Teadlased teavad juba üle 20 aasta, et koerad mõistavad ka üllatavalt keerukate žestide tähendust. Kui inimene osutab käega millelegi, saab koer aru, et inimene palub tal osutatud suunas vaadata. Nii nupukad pole isegi inimese lähimad sugulased šimpansid. Koertel aitab see oskus aga inimesega lähedasem olla, vahendab Science News.

Siiani polnud siiski selge, kas koertel tekib mõistmisvõime inimesega koos elades või tuleb see kaasa juba geenidega. Siin tulevadki mängu kutsikad. Kui koerte tundetaip on tõepoolest pärilik, peaks see avalduma juba kutsikaeas ilma igasuguse koolituseta.

Arizona Ülikooli koerte tunnetuse uurija Evan MacLean ja kolleegid said sellele oma töös kinnitust. Teadlased lõid käed teenistuskoeri aretava mittetulundusühinguga Canine Companions for Independence, kes laenas neile uurimiseks 375 kaheksa nädala vanust Labradori ja kuldse retriiveri kustikat. Loomakesed olid just piisavalt vanad, et katses osaleda, ja ühtaegu piisavalt noored, et neil poleks veel olnud võimalust inimesega palju lävida ega inimeselt midagi õppida.

Kolm vooru närimist ja pissi

Uuring ei sujunud teadlasrühmal sugugi nii ladusalt, kui võiks arvata. MacLeani sõnul on kutsikatega töötamine umbes sama, kui olla väikelapse vanem, sest töös tuli ühtaegu ette nii erakordselt armsaid hetki kui ka hulluksajavat nördimust. Kutsikad ei jätnud MacLeani sõnul ühtki asja närimata ega ühtegi kohta soristamata: uurimisvarustus, uurijate riided ega keha polnud siin mingid erandid.

Uurijad lasid kutsikatel läbi teha kolm katset. Esimeses katses asetasid nad kutsikad kahe tagurpidi pööratud tassi vahele, millest ühe all oli peidus maius. Uurijad osutasid kutsika pilgu all sõrmega maiust peitvale tassile. Neljajalgsed mõistsid žesti tähendust enam kui kahel kolmandikul juhtudest ehk pea sama hästi kui täiskasvanud koerad. Arvestades, et katset mitu korda läbi tehes ei läinud kutsikad inimese mõistmises paremaks, järeldab MacLean, et loomad ei õppinud katse käigus kuidagi teisiti käituma.

Teises katses seisis uurija väljaspool avarat mänguaedikut ja rääkis kutsikaga 30 sekundit järjest kõrgel toonil ja nunnutavalt, öeldes näiteks "Noo, kes on tubli kutsikas?". Kutsikad jõllitasid selle aja jooksul kõnelejat keskmiselt kuus sekundit. Säärane silmside on imetajate, sealhulgas ka koera eellaste huntide seas üsna haruldane, ent osutub inimesega suhtlemisel väga oluliseks.

Kolmandas katses õpetasid uurijad kutsikaid esmalt plastkarbist toitu leidma ja sulgesid siis karbi kaanega. Kui täiskasvanud koerad annavad sellises olukorras tavaliselt mõne sekundiga alla ja vaatavad abiotsivalt inimese poole, siis kutsikad pöörasid pilgu uurija suunas vaid harva. MacLeani sõnul viitab see, et kutsikad on inimeselt tuleva uue info suhtes küll tundlikud, kuid ei pruugi veel mõista, et saavad inimeselt vajadusel abi paluda.

Inimese parimaks sõbraks sünnitakse

Saamaks katsete järel kinnitust, et kutsikate käitumine oli pärilik, analüüsis uurimisrühm ka neljajalgsete päritolu ja selgitas välja, kui lähedases suguluses iga kutsikas teistega oli. Seejärel kõrvutasid nad omavahel loomakeste sugulusandmeid ja katsetulemusi. 

Tuli välja, et katsetulemuste erinevus sõltus umbes 43 protsendi jagu kutsika geenidest. MacLeani sõnul on tulemus samaväärne inimeste pärilike vaimsete võimetega, näiteks IQ-ga. Teisisõnu on tegu psühholoogilises vaates väga selge geneetilise seosega.

Uuringut kõrvalt vaadanud Arizona osariigi ülikooli arengubioloog Noah Snyder-Mackler nõustub, et nii keeruka omaduse nagu käitumise puhul on 43-protsendini ulatuv osakaal väga selge leid. See viitab tema sõnul, et minevikus valisid inimesed oma neljajalgseid sõpru suuresti just tundetaibu järgi, mis aitas kaasa koera kujunemisele suurepäraseks inimestemõistjaks.

Heidi Parker märgib samas, et Labradori ja kuldsed retriiverid on juba loomu poolest teenistuskoerad, kes on aretatud pigem seltsivaks. Sestap sooviks ta näha kordusuuringut, kuhu kaasataks rohkem erinevat tõugu neljajalgseid. Parkeri sõnul sõltub koerte tundetaip arvatavasti sadadest erinevatest geenidest, mida pole kerge välja tuua vaid mõne kindla DNA-järjestuse põhjal.

MacLean võtab enda sõnul väljakutse vastu, olles oma uurimisrühmaga juba alustanud uut genoomiülest uuringut. Selle käigus vaadatakse läbi kogu kutsikate DNA, et leida sealt suhtlusoskustega seotud geenivariandid. Need võivad uurija sõnul valgust heita teistegi loomade, selahulgas inimeste käitumisele.

Uurimistulemusi tutvustatakse eelretsenseerimata võrguvaramus bioRxiv.