Ookriga tehtud põldmarjakarva maaling kujutab külgvaates arvatavasti Sulawesi tüügassiga (Sus celebensis), vahendab Live Science. Tegu on väikeste näotüügaste ja jässakate jalgadega loomaga, kes võib kaaluda kuni 85 kilogrammi. Ehkki kirjeldatud sigu elab Indoneesias ka tänapäeval, jäi sõralisi aastatuhandete vältel üha vähemaks, ütles uuringu kaasautor Griffithi Ülikooli arheoloog Adam Brumm.

Brummi sõnul viitab leitud maaling, et muistne Indoneesia oli kunagi omalaadne koopamaalingute meka. Niisiis võib leiu põhjal oletada, et inimesed ei hakanud koopaseintele maalima alles jääaegses Euroopas, nagu varem arvati.

Brumm ja kolleegid leidsid 2017. aastal Leang Tedongnge koopast Sulawesi saarelt Indoneesiast vähemalt kolm tüügassea kujutist. Koobas asub väikeses orus, kus praegu elab kohalik rahvas bugised. Arheoloogi sõnul ei vii orgu üksi tee. Ainus viis sinna jõuda on ette võtta vaevaline matk mööda metsarada lubjakivist künkanõlvast üles ja läbi kitsa koopakäigu.

Nii pole midagi imestada, et kuigi org asub linnulennult Makassari suurlinna lähedal, polnud lääne inimesed kohalike sõnul orus varem käinud. 

Leidu välja tuhnides

Kõigist leitud maalingutest on kõige paremini säilinud kujutis ühtlasi ka kõige vanem. See kujutab 136 sentimeetri laiust ja 54 sentimeetri kõrgust siga, kelle taguotsa kohal on näha kaht inimese kätt. Sõralise vastast leiab veel kahe või kolme sea näod, mis pole küll sama hästi säilinud, ent paistavad suure seaga mingil moel suhestuvat.

Teise lähedal asuva Leang Balangajia 1 nimelise koopa laest leidsid uurijad veelgi suurema seakujutise. Suur siga oli umbes 187 sentimeetrit lai ja 110 sentimeetrit kõrge ning selle kohale oli stencil-tehnikas maalitud neli kätt. Leang Balangajia 1 seintelt leiab veel vähemalt kaks loomakujutist, mis on uurijate sõnul mõistmiseks liiga kahjustunud.

Paar seamaalingute anatoomilist üksikasja lubavad oletada, et tegu on kultidega. Näiteks on neile joonistatud üsna suured võhad: looduses kannavad suuremaid võhku just isasloomad.

Miks otsustasid muistsed koopamaalijad aga just sigu kujutada? Adam Brummi sõnul elab Sulawesi tüügassigu ainult samanimelisel saarel, kus liik tuhandete aastate eest muust maailmast eraldatuna omasoodu välja arenes. Arheoloogilised leiud viitavad, et kohalikud inimesed küttisd ja kodustasid neid sigu. Brumm järeldab, et igal juhul mängisid tüügassead kohalike elus sedavõrd olulist rolli, et koopakunstnike jaoks paistab neist olevat saanud midagi kinnisidee-laadset.

Küsitav vanus

Seni peeti vanimaks teadaolevaks looma kujutavaks koopamaalinguks samuti Sulawesi saarel koopaseinale maalitud Sulawesi tüügassiga, mille leidis samuti Adam Brumm koos kolleegidega. Toonane leid arvatakse pärinevat vähemalt 43 900 aasta tagant. Üleüldse kõige vanema koopamaalingu leiab ühelt Lõuna-Aafrika kivitükilt. See on 73 000 aastat vana ja kujutab #-märgi laadset sümbolit. 

Nüüdses uuringus avastatud seapiltide vanuse määramiseks võtsid arheoloogid proove kujutise peale aja jooksul kogunenud kaltsiitmineraalist. Nad mõõtsid selleks uraani radioaktiivset lagunemist. Nimelt lahustab lubjakivist seinal jooksev vihmavesi väikeses koguses uraani, mis lõhustub tooriumiks. Mõõtes ära, kui palju on igas mineraaliproovis uraani tooriumiks muutunud, said uurijad oletada, millal mineraal pildile ladestuma hakkas.

Nii selgus, et äsja leitud maaling suurest seast on vähemalt 45 500 aastat vana. Leang Balangajia 1 koopa laemaalingu vanuseks pakuti nüüd aga vähemalt 32 000 aastat. 

See teeb Leang Tedongnge koopa seast vanima teadaoleva loomakujutise ja üleüldse vanima natüürmortse kujutise. Ühtlasi võib see olla varaseim jälg nüüdisinimestest Sulawesi saarel -  eeldusel, et sead maalis nüüdisinimene, mitte näiteks denisi inimene.

Uurijad tunnistavad samas, et uraani ja tooriumi põhjal dateerimine oli tehniliselt üsna keerukas ettevõtmine. Nii saab maalingule pakutud vanust pidada tõesti ainult ümmarguseks oletuseks, märkis uuringut kõrvalt vaadanud Witwatersandi Ülikooli dotsent David Pearce.

Ka teine uuringut kõrvalt vaadanud teadlane Barcelona Ülikooli professor Joao Zilhao nentis, et dateeringutesse tuleks suhtuda ettevaatusega. Samas kinnitas uus uuring tema sõnul Adam Brummi uurimisrühma varasemat avastust, et Indoneesias tehti koopamaalinguid juba üle 43 900 aasta tagasi.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Science Advances.