Katrina Jõemaa ütles, et agressioonil võib olla mitmeid tähendusi. Tema lemmikseletuse järgi on see sotsiaalne käitumine, mille eesmärk on luua distantsi või muuta ohukäitumist. Kuna koer on seltsiv liik, siis tema sõnul ei oleks see suutnud liigina ellu jääda, kui agressioon oleks koerte põhiomadus. Seega on agressiooni taga sageli koera soov luua enda ja ohuallika vahel vahemaa. Anda märku, et see, mida inimene teeb, ei sobi talle. "Tihti agressioonijuhtumid tulevad konfliktsest olukorrast, kus saadakse situatsioonist erinevalt aru," sõnas ta.

Kui koer ikkagi ründab, siis Jõemaa sõnul ei ole ühest käitumissoovitust. "Ma ei saa öelda, et kui teha kindlasti nii või naa, siis on alati turvaline," sõnas ta.

Jõemaa sõnul on terve rida kehakeelemärguandeid, mis annavad koerale teavet, et inimene ei soovi tüli ega kaklust. "Olete näinud koera, kes ründaks puud? Kui koerale ei tule keskkonnast vastust, siis muutub koera jaoks suhteliselt mõttetuks midagi teha. Väga keeruline on aga mitte midagi teha, kui samal ajal tunned ise hirmu," ütles Jõemaa.

Tavaliselt proovivad inimesed seetõttu koera endast eemal hoida, vehivad kätega, teevad häält. Kui koer on eemal ja inimene suudab talle selgeks teha, et tema on suur ja vägev, võib teha koer otsuse, et ta ei tule ega ründagi. "Kui koer on aga alustanud rünnet, siis mida aktiivsem on vastaspool, seda suuremaks läheb koera pingutus oma eesmärgini jõuda," lausus Jõemaa. Seega võiks olla leevendav märguanne see, kui inimene ei vaata koerale otsa ja liigutab võimalikult vähe. Kindlasti ei tasu minema joosta ega koerale selga keerata.

Maarja Tali tõi välja, et vahel kipuvad inimesed koeri kallistama. Kindlasti on koeri, kellele see meeldib, aga ta ei soovita kunagi rabada koera selja tagant ümber kaela. "Kui haarame koeral üle pea kaelast kinni, siis esiteks me poome teda. Teiseks on meie nägu tema koonu kõrval ja halvemal juhul puhume talle kõrva. See võib olla ohtlik eriti laste puhul. Võõrastele ja lastele seda ei soovita," ütles Tali.

Ta rääkis, et koerad suudavad lugeda inimesi erakordselt hästi. "Meie võib-olla just selle tõttu oleme natuke laisad, aga kui võtaksime eesmärgi mõista koeri samavõrd, oleks kõigile suhtlus palju turvalisem ja meeldivam," sõnas ta.

Jõemaa nõustus, et koerte kehakeel ja selle tundmine ei ole üldse keeruline. Kui koer vaatab teisele poole või pöörab pea ära, siis see on tema viis anda märku, et ta ei soovi kontakti. "Otsekontaktis on oluline jälgida, et koeral oleks võimalik eemalduda. See on parim viis välistada ründemomente," sõnas ta.  

Eesti lemmikloomakultuur

Kui rääkida koduloomakultuurist laiemalt, siis Tali sõnul ei ole sellega Eestis eriti hästi. Seda seetõttu, et koduloom on inimese väljamõeldud konstruktsioon ja sellega seonduvad hoiakud, milline lemmikloom olema peaks. Sageli arvatakse, et lemmikloom on inimese omand. Taoline suhtumine on aga Tali sõnul probleemide ahela esimene lüli, kust kõik alguse saab.

Kui inimene tahab endale koera võtta, siis tuleks enne teha eeltööd. "See ei tohiks olla emotsionaalne otsus ja see ei ole aastaks-paariks, vaid terveks looma eluks," lausus ta.

Jõemaa rääkis, kuidas väga suur osa otsustest sünnivad nii, et inimesele lihtsalt meeldib mõni tõug. "Tagajärg on see, et inimene mõtleb, issand, kui loll see koer on: nii kui pimedaks läheb, hakkab uluma. Aga kas inimene enne vaatas, mis on Tiibeti mastifi põhilised omadused? Kui panna ta keskkonda, kuhu ta ei sobi, siis loomulikult on see probleem," ütles ta.

