Uued merisamblikud, molluskid ja korallid jäid teadusele praeguseni tundmatuks, sest teadlaste sõnul pole merepõhja varem nii põhjalikult uuritud.

Paraku hoiatavad uurijad, et avastatud liigid võivad kliimamuutuse tõttu juba eos ohus olla. Ookeani neeldunud süsihappegaas muudab vee happelisemaks. Happelisem vesi lahustab aga koralle ja molluskite karpe. Teadlaste sõnul pole samas veel liiga hilja uusi liike ja nende elukeskkondi päästa.

Sügavuste suurlinnad

Liverpooli Ülikooli ookeanikeemiku George Wolffi sõnul on merepõhjast paremini kaardistatud isegi Kuu ja Marsi pind. Nii pole üllatav, et ookeanipõhjas ringi vaadates leiab uurija alati midagi uut. Avastused ei pruugi piirduda vaid üksikute liikidega: vahel leitakse terveid uusi ökosüsteeme.

Atlase projekti nimelist uuringut juhtinud Edinburghi Ülikooli professori Murray Robertsi sõnul leiti uuringu viie aasta jooksul erilisi ökosüsteeme ning vaadeldi, kuidas need toimivad.

Näiteks moodustasid käsnad terveid kogukondi ja süvamere korallid omalaadseid suurlinnu. Robertsi sõnul toetavad käsnad ja korallid teisi elusolendeid, sest pakuvad olulistele kalaliikidele kudemispaiku. Kui inimtegevus neid nii-öelda linnu kahjustab, pole kaladel kusagil kudeda ning ökosüsteemide funktsioon läheb tulevaste põlvkondade jaoks kaotsi. Uurija võrdleb leitud mere-elupaiku tähtsuse poolest vihmametsadega, sest mõlemad ökosüsteemid on äärmiselt elu- ja liigirikkad.

Aeglustades ookeanihoovusi

Uuringus osales teadlasi Atlandi ookeani ääres asuvast 13 riigist. Ookeanipõhja avastasid üheskoos ookeanikeemikud, füüsikud ja bioloogid. Teadusharusid ühendades otsiti vastust küsimusele, kuidas ookeanikeskkond kliimasoojenemise ja inimtegevuse mõjul muutub.

Ookeanihoovuseid ja fossiilide ladestumist uurides leidis töörühm, et Atlandi ookeani põhjaosa suured hoovused on kliimamuutuse mõjul järsult aeglustunud. Murray Robertsi sõnul on hoovuste aeglustumise tagajärjed keerukad, Võib aga juhtuda, et ökosüsteemide vahelised ühendused muutuvad niimoodi nõrgemaks. Nimelt ühendavad hoovused kiirteede kombel omavahel ookeanisügavuse erinevaid elupaiku.

Mis silmist, see meelest

Tromso Ülikooli loodusressursside ökonomisti Claire Armstrongi sõnul seisneb uuringu väärtus teadmises, mida kõike on inimkonnal kaotada. Süvaookean võib inimestele olla sedavõrd silmist ja meelest eemal, et me ei taju uurija sõnul oma tegevuste tagajärgi merekeskkonnale.

Planeedi rahvaarv üha kasvab, reostus suureneb ja süvamerd nähakse üha enam kohana, kust ammutada meditsiinile või tööstusele sobivaid materjale. Seepärast tuleb inimestel mereteadlaste sõnul täita senised lüngad ookeanialastes teadmistes.