Polüklooritud difenüüle ehk PCB-sid ei kasutata juba aastakümneid, kuid need võivad endiselt ladestuda vaalade, delfiinide ja pringlite organismis. 

PCB-de mõju vaaladele ja delfiinidele on uuritud varemgi, kuid seni keskendusid uurijad emasloomadele ja nende järglastele. Nüüd leidsid Londoni Zooloogiaseltsi (ZSL) zooloogia instituudi teadlased koostöös mitme teise Ühendkuningriigi ülikooliga, et sadamates elavatel ja PCB-dega kokku puutunud pringlitel on teistest väiksemad munandid. See võib tähendada, et neil on vähem spermat ja väiksem võimalus järeltulijaid saada. Ehkki tegu on alles esmase tähelepanekuga, tuleks inimestel teadlaste sõnul ookeanide puhastamise nimel rohkem pingutada.

Ühendkuningriigi sadamapringlite asurkondade suurust peetakse üldiselt suhteliselt muutumatuks, ehkki loomi ähvardavad kohati reostus, juhupüük ja nakkused. Mõõkvaalade olukord on selle kõrval hullem, sest neid on Ühendkuningriigi vetes alles vaid käputäis.

Mis on PCB-d?

Polüklooritud difenüüle ehk PCB-sid kasutati läinud sajandil tööstuses laialdaselt alates plasti- ja värvitootmisest kuni elektriseadmete valmistamiseni. Alates 1970. aastatest keelati PCB-d nende mürgisuse tõttu aegamisi ära.

Ehkki PCB-reostust enam juurde ei teki ja olemasolev väheneb, kulub juba loodusesse sattunud kemikaalidel lõhustumiseks väga kaua aega. Eriti rohkelt leidub neid endiselt jäätmejaamades, kust need võivad kergesti imbuda veeringesse ja jõuda sealtkaudu edasi merre. 

Meres satuvad PCB-d toiduahelasse, kus hakkavad ladestudes mõjutama delfiine ja pringleid. Näiteks leiti 2016. aastal Šotimaa rannikult surnud mõõkvaal, kelle kehas leidus rekordiliselt palju kemikaale. 

Kuidas võivad PCB-d mõjutada delfiine ja pringleid?

PCB-de halba mõju vaaladele ja delfiinidele on täheldatud varemgi. Kemikaalide tõttu kannatavad enim noorloomad.

Hiljutises uuringus selgus, et La Manche'i väinas elavad delfiinid puutuvad kokku paljude erinevate saasteainetega. Kemikaalid kanduvad loomade aineringes edasi emalt pojale. Teadlaste oletusel kahjustab suures koguses PCB-d mereloomade immuunsust, viljakust ja aju. Kokkupuude suure hulga PCB-dega langetab ka inimeste sperma kvaliteeti.

Kuidas teadlased kemikaalide halba mõju uurisid?

Meri uhub Ühendkuningriigi rannikule aeg-ajalt nii vaalu, delfiine kui ka pringeid. Neil juhtudel püüavad Cetaceani uhtumisuuringute programmi teadlased surnukehi läbi vaadates mõista loomade surmapõhjust. Enamasti hukkuvad mereelukad juhusliku väljapüügi tõttu, kokkupõrkel paatidega ja haiguste tagajärjel.

Värskes uuringus võrdlesid ZSL-i teadlased rannikurisus sisalduvate PCB-de kogust ja viimase paari aastakümne jooksul Ühendkuningriigi rannikule uhutud enam kui 250 pringli munandite kaalu. Munandite kaal viitas uuringus üldisemalt isaste pringlite viljakusele.

Ilmnes, et rannikul elavatel pringlitel esines poole vähem rasedusi, kui nende puhtamates vetes elavatel liigikaaslastel. Uuringu ühe autori Rosie Williamsi sõnul viitab avastus, et kemikaalid mõjutavad mõlemast soost loomade paljunemisvõimet.

Kemikaalide halba mõju isasloomade viljakusele täheldati uurija sõnul aga esimest korda. Leid viitab tema sõnul, et praegused ohuhinnangud ei pruugi mereimetajatega piisavalt arvestada. 

Uuringust kirjutatakse ajakirjas Science of The Total Environment.