"Tuli välja, et mererohuväljadel, kus on rohkem setteid, orgaanikat ja elustikku, on ka rohkem mikroplasti," ütles Kreitsberg saates "Labor". Mereheinaväljad ongi tema sõnul Läänemeres vee liikumise poolest aktiivsemad piirkonnad, kuhu lained ja tormid rohkem setteid toovad. Ühes setetega talletavad heinaväljad muudest merepiirkondadest rohkem plasti.

"Kui võrrelda Eesti mererohuväljasid muu maailma omadega, siis võib öelda, et sarnasus on täitsa olemas," märkis zooloog. Kuigi maailmas on mereheinaväljade plastisisaldust uuritud vaid üksikutes töödes, leiti sealgi, et heinaväljade setetesse koguneb mikroplasti keskmisest rohkem.

Kreitsbergi sõnul kuhjub plast mererohuväljadele kahel põhjusel. "Üks on mandri lähedus, sest eks suurem osa mikroplasti pärineb ikkagi maismaalt," ütles ta. Teiseks liigub vesi rohuväljade taimestiku tõttu nende kohal aeglasemalt. Nii tekivad väljade kohal keerised, mis kiirendavad settimist.

Läänemere kala kartma ei pea

Kuna mereheinaväljadel käivad kudemas paljud kalaliigid, on tegu omal moel kalamaimude lasteaedadega. Sealt, kus kalu on rohkem, püütakse neid ka rohkem merest välja. "Mul kolleegid on kalade analüüse teinud ja on teada, et nii kalade magudes kui ka mujal erinevates elundites mikroplasti kindlasti leidub," nentis Randel Kreitsberg

Zooloog lisas, et paanikaks pole veel põhjust. Inimene hingab tema sõnul õhustki iga päev sisse paarsada kuni paar tuhat tükikest mikroplasti. "Ehk siis need paar tükikest, mis me kalast võib-olla sisse sööme, hetkel vähemalt meie tervisele väga palju ohtu ei kujuta," leidis ta.

Samuti on Läänemere kalad oma mürgisisalduse poolest zooloogi sõnul suhteliselt heas seisus, eriti võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga. Teisalt muutusid Euroopa Liidus kehtivad soovitused kalade ohutu koostise kohta hiljuti rangemaks ja muutus kalade mürgisisalduse hindamismetoodika. "Tõepoolest, kui piisavalt tundlike meetoditega mõõta, siis mürke kaladest on võimalik leida," ütles Kreitsberg, "aga mina oma kalasöömist hetkel küll ei piira mürkide pärast, mida kaladest leida võib."

Makrost mikroks ja mikrost nanoks

Ehkki mikroplast on Randel Kreitsbergi sõnul viimastel aastatel üks uuritumaid teemasid, on ebaselget veel palju. Mikroplasti mõju uuritakse zooloogi sõnul laboris tavaliselt väga suurtel kontsentratsioonidel, näiteks 100 000 tükikest mikroplasti liitri vee kohta. "Looduses on võib-olla kõige suuremad kontsentratsioonid üks tükikene liitris," võrdles ta.

Teisisõnu võib praegu looduses leiduv plast olla küll häiriv, kuid Kreitsbergi sõnul peaks rohkemgi muretsema tuleviku plastireostuse pärast. "Hetkel ta veel väga toksiline ei ole ehk veel praegu on õige aeg midagi ära teha," märkis ta.

Nano-, mikro- ja makroplasti on zooloogi sõnul oluline eraldi uurida, sest oma mõõtmete tõttu mõjutavad need looduskeskkonda erinevalt. Viiest millimeetrist suurem makroplast on puhtalt mehhaaniline reostus, mille näiteks vaalad või suuremad linnud võivad alla neelata. "Mikromõõtmetes plasti puhul omadused muutuvad. Sinna külge talletub igasuguseid toksilisi aineid. Siis mikroorganismid juba neelavad neid tükikesi alla ja tükikesed liiguvad edasi mööda toiduahelat," kirjeldas Kreitsberg.

Nanoplast on mikroplastist veel väiksem ja suudab elusorganismi sattudes läbida viimase rakumembraane. Niisiis võib nanoplast ka inimkehas zooloogi sõnul vabalt ringi liikuda. "Nanoosakesed võivad ka täiesti ootamatutes kohtades koguneda ja mingisuguseid ummistusi põhjustada," selgitas ta.

Randel Kreitsberg ja kolleegid kirjutavad mikroplastist mereheinaväljadel ajakirjas Marine Pollution Bulletin.