Ülevaade: kuidas Nõukogude eriteenistused detsembrimässuks valmistusid

NSV Liidu eriteenistused aitasid Eesti kohalikel kommunistidel 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset ette valmistada nii oma töötajate, luureinfo kui ka relvade saatmisega. Samas kinnitas kaadritöötajate hinnang Nõukogude tippjuhtkonna otsust detsembrimässu ettevalmistustele omalt poolt viimasel hetkel pidurit tõmmata, kirjutab ajakirjas Tuna Tartu Ülikooli ajaloolane Reigo Rosenthal.
1924. aasta 1. detsembri varahommikul väljusid kommunistide lööksalgad konspiratiivkorteritest Tallinnas, et haarata võim Eesti Vabariigi pealinnas. Kava järgi pidi sellele järgnema terve riigi allutamine NSV Liidust saabuvate relvastatud üksuste toel.
Ehkki vandenõulastel õnnestus tekitada üllatusmoment, suruti putš juba samal hommikul maha. Esialgse eesmärgi täitmiseks, võimu ülevõtmiseks Tallinnas, jäi kommunistide löögijõud nõrgaks. Võitlejaid oli vähe, puudulik oli nii nende relvastus, juhtimine kui ka sõjaline väljaõpe ning kõikuv oli ilmselt ka paljude lööksalklaste võitlusvaim.
Riigipöördekatse initsiaatoriteks olid ilmselt Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) juhid, kellest osa tegutses Eestis n-ö põranda all, ülejäänud aga NSV Liidu territooriumil. 1924. aasta 28. augustil otsustas NSV Liidu tippjuhtkond EKP putšikava toetada1 ning idanaabri ametiasutused abistasid putšiettevalmistusi mitmesuguste praktiliste sammudega.
Näiteks anti EKP-le võimalus kasutada Punaarmeest komandeeritud eesti sõjaväelasi, EKP käsutusse lubati koondada NSV Liidus elavaid eesti kommuniste, riigipöördekatseks eraldati relvastust ja muud varustust, NSV Liidu territooriumil võimaldati organiseerida võitlussalku, mis pidid pärast riigipöörde algust tungima Eestisse jne.
Mässukatse organiseerimises lõid kaasa NSV Liidu luure- ja julgeolekuteenistused (eriteenistused), kuid üksikasjalikum ülevaade nende osaluse kohta puudub tänini. NSV Liidus ilmunud ajalookirjandus kõnealust teemat ei valgusta, sest seal peeti vajalikuks Moskva seotust riigipöördekatsega varjata: ettevõtmise organiseerijana kujutati eesti tööliskonda EKP juhtimisel.2 Tõdeti küll, et osa EKP juhtkonnast valmistas mässu ette NSV Liidu territooriumil (detailidesse siiski ei laskutud) ja "nõukogude organid" komandeerisid EKP palvel viimase käsutusse eesti kommuniste,3 kuid sellega ka piirduti.
Ajalookultuuriajakirja Tuna talvenumbrist saab veel muu hulgas lugeda, kuidas Tartu muinaslinnusest piiskopilinnaks sai ja kommunistide sissetungist Lasnamäe aerodroomile detsembrimässu ajal.
NSV Liidu lagunemise järel avanes ajaloolastele vaba juurdepääs 1. detsembri sündmustega seotud arhiivimaterjalile Eestis ja vähemal määral ka Venemaa Föderatsiooni arhiivides, kus asub enamik Nõukogude eriteenistuste tegevust puudutavaid allikmaterjale. Viimased ei ole veel välisuurijatele ligipääsetavad juba ainuüksi terava rahvusvahelise olukorra tõttu. Arvestada tuleb aga sedagi, et Nõukogude eriteenistuste endi arhiivid jäid pärast NSV Liidu kokkuvarisemist nende tänapäevaste järglasteenistuste (FSB, SVR, GRU) valdusesse, mis muutis sõltumatute uurijate ligipääsu kõnealustele materjalidele endiselt keeruliseks või lausa võimatuks.
Siinse artikli eesmärk on selgitada, milliste tegevustega toetasid Nõukogude eriteenistused 1. detsembri riigipöördekatse ettevalmistamist. Uurimus tugineb peamiselt Rahvusarhiivis EKP arhiivifondides talletatud materjalidele.4 Nõukogude eriteenistuste osaluse kohta detsembriputšis leiab teavet eelkõige NSV Liidus resideerunud EKP tegelaste omavahelisest kirjavahetusest, kuid säilinud on ka eriteenistuste töötajate koostatud dokumente. Kuigi ajaloouurijad on kasutanud rahvusarhiivis hoitavaid EKP materjale putši tagamaade valgustamiseks varemgi, on lähemat teavet Nõukogude eriteenistuste seotuse kohta 1. detsembri mässuga siiski vähe avaldatud.5
Paraku pole EKP dokumendid piisavad, et anda NSV Liidu eriteenistuste osalusest põhjalikku ja igakülgset ülevaadet. Pealegi kasutati EKP-siseses kirjavahetuses eriteenistuste esindajate kohta sageli nimelühendeid või varjunimesid, mis raskendab isikute tuvastamist. Jääb vaid loota, et kunagi avaneb uurijatele siiski võimalus artiklis sisalduvat teavet Vene arhiivide põhjal täpsustada ja täiendada.
Eriteenistused kaasatakse putšikavasse
NSV Liidu eriteenistusteks loetakse 1924. aasta seisuga tavapäraselt kahte asutust – Ühendatud Riiklikku Poliitilist Peavalitsust NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures6 (edaspidi: OGPU) ja Tööliste-Talupoegade Punaarmee Staabi Luurevalitsust7 (edaspidi: PA luurevalitsus). OGPU peamised ülesanded olid kommunistliku režiimi julgeoleku tagamine, NSV Liidu vastase luuretegevuse takistamine (vastuluure), välisluure ja piirivalve. PA luurevalitsus (sõjaväeluure) oli keskendunud välisluurele.
Mõlemad, nii OGPU kui ka PA luurevalitsus, seisid tihedas sidemes Kommunistliku Internatsionaaliga (Komintern), mis ühendas kommunistlikke parteisid üle ilma ning seadis eesmärgiks soodustada kommunistide võimu kehtestamist võimalikult suurel osal planeedist (nn maailmarevolutsiooni idee). Organisatsiooniga liitunud kommunistlikke parteisid nimetati Kominterni sektsioonideks, nende hulka kuulus ka Eesti sektsioon ehk EKP.
