Pronksiaegne kiviplaat osutus iidseks Euroopa kaardiks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Uurijad märkasid, et plaadil on nii mõnigi eelajaloolisele kaardile tüüpiline element. Autor/allikas: Bulletin de la Société préhistorique française/Bornemouth University

Prantsusmaalt 1900. aastal välja kaevatud ja siis pea sajandiks unustusse vajunud kirjatud kiviplaat osutus pronksiaegseks Euroopa kaardiks. Tegu on vanima teadaoleva Euroopas asuvat maa-ala kujutava kaardiga üldse, leidis rahvusvaheline teadlasrühm.

Prantsuse ja Ühendkuningriigi teadlased uudistasid üheskoos graveeringutega kaetud kiviplaati, mis leiti Saint-Bélecist Leuhani kommuunist Loode-Prantsusmaalt. Plaat arvatakse pärinevat varajasest pronksiajast ehk ligikaudu aastatest 2150–1600 e.m.a., märgitakse Bournemouthi Ülikooli pressiteates.

Äsjases uuringus tegid teadlased kindlaks, et plaadi ornamendid kujutavad kindlat ala Euroopast. Võimalik varajase pronksiaja vürstiriigi valduste joonis on seega vanim teadaolev Euroopa kaart.

Purunenud kiviplaati kasutati varase pronksiaja lõpul ehk umbkaudu aastail 1900–1640 Saint-Béleci matusepaigas. Toona sai plaadist surnukehade hoidmiseks mõeldud kirstulaadse kivitsisterni üks seintest. Plaadi kirjatud pool pöörati hauakasti sisse, kuid plaadi otsad peideti ära.

Aastal 1900 viidi plaat eramuuseumisse. Sealsed kogud omandas 1924. aastal riiklik muististemuuseum. Kuni 1990. aastateni hoiti Saint-Béleci plaati lossi vallikraavi orvas ja 2014. aastal leiti see üldsegi lossi keldrist.

Alates 2017. aastast hakkas Prantsuse ja Ühendkuningriigi teadlasrühm plaati uurima. Teadlased kasutasid nii kõrge lahutusvõimega kolmemõõtmelisi ülesvõtteid kui ka fotogrammeetriat, et kaardistada kõik plaadi pinna konarused ja graveeringud.

Uurijad märkasid, et plaadil on nii mõnigi eelajaloolisele kaardile tüüpiline element. Näiteks esinevad plaadil korduvad motiivid, mis on omavahel joontega ühendatud – nii tekib kaardile maa-ala kujutis. Graveeritud pinna uuring näitas, et plaadi muhklik pind oli selliseks vormitud teadlikult. 

Plaadil kujutatud piirkonna reaalse loodusmaastikuga võrdlemisel tuli välja, et plaat kujutab Odeti jõe ja selle harude ümbruses umbes 30x21 kilomeetri suurust ala. Plaadi keskel olev motiiv, mida uurijad tõlgendasid tarastatud asulakohana, viitab, et piirkonna keskpunkt võis jääda Odeti, Isole'i ja Ster Laeri jõelätete lähedusse.

Saint-Béleci kiviplaat pärineb samast ajast, kui Saksamaalt leitud kuulus Nebra taevaketas. Viimane on vanim teadaolev öötaeva täppiskaart, mis annab aimu eelajalooliste ühiskondade kartograafilistest teadmistest.

Saint-Béleci plaat kujutab aga väga hierarhilist poliitilist üksust, kust valitseti varajasel pronksiajal tervet ümbruskonda. Säärase kiviplaadi purustamine võis märkida teadlaste sõnul hukkamõistu ja pühaduseteotust. Plaadi mahamatmine ja pildirüüstelik purustamine võisid seega tähendada vastuhakku mitu sajandit piirkonnas valitsenud ülikutele.

Teadustöö ilmus ajakirjas Bulletin de la Société préhistorique française.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: