Rühm Ühendkuningriigi, Austraalia, Uus-Meremaa ja Kanada teadlasi eesotsas Mark McCormickiga Inglismaalt Essexi Ülikoolist tegid vägagi otseseid katseid. Nad püüdsid merest noori kalu, toitsid neile mikroplasti sisse, lasid merre tagasi ja vaatasid, mis juhtus.

Kalu, täpsemalt amboni riffkalu püüdsid nad Austraalia lähedalt Suure Vallrahu vetest ja pidasid neid neli päeva laboris üles seatud akvaariumites. Poolte akvaariumite vette lisasid teadlased ka mikroplastitükikesi, mida kalakesed siis koos neile toiduks antud krevettidega ka sisse ahmisid.

Kui kalad olid püügipaiga lähedal uuesti merre tagasi lastud, selgus, et kõik need kalad, kes olid mikroplasti söönud, langesid lähema kolme ööpäeva jooksul röövloomade saagiks. Mikroplasti mittesöönud kaladest langes röövloomade saagiks aga vaid mõni üksik.

Kalade käitumist lähemalt jälgides selgus ka tõenäoline põhjus – plasti söönud kalad olid teistest aktiivsemad, aga sellele lisaks ka riskialtimad. Nad ujusid lagedasse vette palju julgemini.

Teadlased oletavad, et kalu sundis käitumist muutma nälg. Kõht oli neil plasti täis, kuid toiteväärtus sel materjalil ju puudub. Meeleheitlikul toiduotsingul ristuski kalade tee liigagi tihti röövloomade omaga.

Teadlased panid tähele veel üht tõsiseks võtvat tõika. Kõige ohtlikumad olid plasti söönud kaladele need paigad, kus korallrahud olid kõige rohkem kahjustatud.

Oma tähelepanekutest kirjutavad McCormick ja kaasautorid Briti Kuningliku Seltsi toimetistes.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.