"Psühhiaatria ajaloost on kõige rohkem uuritud just institutsionaliseerimise küsimust. Teisisõnu: keda, mis tingimustel ja kui kauaks haiglasse pandi," ütleb Tartu Ülikooli ajaloo doktorant Anu Rae. Tavaliselt uudistavad ajaloolased sel juhul omaaegsete arstide avaldatud kirjandust. Oma värskes artiklis lähenes Rae küsimusele aga seni väheproovitud meetodil: ühe kindla haigla dokumente lugedes.

Täpsemalt keskendus ta Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku registriraamatule aastatel 1881–1895. "Saksa keeles ta oli psüühika- ja närvihaiguste kliinik. Ametlikku eestikeelset nime tal polegi 19. sajandil olnud," täpsustab Rae. Dokumente lugedes ilmnes, et nii vaesemate kui ka jõukamate patsientide seas oli mehi naistest märksa enam.

Klassivahe lahutas ka palateid

"Tartu haigla on natuke eriline, sest seal olid erinevad ühiskonnaklassid koos," osutab Anu Rae. Kui näiteks Inglismaal raviti rikkaid ja vaeseid eraldi asutustes, siis Tartu haigla registratuuri põhjal oli pilt kirju. "Nägin patsiente alates von-idest kuni kellenigi, kelle tõi haiglasse politsei," võrdleb ta. 

Kui kaua keegi neist haiglas viibis, sõltus eeskätt iga patsiendi pere või kogukonna rahakotist. Haiglas oli toona saada hinna ja mugavuse poolest kolme klassi palateid. "Esimeses klassis olid sa 80 rubla eest üksinda palatis ja said kolm korda päevas paremat sorti toitu. Teise klassi palat maksis mõnevõrra vähem ehk 45 rubla: seal sa jagasid tuba teise patsiendiga," kirjeldab Rae. Kolmanda klassi palat maksis 20 rubla ja seal oli palju haigeid tavalise haiglatoidu peal koos.

Neist esimese ja teise klassi patsiendid liigitas Rae rikasteks ning kolmanda klassi omad vaesteks. "Kui vaatasin haiglasoleku aega rikastel ja vaestel, siis rikastel on kohe näha, et nad on ka keskmisest kauem sees. Siit tuleb küsimus: kes seda maksta jõuab?" 

Kaupmees ja arst jõudnuks Rae hinnangul ilmselt iseenda või oma ligimese pika ravi eest rohkem välja käia. Talupoja ravikulud maksis aga oma kasinast maksurahast kinni tema koduvald. "Näiteks mõnedel talupoegadel oligi registriraamatus kirjas "võetakse haiglast välja vastu arsti soovitust, sest raha sai otsa"," meenutab doktorant. Erandjuhtudel võisid kliinikujuhid huvitavaid kaasuseid tasuta ravile võtta. 

"Kõige pikemalt oli sees üks meesterahvas, kes veetiski haiglas pea 23 aastat," toob Rae veel välja. Teisalt tekitas temas huvi ja küsimusi juhtum, kus üks apteeker viibis haiglaravil ainul pool tundi. "Kui vaadata aga mehed versus naised, siis kõige kauem olid sees rikkad mehed, kõige vähem olid sees vaesed mehed ja naised olid mõlemas klassis seal keskel," loetleb ta.

Sellise leiu põhjal soovitabki Rae meditsiiniajaloolastel edaspidigi võtta arvesse korraga nii patsientide sugu kui ka ühiskonnaklassi. "Kui levinud on väide, et 19. sajandi lõpul pandi rohkem naisi ja sageli just hüsteeriadiagnoosiga haiglasse kinni, siis mina leidsin, et üleüldiselt pandi haiglasse hoopis rohkem mehi," põhjendab ta. Rae oletab, et neid mehi kimbutas eeskätt neurosüüfilis, millele toona ravi puudus. Samuti pakub ta, et vaimselt kannatavaid mehi oli kodus raskem hallata.

Ühelt poolt võiks siis Tartu haigla põhjal järeldada, et naiste olukord polnudki nii kehv, kui arvatud. Teiselt poolt kannab meespatsientide ülekaal aga Rae sõnul siiski oma ajastu pitserit. "See näitab, et meeste tervise eest oldi nõus rohkem maksma. Kui mees kaotab töövõime, on terve pere omadega jännis. Kui aga naine kaotab töövõime, on häda natuke väiksem, sest naine ei oma perekonna vara," arutleb ta.

Oopiumisõltuvusest meeste hüsteeriani

"Psühhiaatrias oli 19. sajandil igal arstil oma haiguste klassifikatsioon. Mingeid üldtunnustatud kategooriaid ei olnud," sõnab Anu Rae. See tähendas, et haiglas jagati patsientidele välja ka 2000 aastat vanu diagnoose nagu hüsteeria, maania ja melanhoolia. "Neid jagati välja väga ambivalentselt: näiteks mõni sai diagnoosi Verrücktheit või Wahnsinn, mis tähendaks tänapäeva saksa keeles lihtsalt 'napakas', 'hull' või 'segane'," toob doktorant näiteid.

Haiguslugusid lapates tõdes Rae sedagi, et mõne diagnoosi puhul oli küsimus ligipääsus ja oskusteabes. "Need, kes olid narkosõltuvusega, olid kõik arstiteadusega seotud. Ühel ämmaemandal näiteks oli opioidisõltuvus," toob ta välja. Haiglasse võetud tudengidki olid reeglina arstiteaduse üliõpilased. "Peab ikkagi pajale ligi olema. Talupojal ei saa olla opioidisõltuvust, kui ta ei saa oopiumi kättegi," võrdleb doktorant.

Kõige kurikuulsam 19. sajandi lõpu diagnoos on Rae sõnul aga vaieldamatult hüsteeria. "On argumenteeritud, et tuhandeid naisi pandi hüsteeriadiagnoosiga kinni lihtsalt sellepärast, et nad olid kuidagi tüütud ja ebameeldivad," seletab ta. Samuti võisid ligimesed haiglaasutusse kinni panna nii-öelda vallalise tante ehk pere ülalpidamisele jäänud vanatüdruku.

"Kui aga Tartu haiglat vaadata, siis ei tule välja, et seda massiliselt oleks olnud," märgib Rae. Tema läbivaadatud 2184 haiglassevõtu juhtumi seas sai hüsteeriadiagnoosi ainult 128 patsienti. "Näib, et hüsteeria ümber oli palju kära ja selle üksikud kaasused olid väga kurikuulsad, kuigi tegelikkuses oli seda vähe," tõdeb ta.

Tartu haigla 128 hüsteeriapatsiendi seas leidus ka mehi. "Sõna hüsteeria tuleb ju kreekakeelsest sõnast 'emakas', nii et meeste hüsteeriast pole praktiliselt keegi kuulnud," muigab Rae. Oma järgmises artiklis keskendub ta Tartu haiguslugude näitel aga just sellele. "Ma tunnen, et põnevaks läheb eriti siis, kui hakata haiguslugusid lugema," selgitab ta.

Nii luges ta näiteks juhtumist, kus üks meessoost ajaloo kandidaat sai hüsteeriadiagnoosi. "Ta oli ülikooli raamatukogus ja siis tal oli episood, kus tal krambitas. Samas ta ise ütles, et ta tegi läbi sündimise protsessi," meenutab doktorant. Kandidaadi haiglasse toonud inimene küll täpsustas Rae sõnul, et haige luges sünnitamisõpikuid ja ehmatas seepeale ära, ent ta ise kahtlustab muid stressiallikaid.

Eestis keegi teine haiguslugusid veel uurimismaterjalina kasutanud pole. "Mina üritan väita ka seda, et neid saavad kasutada perekonnaajaloo uurijad," sõnab Rae. Kui kirikuraamatust saab teada esivanema sünni-, pulma- ja surmaandmed, siis haigusloost võib leida värvikaid eluseiku. "Näiteks ühel hüsteeriadiagnoosiga mehel on kirjas, et ta oli talupoeg. Kui ta oli 12-aastane, sõitis temast vanker üle ja ta sai selgroovigastuse. Seejärel olid tal elu jooksul vahelduvalt epilepsiahood," toob ta näite.

Rae sõnul tahab ta osalt oma uuringutega näidata, et vaimse tervise mured pole midagi uut siin päikese all. Vähemalt pooled inimesed kogevad tema sõnul CDC andmetel elu jooksul ajutiselt sümptomeid, mille põhjal võiks neil mõne häire diagnoosida. "Neid, kellel on nii-öelda sünnist surmani mingi mure, on ikkagi pigem vähe. Mul on praegu nohu, aga homme enam ei ole. Kas ma olen elu lõpuni nohune? Ei ole. Niisiis ei ole stigmat vaja," leiab Rae.

Anu Rae kirjutab oma uurimusest ajakirjas History of Psychiatry.