• Eesti maapõu peidab võrreldes Soome muldadega kordades rohkem loomaluid.
• Kuna loomaluud on suuresti inimeste toidujäätmed, kohtab terveid loomaluustikke harva.
• Kiviajal jahiti Eestis põtru, kopraid, hirvi, aga ka nüüdseks kadunud tarvaid. 
• Eesti aladel on ajalooliselt elanud ka Euroopa piisonid, metshobused ja sookilpkonnad.
• Koduloomad nagu lammas, veis, kits ja siga jõudsid Eesti aladele esimest korda umbes 2900–2700 e.m.a. Esimesel katsel nad tõenäoliselt siia püsivalt elama ei jäänud.
• Jahil käia tohtis keskajal ainult kõrgkiht. Kõrgkihiga võiks Eesti aladel seostada ka esimeste lemmikloomade, näiteks sülekoerte pidamist.
• Eestis on tõuaretuse tulemusel loomi üha suuremaks aretatud. Kokku on segatud Eesti oludele kohastunud kohalikke loomi ja välismaiseid tõuge.

Kui olete erialalt zooarheoloog, siis ilmselt algab teie jaoks iga uue leiu vaatlus küsimusest, mis liigi esindaja see nüüd on. Kui erinevana te ise oma tööd nii-öelda inimluudele pühenduvate arheoloogide kõrval tunnetate?

Eks see on ikka erinev. Üks väga põhimõtteline erinevus on see, et inimsäilmed on tihtipeale skeletina. Loomulikult on ka üksikuid luid, segatud luid täitepinnases leitakse, aga üldjuhul inimeste matused on terve skeletina.

Inimluudest saad seega nii-öelda kokku panna terve indiviidi. Kui kõik on ilusasti säilinud, on sul kolju, roided ja jäsemed. Saad arvutada inimese mõõdud, kolju põhjal soo määrata ja uurida jälgi tema elukäigust. Loomaluud on aga üldjuhul toidujäätmed. See tähendab, et need on lõigatud tükkideks, killustunud ja pinnasega segunenud.

Eks loomulikult leidub ka terviklikumaid loomaskelette ja loomade matuseid. Samas Eestis meil selliseid ilusaid terviklikke loomade matuseid ei ole eriti säilinud ega ole need ka niivõrd minevikus tavaks olnud kui mõnedel meie naaberaladel.

Olete uurinud hobuste põlvnemist, võrrelnud naaberriikidega pullikohitsuse eripärasid ning otsinud sarnasusi tänapäevaste ja mineviku lammaste vahel. Kui tavalugeja vaatepunktist veidi provotseerivalt küsida, siis mida kõik need teadmised meile annavad? 

Seda on minu käest väga palju küsitud. Meil käivad tihtipeale laste- ja kooliõpilaste rühmad siin osakonnas külas ja tihtipeale küsivad ka "Miks sa seda kõike uurid?" Mõnikord ma naljatlemisi ütlen siis, et "Midagi on ju vaja teha. Tööd on vaja teha." See on minu naljavastus.

Aga tõsisem vastus on loomulikult see, et need teadmised annavad meile kohe kindlasti väga palju. Jagaksin siinkohal need teadmised nii-öelda kolmele tasandile.

Esimene tasand on ühe luu määramine – näiteks on mul laual kassi kämblaluu, millel avastan lõikejälje. Eestis on see esimene selline luu: see pakub avastamisrõõmu, on põnev killuke ajaloost ja läheb meile ühe huvitava leiuna korda. Meid köidavad põnevad faktid ajaloost, et "Oi, selline asi oli 500 aastat tagasi". Isegi miljonite aastate eest elanud dinosauruste kohta loeme ju suure huviga.

Järgmine tasand on zooarheoloogilise materjali ehk siis paljude-paljude luufragmentide koosanalüüsimine ja tõlgendamine laiemalt: mis meil ikkagi siin ühiskonnas toimus mingil teatud ajaperioodil. Arheoloogilised uurimused ja narratiivid, mida me oma minevikust loome – see kõik ju läheb sinna hulka. Miks meie loomad on praegu sellised, nagu nad on? Miks meil mõnda looma enam ei ole? Kuidas on loomad mõjutanud keskkonda? Kõik need teadmised saavad üheks suureks kompotiks ja aitavad erinevaid nähtusi ajaloolisesse konteksti paigutada.

