Kes see muu koera saba kergitab, kui mitte koer ise? See vanasõna sai hiljutises teadustöös ametlikult kinnitust, vahendab The Guardian. 

Saksa teadlaste juhitud töörühm püüdis nimelt välja selgitada koera saba eesmärki. Teisi liike hõlmanud uuringud sisalikest oravateni viitavad, et saba aitab neil uhkeid manöövreid sooritada. Näiteks aitab see uuritud liikidel puu otsast alla liueldes kurssi hoida. Kassidel aitab saba aga jahti pidades kiireid järske pöördeid teha.

Kuna koerad üldiselt puu otsa ei roni, polnud teadlased kindlad, kas koerte saba võiks neid samamoodi nõtkel liikumisel toetada. Vastasel juhul oleks saba koerale eeskätt suhtlusvahend ja piltlikult öeldes kärbsepeleti.

Küsimusele vastamiseks lõid Max Plancki tarkade süsteemide instituudi teadur Adrian Jusufi ja kolleegid matemaatilise mudeli. Mudel võimaldas neil kontrollida, mis juhtub, kui koer õhku sööstes oma keret pöörab ja painutab, ning liigutab jalgu ja saba.

Uuringu esmaversioonis kirjutavad autorid loodud mudeli põhjal, et maismaal liikuva koera kulgemisele saba kaasa ei aita. Töörühm kirjeldab sedagi, kuidas saba asendil polnud mudelis pea mingit tähtsust ka siis, kui koer kõrgele üles hüppas.

Leid viitab, et sabad pole koertele nõtkeks liikumiseks nii olulised kui teistele loomadele. Keset hüpet saba liigutamine muutis mudeli põhjal koera trajektoori õhus vaid murdosa kraadi jagu.

Autorid kirjutavad, et saba näib olevat nõtkel liikumisel ebaoluline kogu koerlaste sugukonnas. Kõigil koerlastel jääb sabaga vehkimisest tekkiv trajektoorinihe alla ühe kraadi. Töörühma sõnul viitab see, et koerad kasutavad oma saba muudel eesmärkidel: suhtlemiseks ja kahjurite peletamiseks.

Varasemast uuringust on teada, et koerad annavad oma sabaga märku kõigest alates dominantsusest ja sõbralikkusest kuni hirmu ja äraleppimiseni. Püstine saba annab märku, et koer on enesekindel või tahab mängida. Jäik saba viitab aga ohutundele või ärevusele. Kui koer hoiab saba norus või jalge vahel, võib ta midagi karta, samas kui lõtv küljelt-küljele liputamine annab edasi sõbralikkust.

Uuringu esmaversioon on leitav võrguvaramust bioRxiv.