Saksa uurimisrühm mõõtis Musta mere loodeosas, niinimetatud Doonau lehviku alalmerepõhja temperatuure, kogus muidki andmeid ning rajas gaashüdraadisetetesse puurauke. Nende sisu valmistas uurijatele üllatuse: metaani tase merepõhjaaluses pinnases polnud kohandunud veepinnal juba tuhandeid aastaid valitsenud soojemate tingimustega, vahendab ScienceAlert.

Uurijate sõnul näitab avastus, et Doonau lehviku sügavustes püüab gaashüdraadi-süsteem endiselt viimase jääaja lõpu kliimamuutustele järele jõuda.

Kõrvalepõige põhieesmärgist

Teadlasrühma algne eesmärk oli määrata kindlaks, kus asub gaashüdraadi stabiilsusvahemiku (GHSZ) alampiir. Lühend GHSZ tähistab punkti, kus hakkab moodustuma temperatuuri, rõhu ja mõne muu teguri mõjul metaanklaraat ehk metaan hakkab moodustama koos veega jääd meenutavaid kristalle. Sellest vahemikust madalamal ja kõrgemal hakkab metaan kristallvõrest vabanema.

Vahemiku alampiiri leidmiseks tekitavad teadlased esmalt näiteks plahvatustega akustilisi laineid ja vaatavad, kuidas need merepõhjast tagasi peegelduvad. Varasemad uurimused on samas näidanud, et Musta mere loodeosas lähevad ennustused päris mõõtmistulemustest kummalisel kombel lahku.

Otseselt merepõhja ja metaanklaraadi temperatuuri mõõtes järeldasid teadlased, et gaashüdraadi stabiilsusvahemik on viimase aastatuhande soojade tingimustega juba veidi kohandunud ja tõusnud. Sellele viitas vahemiku tõus kõrgemale pinnasetasandile. Siiski ei leidunud vaba metaani veel nii palju kui Musta mere teistes piirkondades.

Just selle viiteaja tõttu võib olla akustiliste lainete peegeldus oodatust teistsugune. Oma osa võib uurijate hinnangul mängida ka setete läbilaskvus. Nimelt nähtus mõõtmistest, et metaan on kerkinud vaid mõnes piirkonnas ja teistes mitte. 

Kokkuvõtteks avastas teadlasrühm Riederi sõnul, et Musta mere loodeosa on praegu väga muutlik, mis paistab olevat seotud viimasele jääajale järgnenud Musta mere arenguga.

Umbes 20 000 aasta eest oli Must meri praegusest umbes 100 meetrit madalam, mistõttu oli kõrgem ka merepõhjale avaldatav rõhk. Samuti oli vesi toona märkimisväärselt jahedam. Vaba metaani põhjal jääks aga mulje, et need muutused toimusid alles hiljuti. Nagu kõik sarnased uuringud, aitab seegi teadustöö edaspidi paremini kliimat mudeldada. Näiteks on praegu Põhja-Jäämere all suurel hulgal gaashüdraadisetteid, mistõttu on teadlastele oluline teada, kuidas mõjutab neid lähituleviku temperatuuritõus.

Uurimisrühm ise märgib, et nende tähelepanekut tuleks tõlgendada ettevaatlikult, sest arvestama peab korraga paljude teguritega. Samuti vajab teema täiendavaid uuringuid. 

Uuring ilmus ajakirjas Earth and Planetary Science Letters.