"Süsinikujalajälg ja hoonete dekarboniseerimine ei haara ainult energiavõrku ehk kilovatt-tunde. Minu doktoritöö on esimene Eestis, mis vaatab lisaks kasutusaegsele energiale ka materjalidest tulenevat heidet," ütleb Kertsmik. Tema üks juhendajatest, Targo Kalamees, vedas eest 2020. aastal valminud "Hoonete rekonstrueerimise pikaajalist strateegiat". Kui seal oli rõhk veel kilovatt-tundidel, siis nooremteaduri sõnul astub tema töö sellest sammu edasi.

Oma uuringute senist seisu tutvustas Kertsmik hiljuti peetud konverentsiettekandes. Ta tegi seal ülevaate, kuidas vähendada külmas kliimas ja Eesti olemasoleva elamufondi valguses hoonete süsinikujalajälge. Seejuures võrdles ta erinevaid hoonete energiaklassi parandamise võimalusi ja hindas nende teostatavust Tartu näitel. "Just nägin uudist, kuidas ETS2 uute kvootidega tõuseb Eestis tõenäoliselt toasooja hind. Siis mõtlesingi, et teen oma tööd päris õigel ajal," tõdeb ta.

Kallim lahendus osutub soodsamaks

Hoonete dekarboniseerimine tähendab, et need kulutavad vähem loodusressursse. Hea näide sellest on Kadri-Ann Kertsmiku sõnul heitmekvoodimajandus. "Eestis on energiaallikad päris kõrge heitmega, sest põlevkivi ja gaasikatlaid on palju. Siin aitab dekarboniseerimine kaasa, et me raiskaksime vähem ning kulutaksime vähem kilovatt-tunde ja raha," osutab ta.

Taastuvatest allikatest tuppa jõudnud elekter pole Kertsmiku sõnul siinkohal ainus, mis maja süsinikujalajälje alla toob. Loeb muu hulgas seegi, kas ja kuidas on hoone renoveeritud. "Näiteks on väga levinud lahendus, et kleebime EPS-i ehk vahtpolüstüreeni seina ja krohvime ära," toob nooremteadur välja.

Tootjate sõnul peab selline EPS-i kiht maja välisseinal vastu 25 aastat. Samas teab Kertsmik juhtumeid, kus krohv kukkus seinalt alla juba kümne aasta möödudes. "Mustamäel need, kes 10–15 aastat tagasi esimese hooga maju renoveerisid, võtavad juba kohati soojustust maha ja panevad uut, sest see on katki. See ei pea vastu ajas," kirjeldab ta. Vahel panid ehitajad Kertsmiku sõnul EPS-i plaatide alla ka kokkuhoidlikult õhukese liimikihi, misttõtu võivad need nüüd tormisema ilmaga küljest kukkuda ja elanikke vigastada.

Teine ja uuem võimalus on kasutada n-ö tehaselist renoveerimist, kus maja kaetakse puit- või tsementplaatidega. "Nende eluiga on 50 aastat. Kui pannakse puitfassaad, tuleks seda ainult iga kümne aasta tagant üle värvida, et see püsiks," seletab ta. Tsementplaat peab tema sõnul vastu pool sajandit.

Seinale kleebitud EPS-il on Kertsmiku sõnul keskkonna seisukohast veel üks miinus: kui see kord seinalt maha tuleb, pole võimalik seda uuesti kasutada. "Me ei suuda sellelt krohvi korralikult eemaldada. Lisaks on seal armeerimisvõrk ja plastikust kinnitustüüblid sees," põhjendab ta. Teisalt saab tehaselise renoveerimise korral vananenud soojustus- ja fassaadimaterjali korralikult lahti võtta, sest need pole omavahel kinni liimitud.

Sestap soovitab Kertsmik korteriühistul, kes alles kaalub renoveerimist, suhelda mõne 10–15 aastat tagasi renoveeritud naabermaja elanikega. "Tasub vaadata oma silmadega, kuidas see lahendus on vastu pidanud," sõnab ta. Teiseks tasub tema sõnul ühistul pidada nõu EIS-i või projekteerijatega, milline lahendus paremini vastu peab. 

Keskkonnajalajälje seisukohast on EPS-lahendus tootmise käigus tekkiv heitmekogus väiksem. Samas tuleb EPS-iga kaetud maja umbes iga kümne aasta järel põhjalikult hooldada. "Kui 30 aasta peale kulutõhusust arvestatakse, ei arvesta keegi sisse, et selle aja jooksul peab kolm korda soojustusmaterjali välja vahetama," märgib ta.

