Polüklooritud bifenüülid ehk PCB-d on orgaanilised ühendid, mis koosnevad kahest benseenituumast, kus osa vesinikuaatomeid on asendatud klooriaatomiga.

Möödunud sajandil kasutati neid laialdaselt elektriseadmetes dielektriku või jahutusvedelikuna, aga ka näiteks süsinikuvabades kopeerpaberites.

Kui selgus, et polüklooritud bifenüülid on väga toksilised ja kantserogeensed, siis hakati neid mitmetes maades keelustama. Aastal 2001 sõlmitud Stockholmi konventsiooniga leppisid paljud riigid kokku lõpetada nende ainete tootmine ja kasutamine aastaks 2028.

Lisa Melymuk Brnos asuvast Masaryki Ülikoolist kirjutab koos kolleegidega Tšehhist, Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest ajakirjas Environmental Science & Technology, et maailmas on alles veel enam kui kümme miljonit tonni polüklooritud bifenüüle sisaldavaid materjale, mis kujutavad endast tervise- ja keskkonnaohtu.

Autorid tuvastasid, et 42 protsendil Stockholmi konventsioonile alla kirjutanud riikidest puudub selge ülevaade nende ühendite kogusest ja asukohast oma territooriumil.

Ainult 30 protsenti alla kirjutanud riikidest saavutab tõenäoliselt valmiduse polüklooritud bifenüüle keskkonnaohutult käidelda ettenähtud tähtajaks, aastaks 2028.

Suuremaid raskusi on vaesemates riikides, aga ka Ameerika Ühendriikides. Ühendriigid ei ole Stockholmi konventsiooniga ühinenudki, kuid polüklooritud bifenüülide tootmine on seal keelatud juba aastast 1979.

Uuringu autorid tõdevad, et Stockholmi konventsioon on osutunud ebatõhusaks ning polüklooritud bifenüülide täielik kaotamine on ebatõenäoline.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.