Koertel on mitmeid kohastumusi, mis aitavad neil inimestega koos elada ja nendega koostööd teha. On pakutud, et muistsed inimesed valisid hundi eellaste hulgast just neid, kes suutsid süüa inimese toidulauale omasemat toitu. Psühholoogilisel tasandil aitavad aga suhtlust soodustada näiteks oskus järgida inimese žeste. Katsete põhjal suudavad koerad osutada esemetele isegi paremini kui inimeste lähisugulastest šimpansid. Koerad reageerivad erakordselt hästi ka inimeste emotsioonidele. Samas ei ole see suhe ühepoolne. Inimesed mõistavad vaistlikult koerte häälitsuste tähendust.

Miinuspoolena diagnoositakse koertel üha sagedamini käitumisprobleemid. Paljuski mõjutab neid tänapäevane elu, mis vaevavad ka inimesi: linnakeskkonnast tulenev stress, kiirus ja mürarikkus.

See on pannud teadlasi uurima, kuivõrd võivad inimestel ja koertel olla sarnased vaimse tervise probleemid. Viimastel aastatel on räägitud näiteks koertel esinevast autismilaadsest sündroomist. Näiteks selle aasta märtsis kirjeldasid teadlased geneetilist eripära, mis seostub mõne autismiga kaasneva sotsiaalse raskusega.

Hiljutine Cambridge'i teadlaste uuring astus aga sammu veelgi edasi. Teadlased analüüsisid 1300 kuldse retriiveri geneetikat ja käitumist, otsides geene, mis on seotud nende iseloomujoontega. Seejärel tuvastasid nad koertel leitud geenivariatsioonide inimeste ekvivalendid ehk evolutsiooniliselt ühisest eellasest pärit geenid.

Teadlased uurisid, millega need geenid inimestel seostuvad. Selgus, et eeskätt intellekti, vaimse tervise ja emotsioonide tajumisega. Töö käigus leidsid uurijad 12 geeni, mis mõjutasid sarnasel viisil seda, kuidas koerad ja inimesed psühholoogiliselt toime tulevad.

Näiteks seostus koertel geen ADD2 võõraste kartmisega, inimestel aga depressiooniga. Depressiooni üks olulisi tunnuseid on teistest eemale hoidmine. Koerad on üldiselt hüpersotsiaalsed, mistõttu võib sarnane geneetiline eelsoodumus avalduda neil võõrapelgusena.

Veel mõned geeniseosed viitasid inimestel keerukatele tunnetusprotsessidele, nagu enesepeegeldusega, mida koertel teadaolevalt sellisel kujul ei esine. Ometi leiti ka siin võimalikke seletusi. Näiteks oli koerte treenitavus seotud geenidega, mis mõjutavad inimeste intellekti, ent samuti tundlikkust eksimise suhtes. Kuigi koerad ei mõtle endast abstraktselt samamoodi kui inimesed, võivad nad olla ebameeldivate kogemuste suhtes väga erineva tundlikkusega. Just see võibki olla ühine geneetiline alus.

Kuigi inimesed ja koerad kogevad oma emotsioone eri moel ja inimeste tundemaailm on tihedalt seotud keeruka mõttetegevusega, ei muuda see vähem tähtsaks seisundeid, mis võivad viidata vaimse tervise probleemidele või kannatusele. Sellised tulemused pakuvad tugevat lähtekohta tulevastele uuringutele võrdlevas ja evolutsioonilises psühhiaatrias.