Pleistotseeni keskpaiga kaldajoonte hiljutine analüüs viitab, et juba muistsed inimlased pidid oskama merd sõita. Muud moodi pole lihtsalt võimalik, et nad oleksid jõudnud praegu Egeuse mere saartele, vahendab ScienceAlert.

Saarte arheoloogilised leiud viitavad nimelt, et nüüdisinimesed võisid seal elada varem, kui viitab liigi ükski seni leitud luu. See osutab, et muistsed inimlased leidsid võimaluse suuri veekogusid ületada. Kui inimeste ränne ei eelda tingimata maismaasildade olemasolu, võib töö järeldus anda põhjust inimese eellaste ja nüüdisinimeste üleilmse leviku ajalugu uuesti üle vaadata.

Vanim paat jääb leidmata

Millal inimlased täpselt merd sõitma õppisid, on raske öelda. Läbi ajaloo on paate ehitatud eeskätt puidust. Puit kui materjal ei pea ajahambale kuigi hästi vastu, eriti veel kümneid või sadu tuhandeid aastaid. Niisiis ei maksa loota, et arheoloogid leiavad kusagilt ajaloo vanima paadi.

Selle asemel on arheoloogidel käepärast erinevad luud ja muistised – näiteks kivist tööriistad. Samuti on arheoloogide päralt minevikus valitsenud tingimustest aimu andvad analüüsimeetodid. Just sel moel jõudis oma tulemuseni nüüd ka Patrase Ülikooli geoloog George Ferentinose juhitud töörühm.

Egeuse meres on sadu saari, mis moodustavad tänapäeva Türgi, Kreeka ja Kreeta vahel hajusa saarestiku. Saared ise on olnud pikka aega asustatud. Sealsed vanimad arheoloogilised esemeleiud võivad olla kuni 476 000 aasta vanused.

Lesboselt, Miloselt ja Naxoselt leitud muistseid tööriistu seostatakse umbes 1,76 miljoni aasta eest välja kujunenud Acheuli kultuuriga. Acheuli kultuur seostub omakorda püstise inimese ehk Homo erectus'e leviala laienemisega Aafrikas ja Aasias. Taolisi tööriistu on hulganisti leitud ka Türgist, Kreekast ja Kreetalt, kus neid kasutati 1,2 miljoni aasta eest. Sestap polnud sarnaste tööriistade levik saarestikus uurijatele kuigi suur üllatus.

Jääaeg?

Varasemad uuringud viitasid, et muistsed inimesed pääsesid saartele jalgsi. Jääaja vältel merevee tase langeb ja inimesed pääsevad tavaliselt kunagi veega kaetud paigust kõndides üle. 

Seda võimalust ei saanud teadlased välistada ka Egeuse saarte vanimate leidude puhul. Küsimusse selguse toomiseks rekonstrueerisid Ferentinos ja kolleegid piirkonna ajaloolise geograafilise ilme. 

Muu hulgas taastas töörühm Egeuse mere saarte rannajoone sellisena, nagu oli see umbes 450 000 aasta eest. Nad kasutasid selleks muistseid jõesuudmeid, mis lubavad järeldada omaaegset merevee taset ja seda, kui palju on maa laamade liikumisest tingitult vajunud.

Uurijad märkasid, et varasemad rekonstruktsioonid olid ekslikud. Merevee tase selle kõige madalamas punktis oli 450 000 aasta eest tänapäevasest umbes 225 meetrit madalam.

See tähendab, et ehkki mõned Egeuse mere saartest olid madala veetaseme ajal omavahel ühendatud, on vähemalt viimase 450 000 aasta vältel jäänud saarte ja maismaa vahele siiski vesi. Mereveetaseme madalaimas punktis oleks tulnud inimestel maismaalt lähimale saarele jõudmiseks ületada mitme kilomeetri laiune väin.

Muud tõendid viitavad uurijate sõnul, et tegu poleks vanima teadaoleva meresõiduga. Millalgi 700 000 kuni miljoni aasta eest võisid muistsed inimesed arvatavasti reisida üle mere mitmetele Indoneesia saartele ja Filipiinidele.

Need mereületused üheskoos viitavad, et meresõitu ei nuputanud välja nüüdisinimesed, vaid viimase eelkäijad inimlased ja sugulasliigid. Töörühm kirjutab, et arvestades muistsete inimlaste võimega Egeuse merd ületada, olid nad nähtavasti suutelised ületama ka Gibraltari väina.

Tulemused võimaldavad uurijatel üle vaadata üldiselt tõeks peetava seisukoha, et inimesed pidid ületama Edela-Euroopasse jõudmiseks kesk- ja hilispleistotseeni ajal Siinai poolsaare ja Levandi, Anatoolia ning Bosporuse maismaasilla. Samuti väärib ülevaatamist seisukoht, et meresõiduoskused olid oelmas üksnes nüüdisinimestel.

Uuring avaldati ajakirjas Quaternary International.