Üleminek küttimiselt, kalastamiselt ja koriluselt põlluharimisele ja koduloomade kasvatamisele on tingimata üks inimajaloo suurimaid muutusi. Euroopas ulatuvad maaviljeluse ja karjakasvatuse juured 11 000 aasta tagusesse aega, mil Viljaka Poolkuu alal Lähis-Idas kodustati kohalikud metsikud taimed ja loomad.

Sellelt alalt pärinevad meie tänased peamised koduloomad – kitsed, lambad, veised ja sead. Kodustamise protsess kestis üle tuhande aasta. Ehkki neoliitilise revolutsiooni, nagu seda muutust nimetatud on, kulgu, iseloomu ja toimumise aega on uuritud juba üle sajandi, on hulk nüansse – eelkõige eri regioonide eripärad – uurijatele veel mõistatuseks. 

Kuidas aitavad toitumise uuringud moodsate biomolekulaararheoloogia meetoditega tuvastada üleminekut põlluharimisele ja koduloomakasvatusele?

Tartu Ülikooli arheoloogia ja keemia kaasprofessori Ester Orase eestvedamisel ilmus oktoobri algul rahvusvahelise uurimisrühma artikkel, milles uuritakse, kas ja kuidas läksid kolmandal aastatuhandel e.m.a praeguste Baltimaade aladel elanud inimesed viljelevale majandusele. Tegemist on seni kõige mahukama toitumisstrateegia muutust kaardistava ülevaatega, milles vaadati üheskoos zooarheoloogia, arheobotaanika, toitumisalaste stabiilsete isotoopide ja orgaaniliste lipiidide analüüside tulemusi.

(a) Uuringusse kaasatud kamm- ja nöörkeraamika asulad ja matmispaigad, (b) Sope BI nöörkeraamika matus, kus on näha nöörkeraamika kultuurile iseloomulik kägarasend (või midagi sellist siia lisada) (c) näiteid nöörkeraamika nõudest: Narva-Jõesuu IIB matmispaigast leitud peeker ja kaks Lemmetsa I asulakohalt leitud nöörkeraamika nõu katket ning (d) varaste koduloomade luud Sope BI matusest.

Arheoloogilisele ja geneetilisele andmestikule tuginedes teame, et Eestisse ja laiemalt praeguste Balti riikide aladele jõudis maaviljelus nöörkeraamika inimestega, kes olid sisserändajad idapoolsetelt stepialadelt. Biomolekulaarsed uuringud näitavad, et nende inimeste toidulaud polnud kõikjal täpselt samasugune. Osadel oli koduloomade saadustele ja põllumajandussaadustele suurem ligipääs, samas kui teised toitusid mõnevõrra ka metsloomadest ja kaladest.

Uued radiosüsiniku dateeringud nöörkeraamika kultuuri haudadest leitud luuesemetest ja töötlusjääkidest näitavad, et esimesed koduloomad – veised, kitsed-lambad ja tõenäoliselt ka sead – jõudsid siinsetele aladele vahemikus 2730–2490 aastal e.m.a. Loomakasvatusest kõnelevad ka nöörkeraamika savinõud, millest esmakordselt on leitud tõendeid piimast. Kuna siinsel laiuskraadil saab piim pärineda ainult kodustatud loomadelt nagu veis, kits või lammas, on see väga otsene tõend nende pidamisest.

Haritavate taimedega on lood mõnevõrra keerulisemad. Seni ei ole meile teada ühtegi kolmandasse  aastatuhandesse e.m.a kuuluvat kultuurkõrrelise tera. Ehkki õietolmudiagrammides on alates 3500. aastast e.m.a. nähtav võimalikele kultuuristatud taimedele kuuluvate tolmuterade hulk, ei saa me senistele andmetele tuginedes väita, et maaharimine oleks kolmandal aastatuhandel e.m.a andnud olulise osa toonaste inimeste toidust. 

Nöörkeraamikud ei tulnud inimtühjale maale. Kolmandal aastatuhandel e.m.a. elasid siin jätkuvalt kütid-kalastajad-korilased, keda me tunneme kammkeraamika kultuuri kandjatena. Nemad jätkasid endale tavapärast eluviisi – küttisid väiksemaid ja suuremaid loomi (sh hülgeid), kalastasid kohalikel jõgedel, järvedel ja Läänemerel ning sõid metsikuid taimi. Nii kamm- kui ka nöörkeraamika savinõudest on leitud veekeskkonnast pärit nt kala- ja/või hülge rasvu, aga ka sigade ja mäletsejate liha tarbimist kinnitavaid rasvu. Seda, kas tegemist oli kodu- või metsloomadega, ei ole võimalik nende analüüsidega tuvastada. 

Üleminek küttimiselt-kalastuselt-koriluselt viljelusmajandusele ei olnud ühesuunaline ja lihtne. Seda kinnitab arheoloogiline materjal Abora I asulast Lätis, kus kõrvuti on elanud nii põlluharijad kui ka kütid-korilased. Ehkki Eesti materjal ei võimalda samasugust kahe kultuuri võrdlust ühe elupaiga piires, kinnitab protsessi keerukust ka siinne arheoloogiline aines.

Üheks huvitavaks näiteks segatoidulisest inimesest on Eestist Ardu matmispaigast leitud täiskasvanud mees, kelle skeletiluudest analüüsitud stabiilsete isotoopide väärtused näitavad tema nooruspõlves klassikalise põlluharija-loomakasvataja toidulauda, samas kui elu lõpuaastatel toimus tema toitumises oluline muutus: mehe toidulauale jõudis senisest enam Läänemere kalu ja imetajaid. Seda võiks nimetada n-ö individuaalseks revolutsiooniks ehk tagasiminekuks põlluharijale omaselt toidult kütt-korilase toidule.

Luus sisalduva kollageeni stabiilse süsiniku ja lämmastiku väärtused aitavad määrata minevikus elanud inimeste peamisi toiduallikaid. Nöörkeraamika kultuuride inimesed sõid peaasjalikult maismaataimi ning -loomi, ilmselt oli osa neist saadustest ka koduloomadelt ning vähesel määral teraviljadest. Ardu I matusest leitud mees oli oma eluajal muutunud "nöörkeraamikust" "kammkeraamikuks", sest tema muidu maismaalisele menüüle andsid elu lõpuaastail olulise panuse Läänemere saadused.

Meie toitumise biomolekulaaranalüüsid näitavad, et kolmandal aastatuhandel e.m.a. ei toimunud siinsetel laiuskraadidel toitumise osas drastilist muutust ehk revolutsiooni. Muutus küttimiselt-kalastuselt-koriluselt viljelevale ja koduloomi kasvatavale majandamisviisile oli seni arvatust märksa komplekssem ja kindlasti ei olnud tegemist ühesuunalise arenguga.

Näeme, et kütid-korilased jätkasid ka uute elanike saabudes oma elatusviisiga ja eksisteerisid siinsel maa-alal kõrvuti esimeste loomakasvatajatega. Samuti võtsid uustulnukad osaliselt üle püügimajandusliku eluviisi.

Eesti ja Läti kamm- ja nöörkeraamiliste pottide lipiidianalüüsi tulemused: (a) savinõud, mis pärinevad enne 3. aastatuhandet e.m.a., sisaldavad peamiselt mageveelist päritolu rasva ja searasva, (b) nöörkeraamika savinõud, mis pärinevad 3. aastatuhandest e.m.a., sisaldavad nii veekeskkonnast pärinevaid kui ka maismaaloomade rasvasid, kusjuures esimest korda on pottides näha piimarasvade jääke, (c) teised keraamikaliigid Abora I asulast Lätis, mis pärinevad samuti 3. aastatuhandest e.m.a. näitavad jätkuvalt veekeskkonnast pärit rasvade olulisust.

Edasine uurimistöö peaks seega keskenduma pigem nende kahe paralleelse maailma kontaktide uurimisele, ning sellele, kuidas, miks ja millal on sel elatusviisi muutuse teel toimunud ebaõnnestumised ja õnnestumised ja kuidas see avaldub arheoloogilises materjalis. Jaht jätkub...