Itaalia üks kuulsamaid insenere, kunstnikke ja multitalente Leonardo da Vinci mõistis ka geomeetriat viisil, mis oli omast ajast mitme sajandi võrra ees. Tema kuulus joonistus "Vitruviuse mees" valmis 1490. aastal ja see illustreerib ideaalsete inimkehaproportsioonide otsingut. Seni pole aga ükski seletus täielikult avanud, miks valis da Vinci käsi ja jalgu paigutades just pildil nähtavad mõõtmed.

Londoni hambaarst Rory Mac Sweeney usub nüüd, et on leidnud vastuse. Tema sõnul on da Vinci joonistuse jalgevahele peidetud oluline, kuid seni tähelepanuta jäänud detail: võrdkülgne kolmnurk. See võib anda perspektiivi ühele enim analüüsitud, kuid siiski salapärasele kunstiteosele ajaloos.

"Vitruviuse mehe" inspiratsioon pärineb Rooma arhitektilt Vitruviuselt, kes kirjeldas, kuidas ideaalne inimkeha peaks mahtuma nii ringi kui ka ruutu. Da Vinci joonistuses mahub üks poos täpselt ruudu sisse: käed sirgelt ja jalad koos. Samas teine poos ulatub ringi piirjooneni: joonisel on mehe käed üles tõstetud ja jalad harkis.

Sageli usuvad inimesed, et da Vinci kasutas joonistuses kuldlõike proportsioone. Nn jumaliku proportsiooni ligikaudne väärtus on 1,618, mis peegeldub ka näiteks lille kroonlehtede arvus, puuokste hargnemises ja teokarbi kujus. Täpsemad mõõtmised pole aga seda hüpoteesi kinnitanud.

Mac Sweeney viitab da Vinci enda märkusele: kui jalad harki ajada ja tõsta käed nii, et sirutatud sõrmed ulatuvad peani, moodustab jalgevaheline ruum võrdkülgse kolmnurga. Selle kujundi mõõtmisel leidis hambaarst, et jalgade vahekaugus ja naba kõrgus moodustavad suhte 1,64–1,65. See on väga lähedal nn tetraeedrilisele ehk neljatahulisele suhtele 1,633. See on geomeetriline vorm, mille täpsustas teadus alles 1917. aastal.  

Tetraeedriline suhe kirjeldab kõige tõhusamat viisi kerade tihedaks paigutamiseks. Kui neli kera asetada võimalikult kompaktselt püramiidikujuliselt kokku, on nende keskpunktide kõrguse ja aluse vaheline suhe just 1,633.

Mac Sweeney arvates pole see sarnasus juhuslik. Hambaravis on tuntud Bonwilli kolmnurk, mis määrab inimese lõualuu optimaalse asendi. Ka selle proportsioon on 1,633. Nii nagu looduses esinevad mineraalid, kristallid ja bioloogilised struktuurid järgivad geomeetrilisi põhimõtteid, usub Mac Sweeney, et ka inimkeha on arenenud just selliste seaduspärade järgi.

Kui tetraeedriline proportsioon kordub inimkehas, siis võib see olla tema oletuse kohaselt märk, et anatoomia järgib universaalseid ruumilise korralduse põhimõtteid. Ta usub, et da Vinci võis "Vitruviuse meest" joonistades tabada midagi fundamentaalset: seost inimkeha, looduse ja matemaatilise korrapära vahel. See viitab, et Leonardo aimas intuitiivselt reaalsuse matemaatilist olemust.

Mac Sweeney hüpotees avaldati ajakirjas Journal of Mathematics and the Arts. Kas see leiab laiemat teaduslikku kinnitust, on veel vara öelda, ent da Vinci enda märkused võrdkülgsest kolmnurgast vihjavad, et "Vitruviuse mehe" joonistuse kõige olulisem vihje võib asuda seal, kuhu keegi varem tõsiselt ei vaadanud.