Juhtivat osa täitis organisatsioonis siiski Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei, mille Keskkomitee Poliitbüroo langetas tähtsamad Kominterni puudutavad otsused. Samuti tegutses Moskvas Kominterni jooksvat tööd juhtinud täitevkomitee. Komintern abistas Nõukogude eriteenistusi eelkõige välisluurel, viimased olid omakorda kaasatud Kominterni ambitsioonide toetamisse, mille üks näide on ka 1. detsembril Eestis korraldatud riigipöördekatse.8
Nõukogude eriteenistuste detsembriputšist osavõtu sümboolseks avapauguks võib pidada 1924. aasta 28. augustil toimunud VK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo istungit, kus anti nõusolek riigipöörde ettevalmistamisele Eestis. EKP-le kaasabi osutamiseks määrati viieliikmeline komisjon (nimetati Eesti komisjoniks), kuhu kuulusid Kominterni Täitevkomitee liige Dmitri Manuilski, NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin, NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige ja Punaarmee varustusülem Jossif Unšliht (Józef Unszlicht)9, EKP Keskkomitee liige Otto Rästas ning OGPU välismaaosakonna (välisluure) ülem Mihhail (Meer) Trilisser.
Eelnevalt oli OGPU välismaaosakonda laekunud Tallinnast infoettekanne, mis iseloomustas majandusolukorda Eestis liialdatult raskena, toetades niiviisi EKP juhtide väiteid, mille järgi oli pinnas seal "revolutsiooniks" soodne.10 Pole siiski teada, kas ettekanne mõjutas poliitbüroo 28. augusti otsust. Trilisseri lülitamine Eesti komisjoni koosseisu võis olla seotud tema ja Kominterni tihedate sidemetega. Näiteks kuulus ta Kominterni Täitevkomitee organiseerimisosakonna juures tegutsenud illegaalse töö komisjoni koosseisu, olles seal ainus eriteenistuste esindaja.11
Eesti komisjoni esimene istung toimus 3. septembril ning lisaks eelnimetatud viiele isikule osales seal veel kaks, kelle nimetähtedeks märgiti istungi protokolli B ja Ž.12 B taga on ajalookirjanduses oletatud PA luurevalitsuse ülemat Jan Berzinit (Jānis Bērziņš, õige nimi Pēteris Ķuzis) ning jääb üle ainult sellega nõustuda. Ž oli siinkirjutaja arvates Jan Žigur (Jānis Žīgurs), kes, nagu näeme, oli putšikatsega Eestis tihedalt seotud.
Võib arvata, et Punaarmee sõjaakadeemia haridusega Žigurit (snd 1895), kes oli töötanud PA luurevalitsuses alates 1921. aastast ja osalenud 1923. aastal kommunistide võimuhaaramise ettevalmistamisel Saksamaal (sõjalise nõuandjana Saksa kommunistliku partei juures),13 peeti Berzini ametkonnas üheks juhtivaks asjatundjaks riigipöördekatsete alal. Putšiplaanid Saksamaal küll luhtusid, kuid 1924. aasta suvel, kui NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu juures otsustati asutada töögrupp, mis pidi välja töötama põhjaliku määrustiku kommunistlikeks riigipööreteks, määrati PA luurevalitsusest selle koosseisu Berzin ja Žigur.14
1924. aasta oktoobris kirjutati Žiguri ametlikus iseloomustuses: "Suuremastaabiline sõjaline ja poliitiline töötaja, suur eruditsioon ja loogiline mõtlemine."15 Olgu lisatud, et B ja Ž osalesid ka Eesti komisjoni 24. septembri istungil.16
EKP asutas septembris Leningradis töögrupi riigipöörde ettevalmistamiseks, mis kandis nimetust Kominterni Eesti sektsiooni sõjaline osakond (edaspidi: EKP sõjaline osakond). Osakonna eesmärki, koosseisu ja ülesandeid kirjeldavas dokumendis17 nähti ette, et osakond allub EKP Keskkomiteele ja organiseerib NSV Liidu territooriumil toetust "relvastatud ülestõusule" Eestis.
Eelkõige tähendas see võitlussalkade moodustamist, mis pidid tungima putši korral üle piiri, samuti tuli saata EKP-le Eestisse sõjalisi instruktoreid, relvi ja muud varustust. Dokumendis märgiti eraldi, et "täielikku salajast toetust ja kaasabi" osutavad ülestõusule "punaarmee staap ja selle asutused". (OGPU-d ei mainita.) Sõjalist osakonda pidid juhtima üks EKP Keskkomitee liige ning kaks EKP Keskkomitee "täieliku usalduse pälvinud sõjalist spetsialisti".

Sel ajal viibisid NSV Liidus EKP Keskkomitee liikmetest Otto Rästas, Rudolf Vakmann ja Hans Pöögelmann. Ehkki Nõukogude ajalookirjanduses on väidetud,18 et osakonda juhtivasse kolmikusse hakkasid kuuluma Vakmann ja Rästas, siis tegelikult moodustasid selle esialgu hoopis Vakmann ning eestlastest punakomandörid Karl Rimm (snd 1891) ja Harald Tummeltau (snd 1899).19
Mõlemad olid teeninud alates 1921. aastast PA luurevalitsuses, õppides seal töötamise vahepeal Punaarmee sõjaakadeemias. Õpingute ajal viibis Rimm lähetustes Saksamaal, osaledes tõenäoliselt sealsetes putšiettevalmistustes. Tummeltau oli arvatud pärast akadeemia lõpetamist 1923. aasta suvel kuni 1925. aasta veebruarini PA luurevalitsuse 2. osakonna (agentuurluure) reservi.
See ei tähendanud siiski luurest eemalviibimist – 1924. aasta suvel töötas Tummeltau Sanderi varjunime all NSV Liidu Helsingi saatkonnas, ilmselt seal PA luurevalitsuse residendina. Rimm lõpetas sõjaakadeemia 1924. aasta augustis, misjärel ta arvati kuni 1925. aasta märtsini samuti PA luurevalitsuse 2. osakonna reservi. Staaži kommunistlikus parteis arvestati Tummeltaul 1917. ja Rimmil 1918. aastast.20
Esimesena lülitus EKP sõjalise osakonna töösse Rimm. 8. septembrist 1924 pärineb VK(b)P Keskkomitee tõend21, mille järgi lähetati ta Kominterni Täitevkomitee käsutusse. Oletatavasti tähendas see tegelikult suunamist EKP ülesannete täitmisele. Tummeltau, kellega EKP tegelased augustis kontakti astusid,22 ei olnud aga veel 9. oktoobri seisugagi Helsingist tulema saanud, sest tema asendajaks määratud isik polnud saabunud.