Kui veelgi laiemalt vaadata – ja see on nüüd siis see kolmas tasand minu jaoks – siis lisaks ajaloo mõistmisele on zooarheoloogia eesmärgiks inimese olemuse mõistmine. Milline on olnud meie suhe loomadega? Kuidas on see muutunud? Kuidas me mõnikord oleme ennast distantseerinud loomariigist ja teinekord räägime hoopis loomade õigustest. Kuidas meie lugu loomadega räägib meie humaansusest ja maailmast arusaamisest.

Nende asjade mõtestamine harib inimesi ja paneb meid mõtlema, et oskaksime ise teistmoodi loomadesse suhtuda. Teadvustame siis ka suhet loomadega praeguses maailmas. Vähemalt siin, kaasaegses Euroopas, oleme ju loomadest oma igapäevaelus tegelikult üsna kaugenenud. 

Millist tööpõldu Eesti või siis Läänemere ümbrus laiemalt ühele zooarheoloogile pakub? Ühegi liigi esmakodustamise andmeid siit ilmselt ei tule või siiski…

Loomade kodustamise osas oleme meie ikkagi nii-öelda ääreala ja siin kohapeal ei ole kodustamist toimunud. Ainukene teooria on sigade kohta. Metssead on inimsõbralikud loomad, kes tulevad metsa alla toidujäätmeid sööma. Teoorias võis nende kohapealne taltsutamine või kodustamine olla võimalik. Sisse toodud kodusigade ja kohalike metssigade hübriidide tekkimine võis olla samuti võimalik. Samas seda ainukest teooriat ei ole kinnitatud. Ma kahtlen, kas me leiame sellest tõendeid, aga kindlasti püüame. 

Zooarheoloogia ei ole kindlasti ainult loomade kodustamise küsimus. Arvan, et muus osas on Eesti, aga ka Läänemere ruum üldiselt väga huvitav piirkond, mida uurida. Läänemerel ja selle ümbruses olevatel aladel on olnud palju kontakte, alates kiviajast ja viikingitest kuni hansakaubanduse ja mõisnikeni. Need kontaktid on mõjutanud väga tugevalt meie kultuuri, sealhulgas loomakasvatust, aga loomulikult erineval määral.

Võib-olla loomade kaubandusest kui sellisest saame rääkida rohkem alles keskajast. Hobuseid kui väga olulist vara viidi siit mingil määral välja, sissetoomisest me väga ei tea. Vähemasti arheoloogilises materjalis meil tõendeid mõnda teist tüüpi hobustest ei ole kuni alles 19. sajandini. Seni olid meil siin kasutuses ikka väiksed praeguse eesti hobusega võrreldavad loomad. Tõenäoliselt ei olnud mõtet kusagilt lambaid, kitsi ja muid pudulojuseid siia tuua. Hiljem, varauusajal ja uusajal hakati tooma siia uusi tõuge.

Zooarheoloogia mõttes on Eestit hea uurida. Näiteks kui võrdleme ennast Soomega, siis Eestis on üleüldiselt väga hea pinnas luude säilimiseks. Soomes on väga happeline pinnas ja sealsem paremini säilinud materjal on alles alates keskajast. Rauaajast samuti, aga varasemast perioodist pigem mitte. Luud hävinevad Soome happelises pinnases lihtsalt ära. Meie kiviaegne materjal on väga korralik ja tohutu. Esimesed loomaluud ja -leiud on meil kõige varasemast ehk Pulli asulakohast.

Kui teated esimesest inimasustusest Eestis pärinevad 11 000 aasta tagant Pulli asulast, siis kas Pullis leidus ka pulle ja mis loomad nende esmaasukatega koos elasid?

Metsloomad küll, aga mitte koduloomad. Koduloomad tulid meile päris mitu tuhat aastat hiljem, alles 2900–2700 e.m.a. Pulli oli puhtalt mesoliitiline ja seal tegeleti ainult loomajahiga. Meil on see materjal väga hästi säilinud, nii et seda on väga hea uurida. 

Meie materjali võikski hakata kronoloogiliselt vaatama. Milliseid loomi pidas ja küttis Eesti aladel kivi-, pronksi- ja rauaaegne inimene? Küllap peeti loomaluid ja kihvu toona omal moel kaitsemaagilisekski?

Kiviajal jahiti meil põhiliselt põtru, hülgeid ja kopraid. Oli ka tarvaid, hirvi ja erinevaid kalu – neid jahiloomi me tavaliselt zooarheoloogilisest materjalist leiame.

Kiviaja puhul võib loomade ja inimeste suhete puhul välja tuua hammasripatsid. Neid me materjalis näeme. Loomade hammasripatseid ja luudest tehtud ripatseid kasutati ära ehetes; kõnelevad nad sümboolikast ja mõtlemisest seoses loomadega: annab see hammasripats inimesele antud looma jõu või midagi muud?

Koduloomad tulid neoliitikumis. Sealt peale ripatsid enam nii olulised ei ole. Neid küll esineb läbi pronksi-, raua- ja isegi keskaja, aga ilmselgelt oli midagi muutunud. Inimestel polnud enam sama maailmapilt ja seda väljendati teistmoodi.

Selle aja kohta, kui esimesed koduloomad siia saabusid, teame vähe. Meil on väga vähe tõendeid, ainult mõned üksikud luud. Esimesed koduloomad olid veis, lammas, kits ja siga. Nende siia jõudmine oli kindlasti midagi väga erilist. Arvan, et ka väga keerulist. 

Selle üle on ka mujal Läänemere ümbruses arutletud, mida need vähesed tõendid ja neile järgnenud pikk ajaline paus näitab. Näib, et koduloomi püüti küll siia tuua ja nad siia ka jõudsid, aga asi ei läinud veel käima. Võib-olla oli põhjus meie põhjapoolses kliimavöötmes, sest siin on võrreldes nende päriskoduga kariloomi palju raskem elus hoida. On nad ju pärit hoopis erineva geograafia ja kliimaga Viljaka Poolkuu alalt. 

Kust need koduloomad meile üldse tulid? Pigem lõuna poolt?

Pigem jah, ikka lõuna poolt ja koos inimestega, kes siia rändasid.

Peale seda meil aga tõestusmaterjali koduloomade siinpüsimisest napib ja ega me täpselt ei tea, kuidas edasised arengud loomakasvatuses toimusid. Küll aga saame kindlalt öelda, et alates hilispronksiajast – ehk siis kaks tuhat aastat pärast seda, kui esimesed koduloomad siia toodi – oli koduloomi siin juba hulgaliselt, ja et loomsetele produktidele toetuv majandus oli suuresti koduloomade kanda.

Kui esimese aastatuhande teisel poolel koondus asustus Eestis linnuste ümber ja rääkida sai juba küladest ning omavahel suuruse poolest võistlevatest taludest, siis milline oli loomapidamiskultuur ühes muinaslinnuses või jõukamas talus? Milliseid loomi ja linde näiteks võiks ette kujutada linnusehoovis ringi siblimas?

Veis, lammas, kits ja siga – meie kõige põhilisemad olid kindlasti seal olemas. Ette võib kujutada väikeseid veiseid, nagu meie Roosi (veiseskelett alloleval pildil, toim) siin.

Lammaste ja kitsede puhul olid ka isendid väiksemad. Lamba puhul näiteks võib ette kujutada meie praegust Kihnu maalammast. Sigade puhul mitte praegust eesti suurt valget, vaid pigem ikka väiksemat, saledamat ja natuke karvasemat siga. 

Kindlasti olid kanad. Kas võisid ka haned ja pardid olla, seda me veel päris täpselt ei tea. Nende koduvormide esinemist meie materjalis on küll uuritud, aga see ei ole lihtne küsimus, sest luude põhjal on keeruline eristada, kes on mets- ja kes koduhani.

Kindlasti võib ette kujutada koeri ja kasse linnustes jooksmas. Kindel on seegi, et käidi jahil ja toodi mõni kobras või põder.

Jahti peeti pigem karusnaha eesmärgil?

Koprad olid karusnahaks kindlasti. Põder oli pigem lihaks, aga kindlasti taheti ka nende sarvi, mis oli väga väärtuslik materjal. Tõendite põhjal leidus siin lisaks Euroopa piisoneid. Nad jõudsid Eesti aladele rauaaja lõpuosa paiku ja neid ilmselt kütiti. Just Lõuna-Eestist, Viljandist ja tõenäoliselt ka Rõugest on mõned üksikud piisonileiud. Ehk võime küll esile manada, kuidas jahimehed uhke piisoniga koju tulid, aga tundub, et piisonid olid siin väga lühikest aega ja taandusid siis tagasi lõuna poole.

Selle peale küsiks kohe, et kas meil on peale piisoni veel ajaloo eri perioodidel Eesti aladel olnud mingeid liike, kes tänapäevaks on kadunud.

Jah, on küll. Meil on olnud näiteks sookilpkonnad. Nendest on arheoloogilisi leide kiviajast, aga mitte enam hilisematest perioodidest. Kuigi tõsi, on ju teateid nende märkamisest ka viimastest kümnenditest, nii et ehk tulevad nad vaikselt siia tagasi elutsema.

Samuti on meil kiviajal olnud hirved, aga nemadki kadusid hilisematel perioodidel ära. Praegused populatsioonid pärinevad uusaegsetest hirveparkidest. Metshobusedki ja tarvad kadusid kiviaja lõpuks. Järgmine hobune oli meil juba koduhobune ja seda alates pronksiajast. Tarvas elas aga lõunapoolsematel aladel edasi ja tegelikult suri ju välja alles 17. sajandil.

Selliseid kõikumisi mõnede loomaliikide populatsioonides on veel olnud. Näiteks 19. sajandi keskpaigas kadus meil ju kobras ära, kes sadakond aastat hiljem siia taasasustati. Samuti on metssiga teatud aegadel meilt lõuna poole taandunud ja siis jälle tagasi tulnud. 

Keda on juurde tulnud? Keskaja lõpul jõudsid meile näiteks kalkunid, aga seda alles peale suuri avastusretki Ameerika mandrile. Ja arheoloogilisest materjalist ei tasu otsida näiteks kährikut, kes praegu on meie metsades väga tavaline, kuid jõudis siia alles 20. sajandil. Šaakalist rääkimata.

Kui võõrvallutajad tõid meile 13. sajandil nii uue usu, asjaajamiskeele kui ka kombed, siis küllap jõudis Maarjamaa pinnale ka uusi lojuseid?

Siia toodud pudulojuste kohta meil tegelikult sellest ajast tõendeid ei ole. Küll aga ei ole ma maininud veel kalu, keda on Atlandi ookeanist püütud ja siia imporditud, olgu nad siis Atlandi tursad või mõned muud kalaliigid.

Muidugi kuulusid kalkunid ja eksootilised kalad pigem härrasrahva argipäeva. Talupoeg kalkunit ei pidanud.

Seda küll, jah. Need leiud on meil linnadest ja linnustest. Kui keskaega jõuame, siis kindlasti oli linnades, linnustes ja maal erinevus nii loomakasvatuses, -pidamises kui ka selles, mida tarvitati. 

Probleem on selles, et maa-asulatest pole meil väga palju materjali. Tihtipeale, kui me mõnes teadusküsimuses arutame, et väga oluline oleks võrrelda nii-öelda linna ja maad, siis me tegelikult ei saa seda hästi teha, sest meil ei ole väga maa-asulate materjali.

Meie maa-asulate loomaluud on suuresti välja kaevatud mitukümmend aastat tagasi ja nende dokumentatsioon ei ole piisav. Maapiirkonnas on aegade jooksul kultuurkihti segamini paisanud näiteks kündmine. Linnadega on seis palju parem, sest linnades toimub praegusel ajal rohkem arheoloogilisi välitöid. Pidevalt tehakse päästekaevamisi ja põnevat loomaluumaterjali tuleb pidevalt ka juurde. 

Kui aga linna ja maad võrrelda, võime ette kujutada, et vähemalt kariloomad tulid niikuinii maalt. Linnamüüride vahel ju suuri veisekarju ei peetud. Mõnda looma kindlasti, aga tagamaa moodustas ikkagi talupoeg oma karjaga.

Kui veel erinevusi mainida, siis kõrgkihil oli luba jahil käia. Teised inimesed ei tohtinud seda teha. Linnadest leiame siis aeg-ajalt kas mõne põdra- või karuluu. Kõige rohkem on ehk jahitud jäneseid, aga üldjoontes jahiloomade luid meil keskajast väga palju ei olegi.

See on huvitav. Oleks just oodanud, et neid leidub.

See oleneb võib-olla ka materjalist: kuhu need jahitud loomade jäänused siis sattusid. Ühe kaevandi loomaluude materjali pole üldse lihtne uurida, sest tihtipeale on see segatud. Linnades on olnud nii palju ehitustöid. Mitte ainult praegu, vaid ka juba mitusada aastat tagasi on ju pidevalt midagi ehitatud. Seepärast ei ole meil tihtipeale keskajast korralikke jäätmehunnikuid, kust saaks läbilõike väga konkreetse ajaperioodi leidude kohta. 

Meil on küll keskaegsed jäätmekastid, kuhu läks igasugust prügi sisse, aga need pole toidujäätmete osas väga esinduslikud. Tihtipeale on seal hoopis vastsündinud põrsaid või tallesid või isegi pisikeste loodete luid. Harvemal juhul leiab jäätmekastist ka täiskasvanud loomi – näiteks keskaegse Viljandi jäätmekastist on leitud suhteliselt terviklik lambaskelett, mis on väärt uurimismaterjal. Veelgi põnevamate leidude hulka kuuluvad näiteks Tartu jäätmekastist leitud kassiluud, millel olevad lõikejäljed viitavad kassinaha kasutamisele. 

Kui juba keskajani jõudsime, siis just selle ajastuga seoses tahaks küsida rottide ja muude kahjurite kohta. Kui palju tuleb zooarheoloogil Eesti materjalis nendega tegeleda?

Kahjurite kohta on viiteid küll. Kõige kindlam viide rottide kohta on ehk see, kui mul on näiteks mõni keskaegne lambaluu ja näen, et seda on rott või hiir närinud. Luul on hambajäljed peal. Kui tean, et see lammas on keskajast, siis ilmselgelt on toona kahjureid olnud. Meil pole ka alust arvata, et keskajal rotte-hiiri polnud: nad kindlasti olid siin alates sellest ajast ja tõenäoliselt varemgi. 

Kui me roti enda luid leiame, siis nendega on juba natukene keerulisem. Ei pruugi olla kindel, et see rott on nüüd just täpselt keskajast. Väga tihti võib juhtuda, et rotid on mitu sada aastat hiljem kusagile pinnasesse pugenud. Arheoloogiline kontekst võib olla küll keskaegne, aga rotiluu ise on võib-olla hoopis 20. sajandist. 

Rottide uurimine on iseenesest väga põnev teema. Närilisi võiks Eestiski lähemalt uurida, sest rotid näitavad kindlasti väga palju keskkonna, inimeste liikumise ja ka võimalike haiguste liikumise kohta.

Inimene teeb asju praktilisest vajadusest ja iga loom kodustati algul mingi ressursi hankimiseks või töö hõlbustamiseks. Siiski, ei saa ju väita, et tänapäevased koerad ja papagoid tingimata midagi peale oma seltsi pakuks. Millal ja kuidas jõudis Eesti aladele tänapäevane lemmikloomapidamine? Kas võikski arvata, et alates keskajast?

Jah, ma arvan, et keskaja kontekstis saab lemmikloomadest rääkida küll. Seda juba näitab väga selgelt see, et meil on – kas just erinevad tõud –, aga erinevat tüüpi koerad. 

Koeratüüpide paljususega alustasid juba roomlased. Meieni jõudsid erinevat tüüpi koerad pigem keskajal. Siis olid juba sülekoerad ja suured jahikoerad, kelle puhul võiks mõelda, et nad olid lemmikloomad. Kes oli lemmikloom, kes tööloom, eks see on jälle arutamise küsimus.

Keskajast on kindlasti ka muid eksootilisi loomi, keda on lemmikloomadena peetud. Need võisid olla mõned linnukesed või muud eksootilised loomad, kellest meil zooarheoloogias küll jälge ei ole, aga kirjalikud allikad neid mainivad.

Teisalt on inimesel komme asju oma tahtmise ja maitse järgi kujundama asuda. Lehm Roosi luustik on näide, kuidas 1930. aastatel olid veised tänapäevaga võrreldes väiksemad. Kui agar on Eestis läbi sajandite aretustöö olnud? Mis loomi ja mis eesmärgil on siin vajalikuks peetud aretada? 

Eestis toodi meile üldjuhul sisse nii-öelda täiesti uusi tõuge, näiteks meriinolambaid Lääne-Euroopast, aga ka teisi loomi. Tihtipeale ei saanud nad kohe siin hakkama. Ei osatud veel tagada, et nad siin ellu jääksid.

Seega võeti kohalik lammas, siga, kits, hobune või veis ja hakati neid uute sisse toodud tõugudega ristama. Taheti, et säiliks selle kohaliku looma vastupidavus, kes on siinse eluga kohanenud, aga teda taheti parandada – natuke suuremaks, natuke tugevamaks ja et annaks natuke rohkem piima. 

Meie praegustel tõugudel, näiteks Tori hobusel, keda aretati universaalseks tööhobuseks, on samamoodi kohalik eesti hobune sees. Kohalikkust on kindlasti hinnatud, aga tahetud parandada.

Ja parandada reeglina suuremaks ja tootlikumaks.

Jah, eks meie kohalikud loomad olid pigem väikesed. Ei andnud nad palju liha ega piima. Neid hakati aretama, et nad oleksid majanduslikus mõttes tasuvamad.

Inimene toetus oma lojustele sajandeid. Samas ei tule lauluread nagu "Loojangule vastu kappab üksik hobune" tühja koha pealt. Millises järjekorras siinmail loomade tööjõust loobuti? 

Seda on luude põhjal raske öelda. Nimelt 19. sajandi luid meil väga palju ei ole. Tõsi, linna- ja päästekaevamistelt oleme püüdnud neid viimasel ajal kindlasti rohkem üles korjata. 

Varem polnud 19. sajandi luude vastu erilist huvi, sest see on liiga hiline materjal. Tegelikult on see väga oluline materjal. Lihtsalt seda ei ole veel väga palju uuritud. Siiski arvan, et teatud liigist loobumist me selles hilises luumaterjalis ei näeks. Liikidest loobumine, kui räägime näiteks härgadest ja hobustest, on juba 20. sajandi teema ja zooarheoloogi lauale need küsimused tavapäraselt ei jõua.

Kas meil jäi võrreldes naabritega mõni loom ka teistest piirkondadest kauem elutähtsaks ja nii-öelda töösse?

Härjakultuuri puhul on meil öeldud, et Eesti ala oli üks piirkondadest, kus härjakultuur püsis kõige kauem. Veel 20. sajandi algul neid Saaremaal kasutati. Härjakultuur oli traditsioonidega tugevalt seotud. 

Hobustega oli samamoodi. Neid kasutati tööks ja sõjas veel 20. sajandil. Loomulikult raudtee ja autode tulles nende töö vähenes. Nüüdseks on hobuse roll aga väga tugevalt muutunud: ta on saanud pigem spordi-, meelelahutus- ja lemmikloomaks. 

Loomade või isegi laiemalt looduse õigustest räägitakse tänapäeval üha rohkem. Mida saab Läänemere piirkonna zooarheoloogiliste leidude põhjal öelda loomade kohtlemise kohta? Kohtlesid siinkandi elanikud neid pigem hästi või nii-öelda "oli, nagu oli"?

See on väga hea küsimus. Loomade kohtlemine on paleopatoloogilistes uurimustes üks keskne teema. Paleopatoloogia tähendab, et luudelt ja hammastelt otsitakse jälgi, mis annavad aimu loomade tervise, heaolu, traumade, söötmise ja pidamise kohta. 

