Põhja-Jäämeri võis kunagi olla mage

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Põhja-Jäämerre tekkis jäiste seintega bassein, mis jää sulades hakkas täituma mageda sulaveega. Autor/allikas: NASA's Marshall Space Flight Center/Flickr (CC BY-NC 2.0)

Saksa teadlased leidsid võimalikku uut tõendust, et Põhja-Jäämeri oli viimase 150 000 aasta jooksul vähemalt kahel korral paksu jääkihi all ja täis magevett. Hüpotees võib aidata selgitada ka toonaste jääaegade kliimaanomaaliaid.

Praegusel inimtekkelise kliimasoojenemise ajastul võib olla keeruline ette kujutada meie planeeti jääkooriku all. Viimastel jääaegadel kattis jää aga suurt osa Põhja-Ameerikast, Põhja-Euroopast, Gröönimaast ja Beringi merest. Toonane olukord pole võrreldav ühegi meile tuntud ajaga, sest kuna suur osa Maa veest oli toona jääs, oli ka maailmamerede veetase oluliselt madalam, vahendab Gizmodo.

Teadlased murdsid siiani pead, miks ei leidu põhjapoolsete ookeanide põhjasetetes tooriumi teisendit toorium-230, mis koguneb soolaste ookeanide põhja. Nüüd pakuvad Saksa teadlased välja seletuse: Põhja-Jäämeri võis jääaegadel olla ülejäänud maailmameredest ära lõigatud. Neil perioodidel võis Põhja-Jäämeri olla mageveekogu, mida kattis 900 meetri paksune jääkiht.

Uurijad leidsid nimelt tõendeid, et Põhja-Jäämerest sai külmunud mageveekogu vähemalt kahel korral. Esimest korda juhtus see 150 000–130 000 aasta eest ja teist korda 70 000–50 000 aastat tagasi. 

Toorium-230 nappus  jäi uurijatele silma Gröönimaa ja Teravmägede vahelisest Frami väinast võetud põhjasette proove vaadates. Isotoop ise on uraani lagunemise  kõrvalsaadus, mida looduses leidub vaid soolastes meredes. Toorium jääb üldjuhul merevees tahkete osakeste külge, langeb nendega koos merepõhja, mattub seal setete alla, kuni teadlased selle ühel päeval leiavad.

Vaadates läbi kuni 200 000 aasta tagusesse aega ulatuvad setteproovid, märkasid uurijad vähemalt kaht perioodi, mil toorium-230 ei jõudnud setetesse peaaegu üldse. Siit järeldasidki nad, et kunagi pidi põhjapoolkeral leiduma magevett.

Uuringu kaasautor Alfred Wegeneri Instituudi mere-geokeemiku Walter Geiberti sõnul on toorium looduslik radioaktiivse aine jääk, mida mereveest alati järgi jääb. Nüüd oli see aga pikka aega suurel maa-alal selgelt puudu.

Haprate seintega jääkauss?

Toomaks küsimusse selgust, mudeldasid uurijad stsenaariumi, kus massiivsed jäälahmakad katsid kõiki põhjapoolseid meresid. Liustik ulatus stsenaariumis Beringi väinast Gröönimaa-Šotimaa seljandikuni. Sealjuures moodustasid šelfiliustikud justkui hiiglasliku tammi, mis eraldas Põhja-Jäämerd Atlandist ja Vaiksest ookeanist. Jäätammi tekkele aitas kaasa ka maailmamerede veetase, mis oli 130 meetrit praegusest madalam. 

Nõnda tekkiski Põhja-Jäämerre jäiste seintega hiiglaslik bassein, mis jää sulades hakkas täituma mageda sulaveega. Autorid oletavad, et lõpuks tekkis sel moel hiiglaslik jääalune magevee-meri. Walter Geiberti sõnul võis toonane mageveekogu olla suuremgi kui tänapäevane Vahemeri.

Autorite oletuste järgi ei pruukinud jäätamm alati  vastu pidada ja raske soolane vesi valgus järsult Põhja-Jäämerre. Nii surus see kergema magevee basseinist välja Atlandi ookeani põhjaossa. Kui suur kogus jääkülma magevett järsku maailma ookeanidesse paisati, võisidki tekkida seni seletuseta jäänud kliimaanomaaliad, oletavad autorid. Näiteks kõikus tol perioodil kummaliselt järsult üles-alla Gröönimaa õhutemperatuur.

Geiberti sõnul oli juba mõnda aega teada, et Põhja-Jäämeri muutus aastatuhandete väga järsult soojemaks ja Atlandi ookeani põhjaosa ajutiselt külmemaks. Nüüd pakub tema töörühm välja võimaliku seletuse, millele järgnevad uurija sõnul arvatavasti elav arutelu ja täiendavad uuringud. Järgmiseks oleks tema hinnangul vaja üksikasjalikumaid klimamudeleid, mida saaks viia vastavusse teiste kõrgetasemeliste vaatlusandmetega. Näiteks saaks külmade perioodide põhjal täpsustada, millal oli Põhja-Jäämeri soojem.

Paleookeanograaf Sharon Hoffmann pole Saksa uurijate avastuses sugugi nii veendunud. Tema sõnul on Põhja-Jäämere setted kurikuulsad oma dateerimisraskuste poolest, sest setetes puuduvad mikrofossiilid. Samuti on setted Põhja-Jäämeres sadestunud väga ebaühtlaselt.

Hoffmanni sõnul pole seetõttu kindel, kas toorium-230 puudujäägid tekkisid ookeanis kõikjal ikka samal ajal. Lisaks viitab ta, et setetest ei leitud mingeid jälgi magevee-elustikust, mistõttu hüpoteesile otsesed tõendid esialgu puuduvad. Kriitikale vaatamata peab Hoffmann uuringut tulevastele uuringutele põnevaks lähtekohaks.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: