Kõige hiljutisem imetajate seisundi hindamine toimus Eestis möödunud aasta lõpus ning selle aasta alguses. Ehkki oli ka mitmeid liike, keda looduses kohata ei õnnestunud, pole neid veel väljasurnuks kuulutatud.

"Näiteks lagritsaid ja pähklinäppe pole keegi juba mitukümmend aastat kohanud. Väljasurnuks loetakse liik aga siis, kui tema kohta pole viimased viiskümmend aastat leiuandmeid," selgitas keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna juhtivspetsialist Uudo Timm. Ta avaldas lootust, et ehk on mõned mainitud liikide isendid siiski looduses alles ning neil on lihtsalt õnnestunud end uurijate eest varjata.

Imetajatest on viimase aja suurimad "kaotajad" on aga lendorav ja ilves. Vanade metsade mahavõtmise ning elupaikade killustumise tõttu on esimene neist liikunud kriitiliselt ohustatute ning teine ohulähedaste liikide kategooriasse. Halvasti läheb ka neil, kes vajavad koduks looduslikke niite.

Omamoodi kurioosum on aga Eesti kilpkonnade juhtum. Viimati kohati euroopa sookilpkonna (Emys orbicularis) mõned kilomeetrid praegusest Eesti ja Venemaa vahelisest kontrolljoonest idapool asuvatel Setomaa aladel.

"Kui võtame aluseks 1920. aasta Tartu rahuga kehtestatud piiri, siis võiks öelda, et meil on kilpkonnad vabas looduses täitsa olemas. Kui aga võtame aluseks kontrolljoone, siis meil teda ei ole," avas Timm olukorra tagamaid. Need kilpkonnad, keda näiteks Pärnu jões kohatud, on hoopis võõrliigid, kes on loodusesse sattunud hüljatud või põgenenud lemmikuna.

Üks lind, kes on raskest seisust välja tulnud, on merikotkas. "Veel 1980. aastate alguses oli meil vaid mõni pesitsuspaar, praegu on aga kogu rannikupiirkond ja isegi suuremate jõgede ja järvede kaldapiirkonnad merikotkapesi täis," rõõmustab Timm. Päris roosiline suure linnu olukord siiski pole, ent väljasuremisohus liigi kategooriast on ta liikunud ohualti liigi kategooriasse.

Merikotkaste hiljutine hädaoht oli seotud põllumajanduses kasutatud kemikaalidega, mis sattusid keskkonda ja kippusid tippkiskjate organismi kuhjuma. See tekitas merikotkaste puhul nii viljatust kui ka munakoorte õhenemist, mistõttu sigimisedukus langes. Muudatused putukamürkide menüüs, eelkõige kloororgaanika keelustamine, samuti ka pesapaikade kaitsemeetmed on võimaldanud merikotkaste populatsioonil kriisist taastuda.

Teine tuntud liik, kes samuti mürgise Läänemere tõttu Timmi sõnul väga palju kannatas, oli hallhüljes. Ka nende sigivus oli pikalt väga madal. Praeguseks on olukord paranenud.

Küll aga on endiselt põhjust viigerhüljeste pärast muretsemiseks. "Viigerhüljeste olukord on kriitiline. Kuna meil ei ole viimased paar aastat olnud korralikku merejääd, siis viigerhüljeste järelkasv on kõik hukkunud. Nemad poegivad jää peal ja eelistavad kohti, kus on palju rüsijääd, et saaks sinna koopaid teha, kuhu pojad kosuma panna." Lisaks uppumissurmale ähvardavad neid ka merikotkad, kelle jaoks väike hüljes on hea suutäis.

Edulugudest toob Timm välja nahkhiired. Nii tiigilendlane kui tõmmulendlane on ohulähedasest kategooriast liikunud soodsa seisundi kategooriasse. Rõõmustamiseks annab põhjust ka euroopa naarits, kes oli pikalt piirkondlikult väljasurnud liikide nimekirjas, ent on tänu aastakümnete pikkusele visale tööle jõudnud kahe kategooria võrra leebemasse, kuid siiski kriitiliselt ohustatud liikide kategooriasse. Juba pikemat aega pole olnud tarvis Hiiumaale loodud euroopa naaritsa populatsiooni loomaaias paljundatud isenditega täiendada.

Naaritsatega vastupidise käigu on aga teinud rohe-kärnkonn, kes on kuulutatud piirkondlikult väljasurnuks. Taimedest on halvemas suunas kategooriat vahetanud näiteks jusshein ja jugapuu, paremas suunas on aga liikunud luuderohi ja kõdu-koralljuur. Väga suur mure on kaljukotkaga, kes on uue hinnangu järgi väljasuremisohus. Timmi sõnul pole muudatuse taga mitte niivõrd viimasel ajal toimunud populatsiooni kahanemine, kuivõrd juba varem toimunu ametlik registreerimine seeläbi, et järgiti täpselt hindamiskriteeriume.

Esimese rahvusvahelise imetajate ja lindude punase raamatu koostamisega tehti algust aastal 1964 ning avaldamiseni jõuti viis aastat hiljem. Aastal 1994 kinnitas Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN ehk International Union for Conservation of Nature) laiema kategooriate ja kriteeriumite süsteemi, mis on mõningate ajakohastamistega kasutusel tänaseni.

Eestis hinnatakse liikide käekäiku kümneaastase sammuga ning paar aastat vältava protsessina, ehk etapiti liikide kaupa. Rahvusvaheline Looduskaitseliit avaldab aga globaalseid kokkuvõtteid igal aastal. Nendega saab tutvuda IUCN-i kodulehel. Agu Leivitsa koostatud Eesti liikide punase nimestiku ülevaade käesolevast suvest on olemas keskkonnaagentuuri kodulehel.