Me ei ole Eestis väga põhjalikult veel paleopatoloogilisi uurimusi teinud, aga me vaikselt liigume sinnapoole. Alati saab tõlgendusi pakkuda: näiteks kui näeme mõnd paranenud luumurdu, mis justkui iseenesest paraneda ei saanuks või olnuks väga raske. Sellisel puhul võime arvata, et inimene on aidanud; on ta siis murru kinni sidunud või looma muul viisil hoidnud ja ravinud. Kas inimene aitas sellepärast, et ta väga armastas seda looma? Või tegutses ta lihtsal majanduslikul põhjusel, et tal oli vaja talv kuidagi üle elada? Seda on keeruline öelda.

Teisest küljest, mainisin küll hammasripatseid kiviaegsetes matustes, aga vahel on inimestele kaasa pandud ka terveid loomi. Näiteks Skandinaavias ja Leedus on inimestele kaasa pandud hobuseid ja koeri. Eestiski on matusepaikadest nende kahe looma skeletiosi leitud. Selliste juhtumite üle saab arutleda, milline maailmapilt seal taga oli. Kas inimene vajas hobust oma teispoolses elus tööloomana? Oli see staatuse sümbol? Või miskit muud?

Kui nüüd mõelda tavalise talupidamise peale – kuidas inimesed siin elasid ja olid oma pimedas tarekeses, üheskoos loomadega –, on võib-olla vastus, nagu te ütlesite, et "oli nii, nagu oli". Ega seal midagi väga ilusat ei olnud, ma arvan. Vaevalt, et loomi väga palju kammiti ja kallistati. Talved olid rasked.

Samas jällegi ma ei tahaks arvata, et loomi kuidagi ei austatud või neist ei peetud. Loom hoidis inimese elus ja sellest ka austus. Tänapäeval näeme selliseid loomi austavaid traditsioone ja maailmapilti näiteks Mongoolias. Arvan, et minevikus võis see samamoodi olla.

Tänapäeval peavad Eesti inimesed lemmikloomaregistri andmetel üle 55 000 koera, 20 000 kassi ja kolmandalt kohalt leiab üldsegi 262 tuhkrut. Samas elab meil üha rohkem lehmi üha vähemates, aga suuremates karjades. Kui korraks mõttemängu laskuda, siis milline vaatepilt tuleviku zooarheolooge mõne sajandi pärast praegust aega vaadates ees ootab? Kui suured loomasõbrad me kõrvalt paistame?

Väga huvitav küsimus. Arvan, et tuleviku arheoloogid kindlasti räägivad nii-öelda suurest aretuse lainest alates 20. ja 21. sajandist ja kindlasti näevad nad suuremahulist tootmist. Aga loodetavasti ka muudatusi loomapidamises, loomade heaolus ja nende elukeskkonnas.

Veel näevad nad väga erinevaid tüüpe ühe liigi sees: miniponidest raskeveohobusteni ja chihuahuadest bernhardiinideni. Ehk siis seda tohutut variatiivsust praeguses aretuses – nii lemmikloomades kui põllumajandusloomades.

Kas teil kui zooarheoloogil on endal ka mingi lemmikliik, mida uurida?

Jah, tooksin välja kaks liiki. Üks on lammas. Lambale ma olen viimased aastad pühendunud ja lammas on mulle väga sümpaatne ja kallis loomake. Ta on väga huvitav loom, mitte ainult zooarheoloogilises materjalis, vaid ka praeguses loomakasvatuses ja looduses elavate liikide hulgas. Arheoloogilises materjalis on lambaluid päris palju, nii et ta on ka väga tänuväärne uurimismaterjal.

Teine liik on hobune. Mind huvitavad hobuse erinevad rollid: hobune toidulaual ehk lihaloomana, hobune tööloomana, hobune kaaslasena. Samuti huvitab mind hobune ja tema pidamine tänapäeval. Kuna olen suur põlistõugude fänn, siis huvitavad mind küsimused, mis aitavad meil teada saada, kuidas oleme jõudnud tänapäevase maalamba ja eesti hobuseni. Ja loodetavasti saan neid teemasid edasi uurida, sest hulgaliselt materjali, uusi põnevaid metoodikaid ja küsimusi jagub.