Hiljemalt 14. oktoobriks oli Tummeltau siiski juba Moskvas, kust pidi Leningradi sõitma.23 Vahepeal, pisut enne 22. septembrit, käis Tummeltau Eestis EKP juhtidega riigipöördeplaanide asjus kohtumas.24

EKP sõjalise osakonna juhtivkolmiku liikmetena allusid Rimm ja Tummeltau küll EKP Keskkomiteele ning asusid kõikide märkide põhjal agaralt putši ette valmistama (25-aastase Tummeltau koostatud dokumentidest peegeldub kohati lausa kirglik üritusele kaasaelamine25), kuid samal ajal oli tegemist PA luurevalitsusest ilmselt ajutiselt komandeeritud inimestega ning Berzin ja tema ülemused võisid küllap loota, et Rimmi ja Tummeltau kaudu on võimalik EKP tegevusel paremini silma peal hoida.
Peagi otsustati Rimm suunata Tallinna toeks seal putši ettevalmistavatele EKP tegelastele eesotsas Jaan Anveltiga. Moskvas resideeruva Rästase 27. oktoobri kirjast26 Vakmannile (Leningradis) selgub, et sammu taga oli Berzini või koguni tema otsese ülemuse ehk Punaarmee staabi ülema Mihhail Frunze soov putšiettevalmistusi Eestis paremini kontrollida:
Genst.27 R.[immi] kohta tegin altmannidele28 ettepaneku, tema sinna komandeerimise asjus. Siin [Moskvas – R. R.] staabis on säärane mõtte ülesvõetud, et kas meie ei saadaks kedagi mitte koha peale, kes oleks sidemeks siinsete vahel jne. Küsimus on iseenesest väga "schtsepetiljnõi"29, sest siinsed sõjamehed tulevad üpris hästi vastu ja suurema usalduse ärateenimiseks oleks niisugune komandeerimine väga tarvilik. See on otse tarvilik. R[immil], on muidugi staabi usaldus; peale selle on tal Saksa praktika30, mida siin hinnatakse. Teda tunneme isiklikult ka, tunneb ka C.B31. Mõnda teist kohasemat ei ole. T.[ummeltaud] läheb siin vaja. Seda asja peab arutama ja lähemal ajal ülesvõtma.
Kahtlemata käivad just Rimmi kohta read Tummeltau koostatud olukorra kokkuvõttest 1. novembrist:32
Sm. R. sõitis keskstaapi33 sideks RKKA34 staabiga ja organiseerimistööks EKP keskse võitlusstaabi juures.
EKP arhiivimaterjalide hulgas on mõned Rimmi koostatud kirjad, mis on saadetud Tallinnast. Rimm on neile alla kirjutanud nimega Paul, mis oli tema pseudonüüm PA luurevalitsuses.35 (EKP ringkondades kasutas Rimm ühtlasi varjunime Saarlane.36)
Rimmi kirjadest kaks venekeelset (4. ja 18. novembrist)37 on adresseeritud kellelegi Arturile ja üks eestikeelne (18. novembrist)38 on adressaadita, kuid selleks võib suure tõenäosusega pidada EKP sõjalise osakonna tegelasi. Eestikeelses kirjeldatakse lühidalt ja looritatud sõnastuses ilmselt putšikava, venekeelsed kirjad kujutavad endast rohkem olukorraaruandeid. Huvitav on Rimmi hinnang, mille ta andis kirjas Arturile 18. novembril:
Meie ülesanne siin on mitu korda raskem sellest tööst eelmisel aastal B-s39. Võitluse kõrval nuhkidega tuleb teha agitatsiooni ja ettevalmistada ülestõusu. Liikumisvõimalused on äärmiselt piiratud.
Kuid kes oli Artur? Nagu allpool näeme, mängis suure tõenäosusega seesama isik (taas Arturi nime all) putši kureerimises olulist osa. Ajalookirjanduses on oletatud, et see oli OGPU vastuluureosakonna ülem Artur Artuzov.40 Sellega on siiski raske nõustuda, sest Rimm saadeti Tallinna pidamaks sidet Punaarmee staabiga, mistõttu on võimalik, et tema ettekanded sealt olid määratud kellelegi nimetatud staabist.
Arvatavasti kuulus Artur hoopis PA luurevalitsuse ridadesse. Sealjuures ei viita miski, et see võinuks olla näiteks luurevalitsuse ülema Berzini varjunimi, samuti võime hiljem veenduda, et Artur ei saa olla Žiguri pseudonüüm. Dokumentidest leiab Arturi isikuga seoses aga veel ühe kõneka detaili: temalt sai ülesandeid keegi Gailis, kes oli samuti seotud putši ettevalmistustega.41 Kõnealune Gailis oli suure tõenäosusega PA luurevalitsuse 2. osakonna (agentuurluureosakond) ülema abi August Gailis (Augusts Gailitis, snd 1895), kes oli samuti tegutsenud 1923. aastal Saksa kommunistliku partei juures sõjalise nõustajana.42
Siinkirjutaja pakub hüpoteesina välja, et Arturi varjunime taga peitus PA luurevalitsuse ülema esimene abi ja samaaegselt 2. osakonna ülem Konstantin Zvonarjov (õige nimega Kārlis Zvaigzne, snd 1892).43 Rimm, Gailis, ka Tummeltau – kõik olid seotud 2. osakonnaga ning osakonnaülema Zvonarjovi asjassepühendatus näib igati usutav.
12. novembril teatas Rästas Moskvast Vakmannile, et kavatseb külastada Leningradi koos Arturiga, kes "nüüdsest peale saab kuuluma meie büroo hulka".44 Ilmselt peeti "büroo" all silmas Eesti komisjoni.45
Rimmi lahkumise järel Eestisse jäi EKP sõjalise osakonna sõjaliseks spetsialistiks Tummeltau. Rimmi koha osakonda juhtivas kolmikus võttis üle isik nime algustähtedega Ha46, ilmselt Hans Pöögelmann.