Renoveeritud lahenduse hoolduskulud tuleks nooremteaduri sõnul kohe sisse arvestada. See aga pole populaarne, sest tähendab suuremat alginvesteeringut.  "Kui vaatame täispilti, tuleb tegelikult tehaselise renoveerimise lahendus soodsam," tõdeb ta.

Loosungite tegelik hind

Ettekandes rääkis Kadri-Ann Kertsmik ka oma uusima, Tartu elamufondi renoveerimist puudutava uuringu tulemustest. Seal oli eesmärk hinnata, kui teostatav on Tartu eesmärk saada koos veel saja Euroopa linnaga aastaks 2040 kliimaneutraalseks. "See on väga tore, väga äge ja tulebki suurelt sihtida. Meie kolleegidega vaatasime lihtsalt otsa, mida selle saavutamine tähendab," selgitab Kertsmik.

Nooremteadur tegi eeltööna selgeks, et kogu linna süsinikujalajäljest moodustavad hooned 55–60 protsenti. Selle teadmise valguses võttis ta kolleegidega luubi alla kolm Tartu piirkonda. Üks oli tihedalt koos paiknevate üheksakorruseliste majade piirkond Annelinnas Mõisavahes, teine hajusamalt paiknevate nelja-viiekorruseliste kortermajade piirkond ja kolmas eramajapiirkond. "Tuli välja, et kõige kriitilisem seis ongi kõrghoonetega," märgib nooremteadur.

Seejärel vaatas töörühm, milliste energiaallikatega oleks võimalik saavutada Mõisavahes 13-hektarilisel alal 22-s majas kliimaneutraalsus. Püüdes jääda Tartu oludes realistlikuks, jätsid nad tuumajaama, tuulikud ja hüdroenergia kõrvale. Kertsmiku sõnul oli mõeldav variant kolme-aastane energiavõsa: kolmandik võsaalast saab ühel aastal puhkust, teine samal ajal kasvab ja kolmas võetakse maha.

"Selgus, et kui tahaks praeguses olukorras olemasolevatele hoonetele saavutada kliimaneutraalsust, siis ainuüksi nende 22 kõrghoone jaoks oleks meil vaja 71 korda suuremat energiavõsa ala," toob ta välja.

Võrdluseks hindasid uurijad, mis juhtuks, kui samad hooned renoveerida C-energiaklassi ehk vähendada nende küttevajadust. Ilmnes, et sel juhul võsa alla mineva maa vajadus küll väheneb, ent see ala oleks Mõisavahe alast endiselt 31 korda suurem. "Seal tuli juurde istutada ka natuke metsa. Võtsime, et mets justkui kompenseeriks neid renoveerimise materjalidest tulenevaid heitmeid, kui see süsinikku seoks," täpsustab Kertsmik.

Viimaks vaatas töörühm, mida tooks kaasa Mõisavahe kõrgmajade renoveerimine A-energiaklassi. See tähendas Kertsmiku sõnul, et päikesepaneelid pannakse kõigi majade katusele. Suure heitmega elektrieneriga tarbe korvamiseks tuleb paigutada neid veel kuhugi maalapile. Sellisel juhul oli renoveeritud piirkonna teenindamiseks vaja ikkagi 21 korda suuremat ala.

Kertsmiku sõnul näitas uuring, et renoveerimine on hea. Vaatama peab aga loosungite sisse. "Tartu puhul nägime, et kui eesmärk on saada kliimaneutraalseks, siis ülejäänud Eesti peaks olema Tartu nii-öelda puhvertsoon: et oleks energiavõsa, metsa ja maad päikesepaneelidele," piltlikkustab ta. Uuringu piiranguna peab tema sõnul lisaks arvestama, et korvamiseks istutatud metsale tuleb tagada vähemalt 50-aastane eluaeg: enne see renoveerimise ja enda istutamise käigus tekkinud heidet ära ei seo.

"Sellised tulemused kehtivad just Eestis, kus meil on energial lihtsalt niivõrd kõrge süsinikuheide," täpsustab Kertsmik. Seepärast soovitab ta jääda kriitiliseks, kui keegi väidab, et saavutab aastaks X kliimaneutraalsuse või lubab ehitada kliimapositiivse hoone. "Meil ei saa olla kliimapositiivne hoone, kui igal juhul mingisugused materjalid on toodetud, auto on sõitnud platsile ja vundament on ette valmistatud. Jah, hoone saab olla madala keskkonnamõjuga, aga kas see nüüd on kliimapositiivne? Ma veidi kahtleks selles," arutleb ta.

Kadri-Ann Kertsmik pidas ettekande "Takistused ja võimalused olemasoleva elamufondi dekarboniseerimiseks külmas kliimas" X Tartu Planeerimiskonverentsil 15. mail.