Saksa uurimisrühm jälgis Põhja-Jäämere põhjas toimuvat kaugjuhitava sukeldatava masinaga ja otsis sealt elu märke. Veealusel Langsethi seljandikul jäi uurijatele silma midagi ootamatut. Põhjapinda katsid käsnajäljed, mille olid pealtnäha jätnud muidu väga paiksena näivad merekäsnad, vahendab ScienceAlert.

Uuringu juhtivautori Max Plancki mere-mikrobioloogia instituudi merebioloogi Teresa Morganti sõnul pole teadlased kunagi varem näinud looduskeskkonnas nii palju käsnade jäetud jälgi.

Bioloogid pidasid käsnu siiani suuresti liikumatuteks eluvormideks, kes liiguvad peamiselt vastsena. Tõsi, täiskasvanud käsnad suudavad küll oma keha kägardades ja sirutades asukohta muuta, toitu hankida, vaenulikke keskkonnatingimusi vältida või pärast sigimist hajuda. Samas pole nad ei kiired ega osavad liikujad. Lõpuks on nad ikkagi vaid käsnad: omapärased olendid, kellel pole lihaseid ega muid otseselt liikumiseks mõeldud elundeid.

Varasemates uuringutes on täheldatud, et käsnad siiski liiguvad pisut. Nüüd paistab, et liikumisel on käsnade jaoks oma hind. Põhja-Jäämere põhja seljandikel tehtud vaatluste käigus märkasid uurijad, et käsnajäljed olid täis okiseid. Okised on käsnade sisetoese väikesed okkataolised osad, mis toetavad nende keha. Käsna liikumise käigus paistavad okised kohati küljest murduvat.

Uurijate sõnul olid okisterajad mitme sentimeetri kõrgused ja mõnel juhul ka mitme meetri pikkused. Sageli oli okiserada otsapidi ühenduses elusa käsna kehaga. See viitab, et rajad tekkisid käsnade liikumise tagajärjel. 

Järelveetava kaamerasüsteemi OFOBS-i abil merepõhjas tehtud videos olid umbes 70 protsendil elusaid käsnu kujutavatest kaadrites näha ka okisterajad. Selle põhjal oletavad uurijad, et ennenägematud rajad võivad tegelikult olla käsna elutegevuse tavaline kõrvalsaadus. 

Kuigi veel pole selge, milline on okiserisu bioloogiline tähtsus, oletab uurimisrühm, et teised käsnad, sealhulgas noored isendid, võivad okistes näha toiduallikat. Noorkäsnade jaoks meenutab olukord veidi Hansu ja Grete muinasjuttu, kus toidupalakeste rada aitab neil pimedas toitainevaeses keskkonnas ellu jääda ja laiali hajuda.

Uurijate sõnul pole elusolenditel Põhja-Jäämeres toime tulla just kerge, sest näiteks Langsethi seljandiku piirkonnas leidub orgaanilist ainet ülimalt vähe, setteid tekib napilt ja osakesed ei liigu kuigivõrd ringi. Seetõttu võib juhtuda, et sealne Geodia käsnaperekond toetubki okiserisu laguneva elusaine tükikestele kui täiendavale toiduallikale.

Ehkki käsnu võis liikuma ajendada ka mõni teadmata välismõjur, ei tõenda uurijate sõnul seda praegu miski. Süvamere vett ei sega kiired hoovused. Samuti viitab käsnade ülesmäge liikumine, et asi pole pelgalt gravitatsioonis.

Ehkki uurijad välistavad esialgu muud seletused, tunnistavad nad, et nad ei mõista käsnaliikumist veel täielikult. Nähtus vajab nende sõnul täiendavaid vaatlusi ja uuringuid. Olgu põhjus milline tahes, liiguvad käsnad siiski aastas vaid mõne sentimeetri.

Uuring ilmus ajakirjas Current Biology.