Järgnevalt vaatame Nõukogude eriteenistuste rolli putšikatse ettevalmistamises tegevuste kaupa.
Inimeste eraldamine EKP käsutusse
Eesti komisjoni 3. septembri istungi otsuse kohaselt sai B ehk tõenäoliselt PA luurevalitsuse ülem Berzin ülesandeks aidata EKP-l mitmesugustest asutustest kätte saada neis töötavaid eesti kommuniste, keda kavatseti kaasata riigipöördesse. Samuti pidid B ja Rästas läbi arutama "eesti kommunistide mobilisatsiooni ja NSVL-i piirides toimuva lahingulise ettevalmistuse küsimuse".47
Eesti kommunistide koondamine EKP käsutusse ei kulgenud siiski kuigi kiirelt ega ladusalt. Tummeltau 2. novembri kirjas (tõenäoliselt Rästasele) tehti adressaadile ülesandeks paluda Berzinilt, et ta seaks kokku erinevate sõjaliste spetsialistide nimekirjad, keda sooviti "sinna saatmiseks" enda käsutusse saada. Tummeltau kavatses selles küsimuses ka isiklikult Berzinile kirjutada.48 Berzinilt oodati ilmselt, et ta kasutab oma võimalusi Punaarmee staabis eestlastest punakomandöride asukoha kindlakstegemiseks.
Ühtlasi selgus, et Leningradi kubermangu parteiaparaat ja Leningradi sõjaväeringkonna poliitvalitsuse ülem teevad takistusi eestlastest sõjaväelaste ja poliittöötajate väljanõudmisele, sest neil puuduvat vastavad korraldused oma ülemustelt. Olukord lahenes alles pärast Moskva sekkumist – nii saadeti 20. novembril Leningradi parteikomitee sekretärile edasi Frunze teade, et VK(b)P Keskkomitee otsuse järgi tuli komandeerida EKP käsutusse nende nõutud "seltsimehed".49
Berzin ise andis lisaks Rimmile ja Tummeltaule EKP-le abiks veel kaks oma kaadritöötajat – Voldemar Pussi ja Karl Trakmanni.
Voldemar Puss (snd 1886) oli töötanud Nõukogude sõjaväeluures erinevatel ametikohtadel alates 1920. aasta novembrist, enne oli ta teeninud Punaarmees polguülemana. 1924. aasta oktoobri seisuga oli ta PA luurevalitsuse Pihkva rajooni voliniku Karl Radetski (õige nimi: Kārlis Krūmiņš) käsutuses Pihkvas.50
EKP-d ei huvitanud ilmselt mitte niivõrd Pussi luurajataust, vaid hoopis sõjaline kogemus. 10. novembril andis ta allkirja EKP käsutusse astumisest,51 misjärel saadeti Eestisse põranda alla. 1. detsembri riigipöördekatsest võttis ta osa Tallinnas pataljoniülemana ja jõudis hiljem tagasi NSV Liitu, kus jätkas karjääri sõjaväeluures.
Karl Trakmann (snd 1897) lõpetas 1921. aastal Punaarmee sõjaakadeemia, misjärel töötas erinevatel ametikohtadel PA luurevalitsuse 3. osakonnas (informatsiooni-statistikaosakond52). Detaile Trakmanni osalusest putšikatses peaaegu ei leidu. Näib, et EKP sõjalise osakonna käsutusse Leningradi teda ei antud. Teada on, et ta saadeti Eestisse putšist osa võtma, kuid puuduvad andmed, millistel kaalutlustel seda tehti.
Anvelt teatas novembri keskpaiku Tallinnast saadetud kirjas53 "Trak." kohalejõudmisest ning arvatavasti just Trakmanni pidas ka Rimm silmas 18. novembril Arturile saadetud kirjas, kui mainis, et "Tuli T.".54 Trakmann arvati 29. novembril moodustatud üheksaliikmelise nn sõja-revolutsioonikomitee koosseisu, mis pidi toimima riigipöörde juhtorganina. Rimm oli muide samuti sõja-revolutsioonikomitee liige, aga ühtlasi 1. detsembril tegevusse astunud võitlussalkade (pataljonide) staabiülem.55
EKP sai enda käsutusse ka Johannes Käsperti (snd 1886), kellel oli pikaajaline eriteenistuslik taust. Olles esialgu üks Eestimaa Töörahva Kommuuni juhtivtegelasi, asus ta 1919. aastal tööle Nõukogude sõjaväeluure heaks. Sealt läks ta 1921. aasta alguses üle tšekaasse (OGPU eelkäija), kus oli erinevatel ametikohtadel, töötades 1924. aasta suve seisuga OGPU Kertši piirivalvesalga ülemana.56
Kava Käsperti kaasamiseks tekkis Rästasel, Vakmannil ja Pöögelmannil hiljemalt septembri alguses, sealjuures sooviti Käsperti ületoomist OGPU Pihkva kubermanguosakonna ülemaks, et luua paremad võimalused OGPU ressursside ärakasutamiseks putši huvides.
Leningradi sõjaväeringkonna OGPU ülem57 Stanislav Messing ei olnud sellega siiski nõus: ta ei soovinud, et eesti kommunistid võtavad üle niivõrd olulise osa tema aparaadist.58 9. oktoobri paiku saavutas Vakmann Leningradi sõjaväeringkonna OGPU juhtidelt nõusoleku, et Käspert võiks saada OGPU Pihkva kubermanguosakonna vastuluurega tegeleva struktuuriüksuse ülema kohale.59 OGPU juhtkond Moskvas lubas Rästasele Käsperti üleviimist niipea, kui talle leitakse asendaja senisel ametikohal.60
Käspert jõudis Leningradi lõpuks alles 13. novembril.61 Kohta OGPU aparaadis ta kõikide märkide kohaselt siiski ei saanud, vaid liitus hoopis "poliitadministraatorina" EKP sõjalise osakonnaga.62
Eelneva kommentaariks võib oletada, et OGPU tõrkuvas suhtumises võis oma osa olla eriteenistuste vahelisel konkurentsil63 – pole välistatud, et OGPU juhtfiguurid pidasid riigipöördekava pigem PA luurevalitsuse ürituseks, millest lähtuvalt suhtuti sellesse piiratud entusiasmiga.
Võimalik, et OGPU sidemetega oli ka Nikolai Riuhkrand (snd 1888), kes enne EKP käsutusse jõudmist töötas NSV Liidu Helsingi saatkonnas. EKP sõjalises osakonnas mõeldi juba septembris tema määramisest "Petseri kindraliks" (Vakmanni väljendus).64 Riuhkrand jõudis EKP käsutusse Leningradi novembri alguseks65 ja suunati Pihkvasse ette valmistama võitlussalkade tungimist putši alates üle piiri Kagu-Eestisse.
Varem oli Riuhkrand tõusnud Punaarmees brigaadiülemaks ja küllap oligi EKP jaoks oluline just tema sõjaväelaseminevik. Helsingis OGPU heaks tegutsemisele näib viitavat Riuhkrandi enda kirjeldus, mille järgi "1922. aastal 18. juunil kutsus [mind] GPU Moskvasse ja saadeti parteitu Eduard Roiksi varjunime all Välisasjade Rahvakomissariaadi käsutusse [...]."66
Ka asjaolu, et Riuhkrand kasutas Helsingis varjunime, viitab luureülesandele, kuid kindlad andmed selles osas siiski puuduvad. Eesti NSV-s ilmunud ajaloopublitsistikas väideti, et Riuhkrand võttis Tallinnas osa 1. detsembri riigipöördekatsest,67 kuid tegelikult resideerus ta sel ajal endiselt NSV Liidus.68
Pihkvas tegutses Riuhkrand tihedas kontaktis PA luurevalitsuse Pihkva rajooni voliniku69 Karl Radetskiga, kelle korterisse ta ka elama asus.70
Võitlussalkade organiseerimine NSV Liidu territooriumil
Nagu eelnevast näha, kavandas EKP sõjaline osakond võitlussalkade saatmist Eestisse, mis pidid tegevusse astuma pärast putši algust. Eesti komisjoni 24. septembri istungil otsustati, et B (ilmselt Berzin) viib ellu kava koondada "eesti seltsimeestest" salgad Eesti piiri äärde metsatööde sildi all.71
Berzini ülesandel vastavaid võimalusi uurinud Rimm jõudis oktoobri alguses järeldusele, et see pole siiski tehtav. Otsustati pöörduda Leningradi sõjaväeringkonna OGPU poole ettepanekuga paigutada võitlussalkade juhtide kaader OGPU Pihkva ja Kingissepa piirivalvesalga komandantuuride ja kordonite koosseisu. Samuti sooviti sinna ladustada salkade relvastus: salkade reakoosseis kavatseti piirile tuua veidi enne sissetungi algust.
Nagu Rimm 8. oktoobril Žigurile teatas, saadi selleks "Leningradi GPU ülema" (ilmselt peeti silmas Messingit) põhimõtteline nõusolek.72 Saavutati kokkulepe 27 EKP lähetatud isiku paigutamiseks piirivalvesalkade ametikohtade katte alla, kuid novembri alguseks selgus, et Moskvast (tõenäoliselt OGPU keskaparaadist) see ikkagi heakskiitu ei saa.
EKP tegelased said loa koondada inimesi vaid piirivalve juures tegutsevate salakauba vastu võitlemise salkade koosseisu.73 Selle kava kohta andmed puuduvad. Kuna erinevad asutused tõrkusid EKP soovitud isikuid esialgu töölt vabastamast, toimus võitlussalkade juhtide koondamine piiriäärsesse rajooni peamiselt alles novembri viimasel dekaadil.74
Novembri lõpuks oli kantud eesti kommunistidest võitlussalkade nimekirjadesse 500 meest. Lisaks oli kavas kasutada Eestisse sissetungiks Moskvas moodustatud 200-mehelist läti kommunistide salka ning Leningradis asuva Internatsionaalse Sõjakooli 300 kursanti.75
Võitlussalkade relvastuse ja muu varustuse päritolu kohta on vähe andmeid. 18. novembril andis Gailis (ilmselt PA luurevalitsuse 2. osakonna ülema abi) Tummeltaule juhtnööri pöörduda võitlussalkade relvastamise küsimuses Leningradi sõjaväeringkonna OGPU eriosakonna76 ülema asetäitja Jan Petersoni (Jānis Pētersons) poole, kes oli kohustatud relvi välja andma nii palju kui tarvis.77
Varasemast on teada, et 20. oktoobril saadeti Leningradist OGPU 7. Kingissepa piirivalvesalga ja OGPU Pihkva kubermanguosakonna ülema käsutusse kokku 20 kergekuulipildujat, 300 vintpüssi ja laskemoona.78 Nimetatud OGPU struktuuriüksused olid ilmselt seotud võitlussalkadele mõeldud relvade ja laskemoona hoiustamisega.
Inimeste ja relvade Eestisse saatmine
Putšikavade kohaselt tuli Eestis tegutsevat EKP organisatsiooni enne väljaastumist tugevdada relvade ja inimestega (eelkõige varem Punaarmees komandörina teeninutega). Eesti komisjoni 24. septembri istungil otsustati VK(b)P Keskkomiteelt taotleda vahendeid relvade – 500 vintpüssi, 70 püstolkuulipildujat, 200 püstolit – ostmiseks.79
Nagu Rästas Vakmannile teatas, ei soovinud komisjon Punaarmee ladudest relvi väljastada, sest "kardavad sissekukkumist"; osta kavatseti ilmselt välismaalt, Rästase sõnul "ikka asutuse kaudu, kust sääraste asjadega tegemist tehakse".80 Arvatavasti peeti sissekukkumise all silmas võimalikku vahelejäämist relvade NSV Liidust üle piiri Eestisse saatmisel, Rästase mainitud asutuse puhul tuleb variandina kõne alla PA luurevalitsus.
6. oktoobriks krediit relvade ostmiseks avatigi,81 misjärel arutati nende Eestisse toimetamise võimalusi. Vakmann käis välja kava, et relvad saadetakse NSV Liidu saatkonna ladudesse transiitkaubana, mida Eesti ametivõimud piiril läbi ei vaatavat.82 Moskvas resideeruv Rästas mõtiskles oma 15. novembri kirjas võimaluse üle suunata Saksamaalt tellitud kaup fiktiivsele või "päris elusale" ärimehele, lisades:
Konkreetselt ei ole veel tellimist ära andnud, sest dollarid on ikka saamata. Ajan Buharinit83 taga, kuid kätte ei saa. Käisin juba keskkomitees, seal ei teata asjast midagi ja ilma B[uhharinita] nähtavasti ei tehta midagi.84
Rästase sõnadest jääb mulje, et relvad olid Saksamaalt novembri keskel endiselt tellimata. Ometi oli ilmselt just Saksamaalt saabunud EKP-le juba novembri alguses Tallinna 102 püstolit. Nagu kirjutas Rimm Arturile Tallinnast 4. novembril:
Esimene partii B-st85 koguses [sada] kaks86 Parabellumit saabus. Järgmise partii kohta pani kuller ette suunata see merd mööda sadamasse. Äraviimine sadamast on seotud mõningase riskiga. Me andsime korralduse meritsi saatmise peatada ja jätkata endist teed mööda.87
Kokkuvõttes jääb mulje, et kõnealuse relvapartii Eestisse toimetamine oli PA luurevalitsuse salaoperatsioon, mille rahastamine oli sõltumatu VK(b)P Keskkomiteelt küsitud krediidist. Rimmi mainitud järgmine partii ei olnud igatahes 18. novembri seisuga kohale jõudnud – Rimm kirjutas siis Arturile, et seni on tulnud ainult 102 Parabellumit ning palus saata püstolkuulipildujaid Thompson, padruneid ja käsigranaate.88

EKP sõjaline osakond Leningradis oli vahepeal putšiplaanidesse kaasanud Heinrich Tederi – eestlasest kommunisti (snd 1889), kes töötas alates 1924. aasta aprillist OGPU 7. Kingissepa piirivalvesalga ülema abina salajase operatiivtöö alal.89 Nimetatud ametikohal vastutas Teder muu hulgas luuretegevuse eest Eestis, mille raames korraldati inimeste salajasi piiriületusi.
Kui Teder sai septembris kuulda, et EKP kavatseb piirile suunata oma voliniku, siis kahtlustas ta, et selle ülesandeks saab olema piiriületuste organiseerimine. Ta laitis taolise mõtte kui ebaotstarbeka maha, pakkudes sel alal hoopis enda abi.90 Riigipöörajate järgnevad illegaalsed piiriületused Kingissepa piirkonnas NSV Liidust Eestisse toimusidki Tederi abil ja piirivalvesalga ülema Fjodor Uldriki (Teodors Uldrikis) teadmisel.
Kahtlemata oli Uldrikil selleks nõusolek oma ülemustelt. Tederiga tegi tihedat koostööd Hans Pruss – Kingissepas elav eesti kommunist, kes oli seal juba aastaid täitnud EKP ülesandeid sidepidamiseks põrandaaluse parteiorganisatsiooniga Eestis.91
9. oktoobril sai Pruss EKP sõjalisest osakonnast (tõenäoliselt Vakmannilt) ülesande uurida relvade Eestisse saatmise võimalusi, millest pidi rääkima ka Tederiga.92 Probleemiks oli, et Eestis polnud sidemehi, kes oleksid saadetised vastu võtnud ja aidanud neid edasi toimetada.
Järgnevalt kaaluti EKP sõjalises osakonnas erinevaid tegevusvariante: organiseerida Eestis piiri lähedal vastuvõtupunktid,93 lasta OGPU-l relvade veoks Leningradi –Tallinna rongiliinil ametisse panna venelastest vagunisaatjad (eestlastest vagunisaatjad olid kardetavasti Kaitsepolitsei erilise tähelepanu all),94 toimetada relvad Eestisse meritsi salakaubavedajate abil (viimase idee käis välja Kingissepa piirivalvesalga ülem Uldrik)95 või kasutada vastuvõtjana Narvas elavat Tammemägi-nimelist OGPU agenti, kes oli kontaktis Kingissepa piirivalvesalgaga.96
Puudub kinnitus, et ükski neist kavadest teostunuks, ka OGPU agenti Narvas ei peetud lõpuks ikkagi kõlblikuks ülesannet täitma.97
Novembris koondati Eestisse saatmiseks määratud relvad EKP sõjalise osakonna käsutusse. 14. novembril sai osakond enda valdusse 20 püstolit Parabellum, kaks püstolkuulipildujat Bergmann ja ühe püstolkuulipilduja Thompson, samuti laskemoona.98 Nende päritolu kohta andmed puuduvad.
18. novembril kirjutas Gailis Tummeltaule: "täna saadame teile" relvad, milleks olid 29 püstolkuulipildujat Bergmann, neli püstolkuulipildujat Thompson, 54 püstolit Parabellum ja kaks tankitõrjepüssi, samuti laskemoona relvadele.
Lisaks pidi Saksamaalt Stettinist olema Leningradi Messingi (Leningradi sõjaväeringkonna OGPU ülem) nimele saadetud 10 Thompsonit.99 Tummeltau suunas relvasaadetise edasi Tederile ülesandega see üle piiri läkitada, välja arvatud tankitõrjepüssid – arvatavasti pidid need jääma NSV Liidus moodustatavatele võitlussalkadele – ja Parabellumid, viimastega pidi Teder varustama Eestisse riigipöördest osa võtma saadetavaid inimesi.
Kingissepa piirivalvesalga ülemal Uldrikil palus Tummeltau Tederile kaasabi osutada.100 Relvasaadetise käekäigust ja teistest küsimustest informeeris Tummeltau neil päevil jooksvalt Arturit.101

23. novembril teatas Tummeltau Uldirkile veel ühe saadetise tulekust, mis pidi samuti üle piiri minema.102
Eelneva põhjal võib öelda, et Kingisseppa koondatud relvad saatis EKP sõjalisele osakonnale PA luurevalitsus. Võimalik, et vähemalt osaliselt oli tegemist partiiga, mille Eestisse jõudmist (tõenäoliselt Saksamaalt) ootas Rimm oma 4. novembri kirjas Arturile, kuid mille marsruut suunati seejärel mingil põhjusel ümber NSV Liidu kaudu. Mis puutub Leningradi saabuma pidanud 10 Thompsonisse, siis pole õnnestunud leida kinnitust, et need relvad ka EKP sõjalise osakonnani jõudsid.
22. novembril informeeris Rästas Moskvast Tummeltaud, et Tallinna on saadetud 4500 padrunit, üks Thompson ja 15 pommi.103 Nimetatud relvad ja laskemoon saadeti Eestisse niisiis ilmselt EKP sõjalisest osakonnast sõltumata arvatavasti PA luurevalitsuse võimalusi kasutades.
Kingisseppa koondatud relvastusest saadeti lööksalklastega salaja üle piiri Eestisse neli Thompsonit (neist üks Narva, ülejäänud Tallinna), püstoleid Parabellum, laskemoona ja 40 käsigranaati. Püstolkuulipildujad Bergmann jäid saatmata.104
1. detsembri hommikul oli mässajate kolme pataljoni relvastuses Tallinnas kokku 55 vintpüssi, kolm püstolkuulipildujat, 120 Parabellumit (lisaks veel väiksem hulk teisi püstoleid või revolvreid), 65 käsigranaati ja kaheksa pommi.105 Valdav osa püstoleid ja käsigranaate ning kõik püstolkuulipildujad ja pommid olid saabunud piiri tagant.
Lööksalklaste üle piiri saatmine algas novembris. 20. novembriks oli neid Eestisse läkitatud 8–9 inimest, 30. novembri seisuga – 42 (neist kolm Narva).106 Enamik ületas salaja piiri ilmselt Narva piirkonnas Tederi ja tema alluvate abiga, kuid ilmselt nende töökoormuse leevendamiseks suunati vähemalt neli inimest teejuhtide saatel illegaalselt Eestisse Pihkva kaudu (26. novembri paiku).107 Võimalik, et teejuhid pärinesid PA luurevalitsuse Pihkva rajooni voliniku käsutusest.
Novembri alguses oli Tummeltau Berzinilt soovinud poolkasukaid ja saapaid Eestisse saadetavate meeste jaoks,108 kuid pole teada, kas tema palve täideti.
Eestisse minejatele anti kaasa valenimega Eesti isikutunnistused. Neid pidi eraldama OGPU, vastava lubaduse andis tõenäoliselt Leningradi sõjaväeringkonna OGPU vastuluureosakonna ülem Eduard Salõn (Eduards Saliņš). Kuid OGPU-st saadi isikutunnistused kätte alles viimasel hetkel ja ebapiisaval hulgal, pealegi ei olnud dokumendid "tehniliselt täielikud".109
21. novembril sai Teder ülesande (tõenäoliselt Vakmannilt) anda Kingissepas üleminejatele "paremad passid. Mul on need otsas ja kuskilt enam ei saa."110 Richard Käär, üks NSV Liidust saadetuist, kes pärast putši läbikukkumist Eestis vangistati, seletas ülekuulamisel, et sai oma valeisikutunnistuse Leningradis Vakmannilt. Pärast kolme kaaslasega Kingisseppa jõudmist hinnati sealses OGPU-s, et nende passid pole piisavalt head, mistõttu kustutati neist mingil keemilisel teel varasem tekst ja kirjutati uus, mis pärast triikrauaga üle pressiti. Tederilt saadi püstolid Parabellum ja laskemoona, misjärel OGPU vormirõivastust kandev teejuht nad üle piiri saatis.111
Näib, et Pihkva piirkonnas tegutsenud OGPU allasutustega EKP sõjalisel osakonnal niivõrd tihedat koostööd polnud kui Kingissepa piirivalvesalgaga, ning et seda püüti kompenseerida katsega suunata EKP esindajaid tööle sõjaväeluure "kontorisse" Pihkvas. 27. oktoobril teatas Rästas Moskvast Vakmannile, et on rääkinud Berziniga, kes oli nõustunud "meie inimesi võtma ja oma inimeste asemele panema, et nad ühes saaksid ka meie tööd teha".112
Pihkva rajooni voliniku aparaat oli sel hetkel ainuke Eesti piiri lähedal paiknenud sõjaväeluure asutus.113 Alates 1. detsembrist loeti Pihkva rajooni voliniku alluvuses töötavaks Martin Likemets, kes oli kuni 1922. aasta alguseni EKP Keskkomitee liikmena tegutsenud Eestis põranda all, seejärel töötas NSV Liidus erinevates vabrikutes.114 Võimalik, et Likemetsa Pihkva rajooni voliniku juures tööle asumine oli seotud putšiplaanidega Eestis, ehkki sel juhul oli see hilinenud samm.
Toetus luureinfoga (ja vastuluurega?)
Nõukogude sõjaväeluure ja arvatavasti ka OGPU asutused toetasid putši ettevalmistusperioodil EKP sõjalist osakonda luureinfoga, mis puudutas Eesti Vabariigi sõjaväeosade asetust ja tugevust, Eesti ametivõimude võimalikke vastusamme kommunistide riigipöördekavale jne.115
Septembri alguses pöördusid EKP tegelased Eesti sõjaväe kohta käiva luureinfo saamiseks Leningradi sõjaväeringkonna revolutsioonilise sõjanõukogu poole, kuid sealt nõuti VK(b)P Keskkomitee vastavat nõusolekut.116 EKP materjalidest edasise kohta kuigi palju detaile ei selgu. Ilmselt saadi luureinfot PA luurevalitsuse Pihkva rajooni volinikult,117 aga võimalik, et ka Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakonnast, mida juhtis aastatel 1924–1925 eestlane Heinrich Hofberg (snd 1889).118
Hofbergi rollist putšiettevalmistustes andmeid napib, ent EKP tegelased olid temaga kahtlemata kontaktis.119 EKP sõjalise osakonna materjalide hulgas leidub näiteks ka Leningradi sõjaväeringkonna OGPU piirivalve operatiiv-luurekokkuvõte augustikuu kohta (koostatud 29. septembril),120 milles sisaldub luureandmeid Eesti piirivalve ja sõjaväe kohta.
Riigipöörde toetuseks oli erilise tähtsusega ilmselt kahte sorti informatsioon. Esiteks teave, mis võimaldanuks putšistidel planeerida tõhusat esimest lööki pealinnas Tallinnas. Teiseks info selle kohta, mida teatakse või arvatakse riigipöördekavast vastaspoolel – Eesti sisejulgeoleku eest vastutavates ametiasutustes ja otsustajate seas.
