Antarktika liustike all elutsevad käsnad

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Põhjas uudistas varustus kivirahnu, mille küljes elas üks varrega käsn, 15 varreta käsna ja 22 tundmatut varrega organismi. Autor/allikas: British Antarctic Survey/Twitter

Antarktika šelfiliustiku alt setteproove tahtnud teadlased leidsid oma üllatuseks jää alt elu. Rahvusvaheline teadlasrühm avastas merepõhja rändrahnu küljest mitu liiki käsnu, kes elavad fotosünteesimata.

Siiani pidasid teadlased Antarktika šelfiliustike alust merevett üheks eluvaenulikumaks keskkonnaks maamunal. Sadade meetrite paksuse jääkihi all on pidevalt kottpime ja vee temperatuur jääb alla 0 °C. Samavõrd vaenulikest tingimustest on elu leitud varemgi. Siiski on tegu esimese korraga, kui äärmuslikes tingimustes elavad liikumatud liigid nagu käsnad, vahendab ScienceAlert.

Briti Antarktikauuringute biogeograafi Huw Griffithsi sõnul on avastus justkui õnnelik õnnetus, mis paneb uurijaid Antarktika mereelustikku hoopis uue nurga alt vaatama.

Karm aga rikas maailm

Antarktika šelfiliustikud on justkui tohutud vees hõljuvad parved, mis ulatuvad üle Antarktise mandri ääre. Ühtekokku laiuvad need rohkem kui 1,5 miljonil ruutkilomeetril, moodustades kogu Antarktika pindalast umbes kolmandiku. 

Seni pole šelfiliustike alust maailma eriti uuritud, sest sinna on raske ligi pääseda ja sealsed tingimused on karmid. Kui uurimiseni siiski jõutakse, tähendab see tavaliselt, et jäässe puuritakse auk ja uurimisvarustus langetatakse augu põhja uudistama.

Kaheksa säärase puuraugu-uuringu põhjal on juba teada, et liustike all leidub elu. Enamasti leitakse jää alt väikeseid liikuvaid olevusi, nagu kalu, molluskeid, ussikesi ja koorikloomi. Keegi ei osanud aimata, et nii kaugel fotosünteesivatest organismidest elab aga ka mereloomi, kes elatavad end vees leiduvast hõljumist ja teistest toitainetest.

Just käsnu aga Huw Griffiths ja kolleegid leidsidki, kui puurisid Filchneri šelfiliustiku servast 260 kilomeetri kaugusel sisemaa poole augu läbi 890 meetri paksuse jää. Nad läkitasid mõõtevarustuse 1233 meetri sügavusele merepõhja. Seal uudistas varustus kivirahnu, mille küljes elas üks varrega käsn, 15 varreta käsna ja 22 tundmatut varrega organismi. Viimased võivad olla nii käsnad, astsiidid, hüdroidid, nuivähid, ainuõõssed kui ka polüheetaalsed ussid.

Teadlased läkitasid mõõtevarustuse 1233 meetri sügavusele merepõhja Autor/allikas: British Antarctic Survey/Twitter

Griffithsi sõnul tekitas avastus palju uusi küsimusi. Kuidas käsnad nii sügavale said? Millest nad toituvad? Kaua nad seal juba olnud on? Kui levinud on üldse sellised eluga kaetud rändrahnud? Kas tegu on täiesti uute liikidega? Mis juhtuks nende elukooslustega, kui šelfiliustik kokku variseks?

Kemosüntees?

Suurem osa Maa elustikust vajab ellujäämiseks päikest. Toiduahel algab samuti taimedest ja vetikatest, kes valmistavad päikesevalguse abil suhkruid. Sealt edasi tulevad juba taimi söövad organismid ning veel edasi taimtoidulisi organisme söövad või nende jäänuseid lagundavad organismid. 

Igipimedas ookeanisügavuses kasutavad elusorganismid ellujäämiseks aga teist strateegiat. Ookeani põhjas leidub hüdrotermaaalseid lõõre, millest immitseb soojust ja vulkaanilisi ühendeid. Lõhede ümbruses elavad bakterid ammutavad energiat neist samadest vulkaanilist päritolu molekulidest ja astuvad seeläbi merepõhja toiduahela jaoks esimese sammu. Sarnane kemosünteesil põhinev ökosüsteem on leitud näiteks ka ühest Rumeenia koopast.

Hiljutised uuringud näitavad, et liustike all elutsevad organismid kemosünteesivad vaba hapnikku. Metaanipõhiseid kemosünteetilisi ökosüsteeme on leitud ka ookeanist: näiteks märgati metaanileket Antarktika vetes.

Griffithsi ja kolleegide uuritud rändrahn asub lähimast fotosünteesiks sobivast  paigast hinnanguliselt 625–1500 kilomeetri kaugusel. Seega tundub tõenäoline, et kivil elavad organismid moodustavad mingil moel kemosünteetilise toiduahela. Seda isegi juhul, kui praegu määramata jäänud käsnad osutuvad lihatoidulisteks.

Tekkinud küsimustele vastuste saamiseks pole muud varianti, kui teha leitud organismide ja nende elupaiga põhjalik uuring. Paraku kujuneb sellest teadlastele suur väljakutse. Griffithsi sõnul tuleb uurijatel esmalt leida võimalus, kuidas olenditele üldse ligi pääseda. Selleks tuleb minna uurimislaevast 260 kilomeetri kaugusele ja 900 meetri sügavusele.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Frontiers in Marine Science.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: