Mitme uurimisvaldkonna teadlasi ühendav Prantsuse töörühm analüüsis muistset pilli nii arheoloogide kui ka keemikute vaatevinklist. Arheoloogidel tuli muu seas leida karbile sobiv huulik, sest selle algne tükk on kaduma läinud. Karpi lasti mängida aga musikoloogil, vahendab Gizmodo.

Polegi armukarikas

Aastal 1931 käisid Smithsoniani Instituudi teadlased Toulouse'i lähistel väljakaevamistel. Nad leidsid ühest koopast mõned muistsed tulekolded ja nendega seotud tööriistad. Toona tulid välja ka kirevad seinamaalingud, mis on võrreldavad näiteks Hispaanias asuva Altamira või Indoneesias asuva Leang Tedongnge maalingutega.

Kultuurikihi põhjal paigutasid arheoloogid maalingud ja leiud umbes 17 000–11 000 aasta tagusesse Magdaleena kultuuride perioodi. Merekarpi pidasid nad armukarikaks ehk ühiseks tseremoniaalseks jooginõuks. Äsjane analüüs lükkas aga armukarika-hüpoteesi ümber. Paistis, et karpi oli aastatuhandete eest parema kõla ja puhumise huvides pisut muudetud.

Keerdudega merekarp on jäänuk muistsest kiskjalikust mereteost Charonia lampas. Millalgi minevikus korjasid hilispaleoliitikumi inimesed karbi üles ja viisid Marsoulas' koopasse. Sealsed inimesed muutsid karbi musitseerimiseks sobivaks ja kaunistasid selle punaste ookritäppidega. Kasutatud ookri keemiline koostis oli sama kui pigmendil, millega maaliti koopa seintele.

Sorbonne'i Ülikooli molekulaar- ja strukturaalarheoloogia labori juhataja Phillipe Walteri sõnul on merekarbiga saavutatava heli tugevus muljetavaldav. Karbist meetrikaugusel seistes ulatub selle heli umbes 100 detsibellini. Walter lisas, et heli liigub merekarbis väga suunatult. Ta lisas, et karbi ülesehitus andis selle helile võimsa kõla, mida suurendas ilmselt koopa enda akustika. Merekarpide röntgeniuuringud on varemgi viidanud, et nende heli on võrreldav metsasarve kõlaga.

Ehkki merekarbil on vanust pea 17 000 aastat, pole see siiski vanim teadaolev muusikariist. Esikoht kuulub endiselt Saksamaalt leitud raisakotka luust flöödile, millel vanust 35 000 aastat ehk karbist kaks korda rohkem. 

Nagu öeldud, on muistsed inimesed merekarpi veidi muutnud. Näiteks on nad kohandanud karbi suuet ja eemaldanud karbi terava otsa, et inimene karpi puhuda saaks. Muud muutused viitavad, et karpi kohandati pasundamiseks. Tipuava juurest leidsid uurijad pruunikat orgaanilist ainet, mis võib pärineda kadunud huulikust. Kompuutertomograaf paljastas aga karbi sees kaks auku, kuhu arvatavasti kinnitati huulik.

Stanfordi Ülikooli arheoloogi John Ricki sõnul on avastus oluline, sest annab paremat aimu koopas aset leidnud rituaalidest. Samas leidis ta, et Magdaleena kultuuri tehnilist taset arvestades jäi sedavõrd rituaalse eseme kaunistamine üllatavalt tagasihoidlikuks, et mitte öelda poolikuks.

Toulouse'i Ülikooli musikoloogi Jean-Michel Courti käe all tõi karp kuuldavale kolm erinevat heli: 256-hertsine C, 265-hertsine D ja 285-hertsine D. Meloodia mõõdu annab see vaevu välja, kuid näiteks kahe noodiga tunnusmuusikat filmist "Lõuad" saab karbiga mängida. Walter oletab, et huulikuga oli karbi heliulatus ilmselt laiem ja mängija võis kätt karbi sisse pannes ilmselt heli veelgi muuta.

Järgmiseks plaanivad uurijad pilli taasluua ja vaadata, milliseid helisid koopia abil teha saab.

Uuringust kirjutatakse ajakirjas Science Advances.