Mikroplasti võib leida nii Mount Everestilt kui ka Mariaani süvikust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mikroplastiks loetakse vähem kui viie millimeetrise läbimõõduga plastiosakesi, sellest suurem osa on aga veel kuni sada korda väiksema läbimõõduga ehk silmale nähtamatu.
Mikroplastiks loetakse vähem kui viie millimeetrise läbimõõduga plastiosakesi, sellest suurem osa on aga veel kuni sada korda väiksema läbimõõduga ehk silmale nähtamatu. Autor/allikas: Cornish Plastic Pollution Coalition)

Pisikesed mikroplasti tükikesed on levinud maakeral sellistesse kohtadesse, kuhu ka inimene niisama lihtsalt ei pääse. Teadlased on mikroplasti tükke leidnud nii maailma sügavaimast kohast, Mariaani süvikust, kui ka kõrgeimast paigast, Mount Everestilt.

Plastmassi olulisus meie elus on üha kasvanud. Kui 1950. aastal kasutati plastmassi keskmiselt viis miljonit tonni, siis 2020. aastaks on selle kasutus kasvanud 330 miljoni tonnini. Plasti kasutamine on suurenenud peamiselt seetõttu, et tegemist on praktilise ja vastupidava materjaliga.

Kasutatud plasttooted eraldavad pisikesi osakesi, mida nimetatakse mikroplastiks. Väikesed plasti tükikesed võivad aga kahjustada mitmeid elusolendeid ja sassi ajada ökosüsteeme.

Mikroplast Mount Everestil

Imogen Napperi meeskond võttis Mount Everestilt 11 lumeproovi. Ajakirjas One Earth avaldatud uuringu tulemustest selgus, et mikroplasti leiab ka maailma kõrgeimalt mäelt. Enamus leitud plastitükke on polüesterkiud, mis on pärit tõenäoliselt mägironijate riietelt ja varustuselt.

Suurim mikroplasti kontsentratsioon ehk 119 000 tükki kuupmeetri kohta oli Everesti baaslaagris, kus mägironijad kogunevad. See asub umbes 5340 meetri kõrgusel merepinnast. Plastitükke oli ka Everesti 8850 meetrise tipu lähedal.

Napper ja tema kolleegid kirjutavad novembris artiklis, et nende leitu iseloomustab, kuidas inimene mõjutab ka maailma kaugeimaid piirkondi. Seega on oluline väljakutse toota niisuguseid materjale, mis oleksid rohkem keskkonnasäästlikud ning eraldaksid vähem mikroplasti. Autorid soovitavad, et mägironijad võiksid arvestada, milline mõju on nende tegevusel keskkonnale.

Ookeani sügavused

Plastireostus maailmameres ulatub ka kõige sügavamatesse kohtadesse. Londoni kuningliku seltsi toimetistes avaldatud töös uurisid teadlased koorikloomi, millest selgus, et 90 analüüsitud isendist 65 sisaldasid mikroplasti. Kõige sügavamal asuv mikroplasti sisaldav koorikloom leiti 10 890 meetri sügavuselt Mariaani Süviku lähedalt. Varem pole nii sügavalt mikroplasti leitud. Süviku teadaolev maksimumsügavus on 10 984 meetrit, kuid see võib olla ka suurem. Autorid kirjutavad uuringu kokkuvõttes, et suure tõenäosusega pole maailmas järele jäänud ökosüsteeme, mida plastireostus ei mõjutaks.

Uuringust, mis on tehtud California lähedal Monterey lahest võetud veeproovide põhjal, selgus, et plastpuru koguneb kõige rohkem 200–600 meetri sügavusele.

Ka inimene ei jää mikroplastist puutumata. Keskmine ameeriklane tarbib aasta jooksul 39 000–52 000 mikroplasti tükikest, olenemata inimese soost või vanusest, selgus D. Coxi ja tema kolleegide uuringust. Teadlased selgitasid selle arvu välja varasematele uuringutele tuginedes, kus uuriti plastitükke kraani- ja pudelivees, ning teatud toiduainetes, näiteks kalas, suhkrus, soolas ja alkoholis.

Toimetaja: Indrek Ojamets

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: