"Päästekaevamiste häda on selles, et enamiku ajast ei pääse sa linnaruumis enam tervele kalmistule ligi," ütleb Tartu Ülikooli värske arheoloogiadoktor Alessandra Morrone. Kuna lapsi maeti sajandite eest paljudel juhtudel kalmistul omaette nurka, võib laste nurk jääda väga sageli arheoloogidele täiesti kättesaamatuks. "Püha Jakobi kalmistul meil väga vedas ja laste nurk leiti üles. Kõik imikud olid seal maetud ühte kohta massihaudadesse," kirjeldab Morrone.

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös analüüsis ta Tartu Püha Jakobi kalmistu imikuluid paleopatoloogia vaatevinklist. Teda huvitasid nii laste tervis, ühiskondlik roll kui ka toitumine 13.–17. sajandi Eestis. Muu hulgas näitas Morrone analüüs, et isegi surnult sündinud lapsi peeti isiksusega inimesteks, et peale kolmandat eluaastat said lapsed täiskasvanutega sama toitu, ja et keskaegne linnarahvas sõi tõenäoliselt sageli liha ja importkala.

Kui pühasse mulda ei saa, siis kõrvale ikka saab

"Püha Jakobi kalmistut pole enam. Omal ajal asus see Tartu lääneküljel, aga jäi linnamüüridest väljapoole," seletab Alessandra Morrone. Tähtvere ja Jakobi tänavate nurgal asunud kalmistu kaevati osaliselt välja 2010.–2017. aastatel. "Lapsi oli seal maetud kalmistu pühitsetud pinnasesse, aga leidus ka kalmistut piiravast aiastvälja jäävaid massihaudu," märgib värske doktor.

Kokku leidsid arheoloogid Jakobi kalmistult neli väikelaste massihauda ja kaks kahekaupa matust. "Ma hindasin nende vanust ja võin öelda, et nad kõik surid umbes sünnituse aegu ehk perinataalsel perioodil," osutab Morrone. Materjali muutis tema sõnul huvitavaks just see, et osa imikuid olid maetud kohe kalmistu müüri taha.

"Kõige huvitavam oli üks 22 indiviidiga tohutu massihaud, kus oli 21 imikut ja üks naine," meenutab ta. Mõistatuslikul naisel oli vanust 30–50 aastat ja luude analüüs näitas, et eluajal oli tal olnud palju vigastusi. "Naine oli hauda visatud – seda saab öelda tema jäsemete ja luude asendi põhjal. Lisaks oli tema matus ümbritsetud imikutega," kirjeldab Morrone.

Ta oletab, et laste puhul võis matmispaik oleneda sellest, kas laps jõuti enne surma ristida või mitte. Kalmistust väljapoole maetud lapsed olid nii väikesed, et võisid olla surnult sündinud või surnud peagi peale sündi. "Enamik kalmistu põhialale maetuid olid natuke vanemad – peamiselt rohkem kui kuue kuu vanused väikelapsed," võrdleb Morrone.

Saksamaalt ja muudelt Liivmaa aladelt pärit ajalooallikatest leidis ta aga viite hädaristimise nähtusele. Kuna kesk- ja uusajal oli imikute suremus väga suur, pidi vajadusel kas ämmaemand või mõni lapse pereliige ta preestri asemel ära ristima. "Kalmistu müüri taha maetud lapsed olid tõesti väga noored. Minu hüpotees on, et mõnele neist polnud võimalik isegi hädaristimist teha," arutleb Morrone.

Laste matmine vahetult kalmistu müüri kõrvale viitab värske doktori sõnul, et enne ristimist sündinud lapsi ei kõrvaldatud ühiskonnast täielikult. "Neid loeti siiski identiteediga inimesteks, sest muidu poleks neid ilmselt kunagi kalmistule toodudki," oletab ta. Teisisõnu pidasid emad või hooldajad oma lapsi piisavalt oluliseks, et kui neid päris pühasse pinda matta ei võinud, siis natuke pühadust said nad kalmistu kõrval ikka.

Kalmistu müüri taha oli üksikmatusena maetud teisigi täiskasvanuid. "Huvitaval kombel ei paistnud nad olevat maetud tüüpilisse kristlase poosi: nende pea ei olnud läände pööratud. Nad olid lihtsalt hauda visatud," ütleb värske doktor. Kuigi kindlalt ta selle põhjust ei tea, oletab Morrone, et need inimesed olid jäänud kas lapsena ristimata või oli tegu muudmoodi ühiskonnaheidikutega: haigete, kerjuste või orjadega.

Kuue-aastane laps oli väike täiskasvanu

Leitud luud kõnelesid Alessandra Morronele kesk- ja varauusajal elanud laste toidulauast ning tervisest. "Tõenäoliselt hakati neid emapiimast võõrutama umbes ühe-aastaselt," ütleb ta luude isotoobianalüüsi põhjal. Nimelt mida kõrgemad on lämmastiku isotoopväärtused luudes, seda rohkem oli inimese toidulaual kõrge toiteväärtusega toite, nagu liha, kala ja piima.

Laste luudelt oli näha, et umbes esimese eluaasta täitumise paiku hakkas luude lämmastikutase kukkuma. "Rinnapiimast toitudes, mis on põhimõtteliselt paiknemine toiduahelas emast kõrgemal, on imikutel näha suurt lämmastiku isotoopväärtuste tõusu, aga siis läheb kõver alla. Langus viitab, et ilmselt lisati laste toidusedelisse süsivesikurikkamaid toite," arutleb Morrone. Umbes kolmandaks eluaastaks muutusid lapse isotoopväärtused täiskasvanuga sarnaseks – järelikult oligi ta selleks ajaks võõrutatud.

"Lapsed sõid ehk veidi vähem liha või loomset valku, aga muidu samamoodi nagu täiskasvanud. See võib viidata, et nad jõudsid viiendaks-kuuendaks eluaastaks tähtsamasse staatusesse," oletab värske doktor. Varasemate uuringute põhjal ongi teada, et keskajal sai lastest juba viie-kuue-aastaselt tööjõud: tüdrukutest majapidamises ja poistest mõne meistri õpipoisina.

Morrone võrdles Tartu Püha Jakobi kalmistu luid ka kolmelt Lõuna-Eesti kalmistult pärinevate maainimeste luudega. Ilmnes, et Jakobi kalmistule maetute luudes olid lämmastiku väärtused kõrgemad. "Toiteväärtus oli neil kõrgem ehk võib-olla tarvitasid nad võrreldes maainimestega rohkem kas liha, või isegi kala," pakub ta. Kuna Tartu oli keskajal oluline hansalinn, jõudis tartlaste lauale ilmselt ka välismaist toitu.

Teisalt kõnelesid 13.–17. sajandi luud omaaegsetest näljahädadest. "Eriti ränk oli 1315.–1317. aastate suur näljahäda. See laastas tervet Euroopat, mitte üksnes Liivimaad," toob Morrone välja. Nälja kõrval kimbutasid keskaegset elanikkonda ka katk, rõuged ja muud tõved. "Vahel juhtus see kõik korraga. Ei saa kindlalt öelda, et kusagil on ainult katku või nälja mõju," seletab värske doktor.

Püha Jakobi kalmistu imikute massiahauad ei pruugi tema sõnul viidata otseselt katkule, küll aga katkude ja nälgade vaheldumise tagajärgedele väga ränga alatoitumise näol. "Leidsin paljudel indiviididel märke ainevahetuse haigustest," märgib ta. Täpset haigust on Morrone sõnul aga imikutel raske määrata, sest nii laste luid kui ka ajaloolisi haigusi on tema sõnul väga vähe uuritud.

Paljud tema vaadeldud kahjustused viitasid siiski skorbuudile ehk C-vitamiini vaegusele. "Ajal, kus vilja ja köögivilju nappis ning talved olid väga keerulised, oli see tõenäoliselt kogu elanikkonna mure, eriti madalamates seisustes," arutleb ta. Külmadel talvedel võis kogu elanikkonda kimbutada ka D-vitamiini vaegus. "Alati polegi oluline nende täpset vaegust määrata, sest pideva alatoitumise olukord oli üleüldiselt kurnav. Iga nelja-viie aasta tagant olid toiduga rasked ajad," ütleb ta.

Uurimine alles algas

Nagu Alessandra Morrone välja toob, räägib ta eeskätt hüpoteesidest ja oletustest. "Isotoopidest ei saa ühtainust vastust. Saad terve rea hüpoteese ja pead siis ajalooallikatega võrdlema, et mõista, milline oletus on õige," selgitab ta. Vahel napib ajalooallikaid ja vahel võrdlusmaterjali ehk alati ei leiagi arheoloog ühest vastust. "Ainus võimalus siis tõele lähemale jõuda, on läheneda multidistsiplinaarselt," soovitab Morrone.

Samuti peavad paleopatoloogid arvestama osteoloogilise paradoksiga. "Põhimõtteliselt tähendab see, et sinu kalmistult leitud valim ei ole ühelgi moel esinduslik sel ajal ja selles kohas elanud tegeliku elanikkonna kohta," ütleb ta. Valimit piiravad nii päästekaevamiste tingimused, leitud materjali hulk kui ka selle säilivus.

Näiteks võib Morrone sõnul olla, et kaevamistel tuleb välja ühegi haigustunnuseta luustik, mille kohta ei lisa midagi ka hauapanused ega ajalooallikad. "See indiviid võib olla äärmiselt hea tervisega – ta suri näiteks mõrva tagajärjel. Või siis on ta kogu elanikkonna kõige põduram inimene, kes jäi haigeks ja oli nii põdur, et suri enne haigustunnuste ilmnemist. Mõlemad seletused on võrdselt võimalikud," seletab ta.

Kuigi Liivimaa 13.–17. sajandi eluolu on arheoloogid uurinud küll, pole toonaste laste kohta Morrone sõnul kuigi palju teada. Oma töös heitis ta teemale uut valgust ja plaanib vastuseta jäänud küsimustega tegeleda ka edaspidi. "Kõige huvitavam juhtum oli see naiseluustikuga massihaud. Oleks huvitav teada, mis lugu selle haua taga on. Ehk leiame selle kohta ajalooallikatest midagi enamat," loodab ta.

Alessandra Morronekaitses doktoritöö "Children of the Grave: a multidisciplinary study of non-adult diet and disease from medieval and early modern southern Estonia" ("Vaikuse lapsed: Lõuna-Eesti kesk- ja varauusaegsete laste toitumise ja tervise multidistsiplinaarsed uuringud arheoloogilise ainese põhjal") 22. novembril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid kaasprofessor Ester Oras ja teadur Mari Tõrv Tartu Ülikoolist ning professor Dario Piombino-Mascali Vilniuse Ülikoolist. Teadustöö valmis Dora Pluss 2.1 stipendiumi toel.