Stonehenge'i monument valmis oletatavasti uuemal kiviajal, aastatel 2995–2900 e.m.a. Nüüd osutab kiviringi lähedusest leitud lehma hamba analüüs, et kiviplokid võidi Salisbury tasandikule tuua umbes 200 kilomeetri kauguselt Walesist, vahendab The Guardian.

Täpsemalt analüüsisid uue uuringu autorid lehma kolmandat purihammast. Selgus, et loom oli algselt pärit Walesist. Leid toetab teooriat, et hiiglaslikke kiviplokkide maad mööda kohale vedamisel kasutati koormaloomadena lehmi.

Vasikapõlve kõnekas toit

Lõualuu, millest uuritud hammas pärines, avastati juba sajandi eest. Ajaloolased mõistatavad aga siiani, miks see luu Stonehenge'i kõrvale asetati ja kust see pärineb.

Nüüd analüüsis rühm University College Londoni ja Briti geoloogiateenistuse (BGS) teadlasi üht lõualuu hammast arheokeemia meetoditega. Nad leidsid hambast plii isotoope, mille sisaldus paistis olevat hilistalvest kevadeni kõikunud. See viitab, et osa hambas leidunud pliist pärines mingist muust ja vanemast allikast kui ülejäänud hambaplii. Töörühm oletab, et lehm panustas oma luustikus leiduvat pliid tiinuse ajal vasika arengusse.

Vana plii olemasolu viitas aga iseenesest, et lehm on algselt pärit piirkonnast, kus leidus väga vanu, paleosoikumi-aegseid kivimeid. Uuringu ühe autori ja BGS-i professori Jane Evansi sõnul pärines plii enam kui 400 miljoni aasta vanusest paleosoikumi kivimitest ja jõudis lehma luustikkusse looma kasvueas. Nii vanu kivimeid leidub Suurbritannias aga eeskätt Walesis ja Lake Districti piirkonnas Loode-Inglismaal.

Evansi sõnul on Wales Stonehenge'ile lähim sedasorti plii leiupiirkond. Ta oletab, et Wiltshire'i tseremoniaalkrahvkonnast ehk Stonehenge'i ümbrusest leitud loom alustas oma elu kusagil mujal. Kuna lehm näkitses ilmselt rohtu algselt hoopis mõnes vana pliid sisaldava pinnasega piirkonnas, oleks professori sõnul tõenäoline, et see piirkond oli just Wales.

Evans lisas, et lehma lõualuu asetati omal ajal Stonehenge'i vanima kiviringi juures väga kindlasse kohta. See viitab, et luu võis seotud olla mingi rituaaliga. Evansi sõnul jääb esialgu luu paiknemise täpne põhjus siiski mõistatuseks. Samuti peab edasistes uuringutes selguma, kas lehm saabus Wiltshire'i Walesist koos kiviplokkidega või neid transportinud inimestega.

Veised kui veoloomad?

Pikka aega polnud arheoloogidel mingeid tõendeid, et veiseid oleks nooremal kiviajal veoloomadena kasutatud. Üks hiljutine uuring järeldas aga mõnede muitsete veiste jalgu analüüsides, et loomi võidi siiski sel eesmärgil kasutada. Uus hambaanalüüs sobib sellise oletusega Jane Evansi sõnul hästi kokku.

Isegi, kui koorma vedamiseks ei kasutatud lehmi, võidi professori sõnul siiski kasutada härgi. Kui kaua võttis aega kiviplokkide vedamine Walesist Stonehenge'ini, Evans öelda ei oska. Küll aga oli see tema hinnangul igal juhul pikk teekond, mille jooksul oli kive vedanud inimestel vaja end mingi tugivõrgustiku toel ära toita.

Süsiniku isotoobid näitasid, et lehma toidusedel oli aastaajati erinev. Talvel toitus ta metsamaal ja suvel avatud karjamaal. Strontsiumi isotoobid viitasid, et looma suvised ja talvised toiduallikad pärinesid erinevatest geoloogilistest piirkondadest. See osutab, et lehm pidi aastaaegade vaheldudes liikuma või toodi tema talvesööt kohale mujalt.

Kuigi lehma lõualuu tuli välja maapõuest Stonehenge'i lähedalt, pole veel selge, kas loom saabus piirkonda elusana. Võis ka olla, et sinna toodi üksnes tema jäänused: töörühma sõnul võis ta olla Stonehenge'i ehitanud inimestele millegi poolest tähtis.

Uuringu kaasautori ja Cardiffi Ülikooli arheoloogiaprofessori Richard Madgwicki sõnul kipuvad kuulsate areholoogiliste leiukohtade tõlgendustes esile tõusma teatud suured narratiivid. Uus ja ühe looma elukäigule keskendunud käsitlus avab Stonehenge'i lugu tema sõnul aga uuest küljest. Näiteks selgus hiljuti, et kuigi osa Stonehenge'i kiviplokke pärineb Walesist ja teine osa Wiltshire'ist, viivad ühe hiidkivi juured hoopis Kirde-Šotimaale.

Uuring avaldati ajakirjas Journal of Archaeological Science.