Arheoloogid leidsid maailma teadaolevalt vanima lemmikloomade surnuaia

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Koduloomi maeti juba antiikmaailmas. Autor/allikas: M. Osypinska

Punase mere ääres asuv iidne Egiptuse meresadam Berenice varjab endas ligi kaks tuhat aastat tagasi rajatud loomade surnuaeda. Värsked arheoloogilised leiud osutavad, et tegemist on vanima lemmikloomadele mõeldud matmispaigaga.

Surnuaia avastas 2011. aastal arheozoloog Marta Osypinska. Koos kolleegidega Poola teaduste akadeemiast tegi ta kindlaks, et surnuaeda kasutati esimesel ja teisel sajandil, mil Berenice oli oluline Rooma impeeriumi kaubasadam

2017. aastal tõid uurijad päevavalgele 100 looma jäänused, kuid tollal jäi surnuaia täpne otstarve lahtiseks. Kuni 2020. aastani jätkunud väljakaevamiste käigus toodi kokku päevavalgele 585 looma jäänused, mida seejärel põhjalikult uuriti. Meeskonda oli kaasatud ka veterinaar, kes aitas välja selgitada, milline oli loomade tervis, toitumine ja surmapõhjus.

Loomad olid asetatud hoolikalt ettevalmistatud üksikhaudadesse ja neist mitmed olid kaetud kas tekstiilitükkide või saviesemetega. Osadel loomadel olid metallist kaelarihmad või teokarpide ja klaasiga ehitud kaelakeed.

Uurijaid ei tuvastanud märke ohverduste või mumifitseerimise kohta, mida on leitud teistest antiiksetest matmiskohtadest. Loomad olid surnud kas vigastuste või haiguste tagajärjel.

Enamus matmispaigast leitud loomadest olid kassid, koerte osakaal oli ligikaudu viis protsenti. Seejuures tehti kindlaks, et koerad olid vanemad kui kassid. Tihtipeale puudusid koertel hambad ja neil esines tõsiseid liigesekahjustusi.

Kuigi osad loomad ei saanud korralikult liikuda, elasid nad ometi pika elu. See näitab, et nende loomade ellujäämine oli võimalik tänu inimesele, kes neid toitis ja nende eest hoolitses, kommenteeris Osypinska. 

Toidulaua eest hoolitsemine ja väljapeetud matmiskombed näitavad uurijate sõnul seda, et inimestel oli kasside ja koertega tihe emotsionaalne side. Osypinska lisas, et kuna seda kõike ei tehtud jumalatele või kasusaamise eesmärgil, siis võib järeldada, et inimesed suhtusid koduloomadesse üllatavalt sarnaselt sellele, nagu seda teeme meie praegu. 

Antiikmaailma kontekstis loomade ja inimeste suhteid uurinud Belgia kuningliku loodusteaduste instituudi arheoloog Wim Van Neer kommenteeris, et tema teada pole varem nii kaugest minevikust kaelarihmaga kasse leitud. Neer arutles, et loomadel võis siiski olla ka praktiline funktsioon. Koerte puhul võis see seisneda koduvalvamises, kasside puhul aga rottidega võitlemises.

Osypinska avaldas lootust, et tema töö innustab ka teisi arheolooge koduloomade temaatikat tõsisemalt võtma. Seda vaatamata sellele, et uurimistöö alguses leidus ka neid, kes ei uskunud, et tema valitud perspektiiv aitab oluliselt edendada antiikmaailma mõistmist.

Uuring ilmus ajakirjas World Archaeology.

Toimetaja: Juhan Hellerma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: