"Ühiskondlikus folklooris teatakse pidalitõbe keskaegse haigusena, mille tagajärjel kukkusid inimestel ninad ja sõrmed otsast ära. Tegelikkuses levis haigus oluliselt varem, kõige varasemad tõendid Hanseni tõve kohta pärinevad Indiast teisest aastatuhandest enne meie ajaarvamist," sõnas uurimistöö kaasautor Meriam Guellil, Tartu Ülikooli genoomika instituudi vana-DNA teadur.

Seniste teadmiste põhjal arvatakse, et pidalitõve geneetiline struktuur on ajalooliselt muutunud üpris vähe. "Hanseni tõbe tekitava bakteri evolutsioon on olnud väga aeglane. Ajaloolised näited, mis meil on, sarnanevad paljuski tänapäeval ringlevate haiguse tüvedega," sõnas uurija. 

Guellil ei välista siiski, et võrreldes tänapäevaga oli pidalitõve geneetiline struktuur minevikus mitmekesisem. Seda kinnitab ka asjaolu, et uurimistöö käigus leidsid teadlased Valgevene aladelt täiesti uue Hanseni tõve geneetilise variatsiooni. "Samuti on võimalik, et ka praegu on haiguse tüvesid rohkem, aga kuna pidalitõbi levib enamasti arengumaades, kus teadustööd tehakse vähem, ei pruugi me seda lihtsalt teada," kommenteeris Guellil.

Kindel on see, et tänapäeval tuvastatud leeprabakteri tüvede kobarad olid olemas juba keskaegses Euroopas, kus haigus oli laialdaselt levinud. Uurimistöö vaatles lähemalt keskaegseid leprosooriume, kuhu paigutati pidalitõbe põdevad inimesed. "Nendes väikestes haiglates näeme haiguse tüvede teatud mitmekesistumist. Võib eeldada, et sinna kogunesid võõrad inimesed, kes olid näiteks palverännakutel," nentis Guellil. 

Uurija sõnul näitab see muu hulgas seda, et vastupidi levinud ettekujutusele liikusid inimesed keskajal üllatavalt palju. 

Ajavahemikke, mil pidalitõve põhjustava leeprabakteri geneetiline ülesehitus mitmekesistus, iseloomustavadki tihenenud inimkontaktid. Näiteks toimus see seoses Rooma impeeriumi laienemise ja Ameerika koloniseerimisega. 

Haiguste uurimine vana-DNA abil 

Teadlased kasutasid pidalitõbe põhjustava bakteri evolutsiooni uurimiseks inimsäilmetelt pärinevat vana-DNA-d. "Eesmärk on ühest proovist eraldada nii palju informatsiooni kui võimalik. Näiteks saame vana-DNA abil uurida, kust konkreetne inimrühm tuli, kellega nad olid suguluses ja mõnikord ka seda, mida nad sõid. Samuti aga võime uurida, milliseid haiguseid nad kandsid," sõnas Guellil.

Enamasti eraldatakse vana-DNA hammastelt ja hambajuurest, mida läbiv veri võib jätta jälgi ka inimese organismis tegutsenud haigustest. 

Erinevalt ajaloos aset leidnud pandeemiatest saavad teadlased nüüd oluliselt tõhusamalt jälgida viiruse geneetilist evolutsiooni. "Kui minevikus toimunud puhangute puhul on meil piiratud hulgal andmeid, siis nüüd saame viiruse mutatsioone ja arengut kaardistada selle levimise ajal," selgitas Guellil.

Covid-19 pandeemia näitab uurija sõnul, kui oluline on erinevate haigustekitajate uurimine. "Põhjus, miks praeguse pandeemia ohjeldamiseks valmistati vaktsiinid niivõrd kiiresti, oli just see, et teadlased olid koroonaviiruseid pikalt uurinud. Seega isegi, kui viirus või bakter ei tapa parasjagu miljoneid inimesi, on nende teaduslik uurimine väga oluline, sest kunagi ei tea, millal seda teadmist vaja läheb," rääkis teadur.

Vana-DNA uurimise abil saab õppida, kuidas haigust tekitavad bakterid ja viirused võivad areneda ja mida nendelt organismidelt oodata. "Ma arvan, et see on üks peamisi õppetunde, mida vana-DNA uurimine meile praegu annab," sõnas Guellil. 

Artikkel ilmus ajakirjas BMC Biology.