Maine järgi on mõni koeratõug teistest agressiivsem. Loomaarstid ja teised loomaeksperdid on sellise vaatenurga suhtes olnud aga juba pikemat aega umbusklikud. Nüüd näitas uus 665 koeraga tehtud uuring, et koerte agressiivsus sõltub tõesti pigem muudest teguritest kui tõug, vahendab ScienceAlert.

Uuringu autori ja Sao Paulo Ülikooli etoloogi Briseida de Resende sõnul kinnitavad tulemused neile pikalt teadaolevat tõika: looma paneb teatud moel käituma tema suhestumine ümbritsevaga. Koera ja inimese läbikäimist mõjutavad Resende sõnul mõlemat pidi veel nii keskkond, lemmiku-omaniku suhe kui ka koera kehaehitus.

Jalutama tahaks?

Varasemad uuringud määratlevad koera agressiooni kui koera kalduvust käituda ühtaegu ähvardavalt ja agressiivselt. Ähvardavast käitumisest annavad tunnistust püstised turjakarvad, paljastatud hambad, sirgem kehahoiak ja urin, samas kui agressiivsus väljendub ründamises või hammustamises.

Nüüd palusid Sao Paulo Ülikooli etoloog Flavio Ayrosa ja ta kolleegid koeraomanikel täita mõned küsimustikud. Omanike vastustest tuli välja mitu tugevat korrelatsiooni.

Näiteks selgus, et kui omanik mängis koeraga sageli ja viis teda regulaarselt jalutama, käitus koer harvem omaniku ja võõraste inimeste suhtes agressiivselt. Malbemalt käitusid ka näiteks käitumiskoolitust saanud koerad.

Veel ilmnes, et koer käitus 73 protsenti sagedamini võõrastega rahulikult, kui tema omanik oli naissoost. Oluline paistis olema ka koera enda sugu: emased koerad käitusid isastest 40 protsenti tõenäolisemalt omanikuga rahulikult.

Välja tulid ka mõned koera kehalistest iseärasustest lähtuvad seosed. Autorite sõnul võib see selgitada, miks inimesed peavad teatud tõuge teistest kurjemaks. Nimelt ilmnes, et lühipealised ja tervist kahjustavalt lühikeste koonudega tõud olid omaniku vastu teistest ligi 80 protsenti sagedamini agressiivsed.

Mida väiksem olid koera turjakõrgus ja kaal, seda sagedamini esines tal inimese silmis soovimatut käitumist. Muu hulgas oli väiksematel koertel rohkem vähesest sotsialiseerimisest tingitud hirme, nad otsisid rohkem inimese tähelepanu ja käitusid hüperaktiivsemalt – seda kõike on näidanud ka varasemad uuringud.

Kõige paremini ennustas koera agressiivset käitumist siiski see, kui mitu nimetatud asjaolu kokku langesid. Teisisõnu oli lühikese koonuga, harva õues käiv isane koer sagedamini agressiivsema iseloomuga, kui lihtsalt lühikese koonuga, harva õues käiv või isane koer.

Urinal on mitu tähendust

Flavio Ayrosa sõnul on leidude näol siiski tegu pelgalt korrelatsioonidega: pole selge, mis mida põhjustab. Näiteks võisid omanikud agressiivsemaid koeri harvem jalutama viia. Niisamuti on aga võimalik, et koer läks kurjaks, kuna omanik ei viinud teda piisavalt tihti õue.

Etoloog lisab, et koera suhestumist ümbritseva keskkonnaga mõjutavad ka tema kaal, turjakõrgus, kolju ehitus, sugu ja vanus. Mõni koer võib nende tegurite tõttu veeta näiteks rohkem aega toas.

Sellest hoolimata tuleb autorite sõnul meeles pidada, et agressioon on kõigi loomade jaoks loomulik suhtluse vorm. Nagu kõigil muudel käitumistel, on ka sellel erinevad põhjused ja varjundid.

Ilmselt ei soovi ükski koeraomanik, et tema lemmik reageeriks muretsemisele, stressile või ohu korral kohe agressiivselt. Samas on sellel teinekord arusaadav põhjus, mida saab leevendada: näiteks vaigistada koera valu.

Töörühm järeldab oma artiklis, et lemmiku agressioonile ei tasu otsida ühtainust põhjust või panna seda tõu süüks. Pigem tasub mõelda, et agressiivse käitumise taga on segu koera käitumisest, geenidest, kehaehitusest, senistest elukogemustest ja ümbritsevast keskkonnast.

Uurimus ilmus ajakirjas Applied Animal Behaviour Science.