Arktika mikroplast pärineb suuresti riietest

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Pesemise käigus eraldub riietelt polüestri- ja teisi sünteetilisi kiude, mis satuvad veeringesse ja uhutakse lõpuks ookeani. Autor/allikas: Peppysis/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Pole uudis, et mikroplasti leidub juba ka maakera poolustel. Seni polnud aga teada sealse reostuse päritolu. Kanada teadlased tegid nüüd veeproovide põhjal kindlaks, et Põhja-Jäämeres hulbivad peamiselt sünteetiliste riiete pesemisel eraldunud polüestrikiud.

Mikroplasti leidub tänapäeval kõikjal. Imetillukesed plastiosakesed hulbivad ookeanides, jõudes mereloomade aineringesse, meie toiduainetesse ja isegi inimlastesse. Seega ei pääse plastist ei maamuna kõrgeimas tipus ega isegi emaüsas. Plastist pole pääsenud ka Maa poolused, vahendab ScienceAlert.

Kanada ookeani targa säilitamise ühenduse ookeanisaaste-uurija Peter Rossi juhitud teadlasrühm analüüsis mikroplasti levikut Põhja-Jäämeres. Selle tarbeks võtsid nad pinnavee saasteproove 71 paigast Euroopa ja Põhja-Ameerika arktilistelt aladelt, sealhulgas põhjapooluselt.

Lisaks kolme kuni kaheksa meetri sügavuselt võetud proovidele võtsid uurijad proove ka paarist palju sügavamast kohast. Näiteks Alaskast ja Kanadast põhja poole jäävast Beauforti merest koguti mikroplasti kuni 1015 meetri sügavuselt.

Ehkki mikroplasti reostus kõikjal planeedil pole mingi saladus, ei tea teadlased seni päris täpselt, kuidas plast kuhugi levib ja kui ulatuslik see levik täpselt on. Kõnealuses uuringus otsisid uurijad küsimuses selgust Fourier' teisendusega infrapunaspektroskoopia abil. 

Selgus, et ühes kuupmeetris Põhja-Jäämere vees leidub keskmiselt 40 mikroplasti osakest. Valdavalt ehk 92,3 protsendil juhtudest on tegu plastkiududega, millest omakorda pea kolmveerand on polüestrikiud.

Veel selgus, et osakeste hulk vees on seotud pikkuskraadiga ehk Arktika idaosas on mikroplasti kolm korda rohkem kui lääneosas. Mis puutub polüestriosakestesse, siis kanduvad need infrapunakiirguse põhjal otsustades algallikast eemale ehk idast läände.

Lühidalt oletavad uurijad avastuse põhjal, et polüestrikiud satuvad Põhja-Jäämere idaossa Atlandi ookeanist. On võimalik, et plastikiud saabuvad ka õhu kaudu lõuna poolt, lagunedes Arktika lääneossa jõudes üha väiksemateks osakesteks.

Uurijate sõnul saab reostuses süüdistada eeskätt koduse reoveega keskkonda jõudnud tekstiilikiude. Pesemise käigus eraldub riietelt polüestri- ja teisi sünteetilisi kiude, mis satuvad veeringesse ja uhutakse lõpuks ookeani. 

Uurijate hinnangul võib ühest rõivaesemest tavalise koduse pesukorra ajal eralduda miljoneid kiude. Reovee puhastusjaamad võivad aastas merre paisata aga kuni 20 miljardit mikrokiudu. Need hinnangud põhinevad uurijate sõnul tavainimeste ja reoveejaamade teadetel rohkest kiusettest.

Ehkki tulevased uuringud toovad Arktika mikroplasti päritolu küsimusse ilmselt rohkem selgust, soovitavad äsjase uuringu autorid võtta edaspidi luubi alla Euroopa, Ameerika ja Aasia reovesi. Peter Ross selgitas juba 2018. aastal avaldatud videos, et ainus võimalus plastreostust meres vähendada on leida selle algallikas.

Uuringust kirjutatakse ajakirjas Nature Communications.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: