Euraasia põhjaosast leitud katkisi, söestunud ja ligi 8000 aasta taguste toidujäänustega kaetud potikilde niisama naljalt juba peene portselaniga segi ei aja. Sellegipoolest oli keraamika kasutuselevõtt piirkonna küttidele ja korilastele oluline arengusamm. Keraamika muutis täielikult nii toidu valmistamist kui ka säilitamist. Nüüd viitab uus uuring, et muistsed kütid ja korilased jõudsid uue tehnoloogiani omal käel, vahendab Science News.

Keraamika revolutsioon

Teadlased arvasid aastakümneid, et keraamika jõudis Euroopasse koos põlluharimise ja karjakasvatusega. Oletuse kohaselt levisid need kolm tehnoloogiat  9000 aasta eest Anatooliast põhja suunas justkui ühe komplektina.

Tollal Põhja-Euroopas valmistatud potte peeti pelgalt Anatoolia nõude koopiateks, märgib uuringuga mitte seotud Göttingeni Ülikooli arheoloog Thomas Terberger. Tema sõnul arvati, et kütid ja korilased lihtsalt jäljendasid oma kaugemale arenenud põlluharijatest naabrite loomingut.

Nüüd lükkab uus Ida-Euroopa leidudel põhinev uuring taolised oletused ümber. Järelduste kohaselt hakkas umbes 20 000 aasta eest keraamika valmistamise ja kasutamise oskusteave levima Kaug-Ida küttide ja korilaste seas. Uued savinõud tõrjusid välja senised nahast ja puidust anumad, sest pidasid kauem vastu ning talusid paremini tulel kuumutamist. 

Umbes 7900 aasta eest muutusid savinõud vaid mõne sajandiga Uurali mägedest Lõuna-Skandinaaviani tavaliseks tarbeesemeks.

Teadmisi jagati suust suhu 

Täpsemalt kaardistas Iiri Riikliku Ülikooli arheoloog Rowan McLaughlin kolleegidega keraamika levikuteekonna 156 leiukoha potikildude põhjal. Muistised olid pärit Läänemere ümbrusest ja endise Nõukogude Liidu Euroopa-poolsest osast. Potileidude kaunistusi ja kuju võrreldes tuligi ilmsiks keraamika levik kogukonnast kogukonda.

Ühtlasi võtsid autorid proove katkiste nõude külge jäänud põlenud toidujäänustest. Nii said nad määrata radiosüsiniku meetodil sadade nõude vanuse. Toidujäänused andsid aimu sellestki, mida omal ajal söödi. Rasvajäägid näiteks paljastasid, kas toidulauale pandi hirve- või veiseliha, või kas keedeti leent hoopis kalast, sealihast või taimedest. 

Kokkupanduna viitavad andmed, et keraamika levis mõnes Põhja-Euraasia piirkonnas väga kiiresti. Mõnesaja aastaga levis uus töövõte Kaspia merest põhja ja lääne poole, kuni Läänemere idakalda ja Lõuna-Skandinaaviani välja.

Ehkki savinõude valmistamiseks tarvilikku toormaterjali leidus mitmel pool, anti uurijate sõnul suust suhu edasi just oskusteavet: kuidas anumaid vormida ja põletada. Inimeselt inimesele pidid nähtavasti levima ka uutmoodi keetmise ja toiduvalmistamise nipid.

McLaughlini sõnul viitab innovatsioonide leviku kiirus, et teadmised liikusid pigem kogukonnast kogukonda kui koos Põhja-Euraasiasse rännanud inimestega. Ükski uus inimasustus ei kasvanud tema sõnul toona nii kiiresti, et oleks tekitanud taolist rändesurvet. Uuringuga mitte seotud Hollandi arheobotaanik Lucy Kubiak Martens nõustub samuti, et liikvele läksid uued ideed, mitte inimesed.

Kui see tõesti nii oli, järginuks keraamika levik Põhja-Euraasias hoopis teistsuguseid mustreid kui keraamika levik Lõuna-Euroopas. Hiljutine geeniuuring osutab nimelt, et Anatooliast Lõuna-Euroopasse liikuvad põlluharijad tõid oma keraamikastiili ja traditsiooni endaga kaasa umbes samal ajal.

Kütte ja korilasi ei maksa alahinnata

Kuidas täpselt keraamika Põhja-Euraasiasse levis, võivad näidata täiendavad uuringud. Rowan McLaughlin oletab näiteks, et keraamika valmistamise oskused olid eeskätt naistel.  Kui küttide ja korilaste ühiskondades läksid naised mehele teistesse kogukondadesse, levisid ka need oskused külast külla.

Uuringu kaasautori ja Christian-Albrechti Ülikooli arheoloogi Henny Piezonka sõnul tõendab uus töö, et kütid-korilased olid palju kõrgemalt arenenud, kui varem arvatud. Tema hinnangul võtsid küttide ja korilaste ühiskonnad alates eelajaloolisest Jaapanist kuni Läänemere kallasteni uued tehnoloogiad omaks, ilma et nad loobunuks oma rändavast eluviisist. Nad polnud niisiis põlluharijatest maha jäänud, vaid käisid omaette rada.

Osaliselt võis Piezonka hinnangul seniseid arusaamu moonutada raudne eesriie. Ehkki muistsed kütid-korilased valmistasid kildude põhjal Põhja-Euraasias keraamikat 10 000 aastat, avaldati leide kirjeldavaid teadustöid eeskätt vene keeles. Sestap ei teadnud Euroopa arheoloogid neist lihtsalt midagi. Alates 1990. aastate teisest poolest on Lääne- ja Ida-Euroopa teadlaste koostöö aga tihenenud, pakkudes ajaloole värskemat vaadet.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour. Eesti teadlastest panustasid uuringusse Tartu Ülikooli professor Aivar Kriiska ja kaasprofessor Ester Oras.