Luuanalüüs võib nihutada koera kodustamise varasemaks

Kuigi üksmeelt koera kodustamisaja kohta pole, osutab Baskimaa Ülikooli teadlaste uus töö, et see võis juhtuda arvatust varem. Enam kui 17 000 aasta vanune leid osutus selgelt kodustatud koera luuks.
Hispaaniast Baskimaalt Erralla koopast leiti 1985. aastal üks koerlase õlavarreluu. Värske dateeringu järgi elas luu omanik 17 410–17 096 aasta eest. Erinevad analüüsid kinnitavad, et see loom polnud hunt, vaid kodukoer (Canis familiaris). See tähendab, et mõranenud õlakont on vanim teadaolev koeraluu, vahendab ScienceAlert.
Leid aitab koera kodustamist senisest pisut paremini mõista. Samuti annab see põhjust uueks aruteluks nii-öelda koeralaadsete huntide säilmete üle. Viimaseid on seni peetud hundi ja koera vahepealseks arenguetapiks.
Päris kindlasti koer
Baskimaa Ülikooli geneetiku ja antropoloogi Monsterrat Hervella juhitud töörühm analüüsis Erralla koopast leitud luud mitmel meetodil. Esiteks kasutasid nad radiosüsiniku dateerimist, et saada umbakudset aimdust, millal loom elas ja hingas.
Seejärel analüüsis töörühm luu kuju ja geneetilist materjali, et mõista, mis liigiga on tegu. Nii selgus, et luu kuulus kodustatud koerale. Lisaks oli sel ühine mitokondriaalne pärilusliin seni vanimaks peetud Madeleine'i kultuuri koeraleidudega.
Ühise pärilusliini põhjal pärinevad vanimad teadaolevad koerad viimase jääaja maksimumperioodist umbes 22 000 aasta eest. Toona valitses kogu maamunal äärmuslikult külm termperatuur ja elustikul tuli hakkama saada väga karmides tingimustes.

Uuringu ühe autori ja arheoloogi Conchi de la Rua sõnul osutavad tulemused võimalusele, et koer kodustati seni arvatust varem. Vähemalt võis see tema sõnul nii olla Lääne-Euroopas, kus kiviaegsed kütt-korilased võisid jää eest pagedes metsikute liikidega rohkem kokku puutuda.
Ühtlasi tuleb Erralla koopa luude dateeringu järel teadlaste sõnul koeralaadsete huntide küsimus uuesti arutlusse võtta. Samas viitab teine hiljutine uuring, et koer kodustati rohkem kui ühel korral. Sellisel juhul oli koerte ja koeralaadsete huntide samaaegne olemasolu kindlasti võimalik.
Kuhu on koer maetud
Nagu öeldud, pole teadlased ühel meelel, millal ja kuidas koer hundist (Canis lupus) lahknes. Leidub neid, kes paigutavad kahe liigi eraldumise enam kui 100 000 aasta tagusesse aega. Suurem toetus on siiski teoorial, et koera kodustamine algas umbes 40 000–20 000 aasta eest. Välistatud pole seegi, et hunt astus kodunemisel ise esimese sammu ja muutus inimasustusest sõltuvaks.
Loomade bioloogilisi jäänuseid pole kerge tuvastada. Kuna aeg räsib DNA-d korralikult, peavad teadlased enamasti liigi määrama luu kuju põhjal. Luu põhjal langetatud otsuseid ei saa aga tingimata usaldada, sest ajalooliselt võisid huntide kehakujud piirkonniti praegusest rohkem erineda. Nii räägivadki teadlased koeralaadsetest huntidest. Umbes 40 000–15 000 aasta tagusest ajast pärit luudel on nimelt nii koeralikke kui ka hundilikke tunnuseid.
Enne Erralla koopa leidu pärinesid vanimad teadaolevad kodukoera luud Lääne-Euroopast vanemast kiviajast. Need seostuvad uurijate sõnul Madeleine'i kultuuriga, mille õitseaeg jäi 17 000–12 000 aasta tagusesse aega. Täpsemalt pärinesid senised leiud Prantsusmaalt Gironde'ist ja Saksamaalt Bonn-Oberkasselist, vastavalt 15 114–14 237 ning 14 809–13 319 aasta tagusest ajast.
Uuring ilmus ajakirjas Journal of Archaeological Science: Reports.
Toimetaja: Airika Harrik