt mitmekülgse geneetilise baasiga, et ka pikas perspektiivis kestlikud olla.

Suur mure on ka piisonite toidulauaga. Metsaaladel jääb nende kõht talviti tühjaks, piisavas koguses vaba niidumaad aga enam pole, mistõttu kipuvad nad põldudel keha kinnitama. See aga tekitab konflikte põllupidajatega, kelle seisukohast on nad kahjurid.

Olukorda püütakse leevendada lisatoidu organiseerimisega. Teemaga kursis olev IUCN-i piisoniuurijate liige Rafal Kowalczyk aga leiab, et hõlpu tooks see, kui eraldada ulukitele oma niidumaad, kus nad ka talvel taimi piisaval kogusel kätte saaks.

Täpsemalt saab raporti sisuga tutvuda IUCN-i kodulehel.