Viimaste aastate uuringud näitavad Jõemaa sõnul, et koerte käitumine tõu piires võib erineda oluliselt rohkem kui erinevate tõugude vahel. See tähendab, et võttes konkreetsest tõust koera, võib ta olla absoluutselt teistsugune, kui inimene ootas.

Jõemaa ja Tali leiavad, et ideaalses maailmas võiks inimestele olla koeravõtmise kursused, kus inimene saab teadmised, kuidas koeraga hiljem ümber käia. Nii korraldatakse neid näiteks Šveitsis, kus inimene ei saagi enne endale kodulooma, kui ta näitab, et saab lemmikuga hakkama.

Jõemaa ütles, et praegu Eestis kehtivad regulatsioonid käsitlevad koera kui omandit, mitte kui elusorganismi. "Mida rohkem loome sellisel tasemel regulatsioone, kus jätame kõrvale, kes on loom, siis selline regulatsioon ei tööta mitte kunagi. Me reguleerime kõike, mis on ümber koera, mitte aga seda, mis on seotud koeraga. Me vaidleme selle üle, mitu meetrit on koeral ketti või kui suures aedikus ta olla võib. Tegelik küsimus on selles, milline on koera päev. Millega ta sisustab oma aega? Miks ta üldse hommikul ärkab? Kas tema vajadused on rahuldatud? See on koht, kus seadus puudub, aga tegelikult oleks väga vaja," lausus ta.

Eelarvamuste ohud

Sageli arvatakse, et mingi tõug on väga sõbralik, teine aga kuri. Näiteks peetakse peresõbralikuks koeraks kuldset retriiverit. Maarja Tali ütles, et Eestis taolist statistikat ei koguta, aga Ameerika statistika põhjal hammustab kõige enam lapsi just kuldne retriiver. "On väga ohtlik teha lühikesi artikleid stiilis "viis tõugu, kes sobib lastega peredele". Koer käitub vastavalt sellele, kuidas teda on kasvatatud ja kas ta elu on olnud turvaline," sõnas ta.

Jõemaa rääkis, kuidas retriiverite kõige suurem võlu on see, et tegemist on tohutult sotsiaalsete koertega ning nende jaoks on side inimeste ja teiste loomadega väga väärtuslik. Seetõttu peetakse neid sõbralikeks. Samas on neil koertel Jõemaa sõnul tohutu toidumotivatsioon. Põhiline konflikt retriiverite ja inimese vahel tekibki just toidu tõttu. "Neil esineb nähtust nagu äkkraevu sündroom ja seda põhjustab päris sageli toit. See on miski, mida inimesed ei oska ette näha," lausus ta.

Probleem on ka selles, et inimene kategoriseerib sageli loomi headeks ja halbadeks. Küll aga seostuvad tõugudega teatavad käitumismustrid, mida inimesed on ise soodustanud, aretades neid tõuge valve- või karjakoerteks. "Kui võtame tõu, kes töötab selliselt, et ta annab vokaalselt teada, kui keegi on aia taga, siis me ei saa eeldada, et ta paneb suu kinni, kui algab öörahu," lausus Tali.

Viimasel ajal on räägitud, et Eestis ei ole kunagi olnud nii palju koeri kui praegu. Tali ütles, et see on hinnang, sest statistika puudub. Küll aga peab ta seda võimalikuks, sest koroona ajal olid inimesed maailmast eraldatud ja tundsid end üksikuna, mistõttu võeti sageli lemmikloom omale seltsiks.

"Meedia kaudu on jäänud mulje, et võta koer ning kõik sinu vaimse tervise ja üksinduse probleemid kaovad. Kui aga lemmiku võtmise ajendiks ongi emotsioon ja mõtlemata, mida see kaasa toob, siis juba praegu räägitakse, et Eestis ei ole piisavalt veterinaare. Ilmselt tuleb ka koerte hülgamisi ja ründamise lugusid järjest juurde," lausus ta.

Jõemaa ütles, et tegelikult on koerad kogu aeg inimesi rünnanud. Küll aga on praegu inimeste huvi selle teema vastu suur ja igast ründest räägitakse ka meedias. "Võib-olla lihtsalt saab see teema rohkem tähelepanu, kui oleme varasemalt harjunud," ütles ta.