Esimese löögi tõhususe huvides oli tarvis võimalikult täpset infot rünnatavate sõjaväe-, politsei- ja teiste riigiasutuste valve- ja julgeolekumeetmete ning töökorralduse kohta. Sellist teavet püüdis EKP organisatsioon Eestis koguda ka oma jõududega (8. oktoobril kirjutas Anvelt Tallinnast: "Oleme muuseas vastase väljaselgitamise "kallal". Teate ju isegi, et seni razvedkat121 partei ei teinud, ja seda ei saa ühe päevaga korda"122), kasutades ära sidemeid kommunistlikult meelestatud sõjaväelaste või teiste riigiasutuste töötajatega. Teada on erinevatest Tallinna väeosadest pärit kahe allohvitseri ja kolme ajateenija osavõtt riigipöördekatsest.123
Puuduvad andmed, kas EKP parteiorganisatsioonile Eestis anti edasi Nõukogude eriteenistustelt pärinevat luureinfot. Tallinnas NSV Liidu saatkonna kattevarjus tegutses 1924. aasta sügisel OGPU välismaaosakonna residendina Vladimir Liiski, kelle tegevusest putši ettevalmistusperioodil pole midagi täpsemat teada, ning PA luurevalitsuse residendina Viktor Sokolovski (ilmselt varjunimi).124 Viimasega oli novembris Tallinnas kontaktis Karl Rimm.125
1. detsembri hommikul Tondi sõjakooli rünnanud lööksalga (pataljoni) ülem Aleksei Heints kinnitas, et paar nädalat enne seda sai ta Anveltilt Tondi kasarmute plaani, kus "täpselt oli ära märgitud mismoodi on üleüldse kasarmu[te] seisuko[r]d, sõjariistad ja kõik muud".126 Selle info päritolu kohta pole teavet.
Küsimusele, kas Nõukogude eriteenistustel oli Eesti sõjaväes, politseis või mujal niivõrd kõrgetasemeline allikas, kes võinuks nendega jagada Eesti sisejulgeoleku eest vastutavate isikute ohuhinnanguid seoses kommunistide riigipöördekavaga ja planeeritavaid vastusamme, pole võimalik ammendavat vastust anda. Ühest küljest ei ole õnnestunud Eestis asuvatest arhiivimaterjalidest vastavaid tõendeid leida,127 kuid ei saa täielikult välistada, et Nõukogude eriteenistuste praegu ligipääsematutes arhiivides on selle kohta teistsugust teavet.
1924. aasta 10. märtsil arreteeris OGPU Leningradis Eesti peakonsulaadi sekretäri Karl-Konstantin Rostfeldti, misjärel Leningradi sõjatribunal ta sama aasta 5. oktoobril spionaažis süüdi mõistis. Tribunal teatas ühtlasi otsusest vastutusele võtta mitu Leningradi Eesti peakonsulaadi töötajat, aga ka Eesti Moskva saatkonna sõjaväeatašee major Gustav Maser, kelle kõigi seotuse kohta spionaažiga olevat Rostfeldt tunnistusi andnud.
Novembris kutsuti Maser, kes tõepoolest luureorganisaatorina tegutses, Tallinna tagasi. See otsus võis olla mõjutatud kartusest, et tribunali ähvardus tema vastutusele võtmise kohta viiakse täide.128 Võimalik, et ähvardus oli OGPU orkestreeritud samm, et Maserist lahti saada, nõrgestamaks Eesti luurevõimekust NSV Liidus. Andmete puudusel jääb vastuseta küsimus, kas OGPU-s peeti sealjuures silmas, et niiviisi kindlustatakse vastuluureliselt ka putšiplaanide saladuses püsimist.
Vene seltsimehed Tallinnas
21. novembril saabus Moskvast Leningradi PA luurevalitsuse töötaja Jan Žigur koos isikuga, kelle perekonnanime esimesed kolm tähte olid Bel ja kaks viimast tähte "ov". Viimase identiteeti pole õnnestunud kindlaks teha (edaspidi nimetame teda Bel-oviks), kuid ilmselt oli tegu samuti PA luurevalitsuse töötajaga.
Rästas oli Tummeltaud ja Vakmanni mõlema tulekust eelnevalt teavitanud ja lisanud, et "neile vaja anda sidemed Tallinna jaoks". Nendega Leningradis kohtunud Tummeltaule selgus, et külalised on määratud Eestisse "operatiivtöö läbi viimiseks: esimene – lõuna, teine – põhja (keskkohta)129".
Tummeltaul olid Moskvast tulnutega "sel samal õhtul ja ööl [---] suured läbirääkimised ja vaielused sise seisukorra üle130 [---] Kõik olevat tume ja varustust polla mingisugust, sidet polla olemaski. Peaülesandeks teinud nad side ja varustu[s] asja."131 Eelnevast võib järeldada, et PA luurevalitsus oli otsustanud lisaks Rimmile ja Trakmannile Eestisse komandeerida veel kaks oma kaadritöötajat, kes pidid putšiettevalmistusi toetama (neist üks Tallinnas, teine Lõuna-Eestis) ning ühtlasi Moskvat kohapealsest seisust täpsemini informeerima.
Alljärgnev kirjeldus Tallinnas juhtunust pärineb suure tõenäosusega Anveltilt:
Neid vene seltsimehi, kes olid siia komandeeritud, võtsin ma vastu nende saabumise momendil, kuid samal õhtul polnud mul aega nendega koos viibida, et anda neile üksikasjalikku informatsiooni. Kuid sel samal õhtul informeeris neid sm Rimm 4–5 tunni jooksul, aga mina järgmisel õhtul. Kolmandal päeval, kui tahtsime koos sm Kleiniga132 jätkata nendega vestlust, siis selgus, et mõlemad väljusid päeval konspiratiivkorterist "mäele"133 ja nõudsid seal, et neid saadetaks M134. Arvatavasti väsitas paar päeva põranda all nad ära, ehkki andsime neile parimad korterid (nad hakkasid kohe kaebama halbade olude üle). Pärast seda meil muidugi polnud võimalust neid [enda juurde] kutsuda, pealegi oli juba 28. november.135
Ilmselt pidas Žigurit ja Bel-ovi silmas ka Johannes Maritov, kes töötas NSV Liidu saatkonnas käskjalana, võttis 1. detsembril riigipöördekatsest osa, tabati samal päeval ja lasti välikohtu otsusel maha, tunnistades enne, et "saatk.[onnas] sees on praegu kaks isikut, kes Austria transii[t]viisadega sisse tulid komm.[unistlikku] teg.[evust] kontrolleerima".136

Ööl vastu 1. detsembrit jõudis Leningradi mahukas kirjalik ettekanne Bel-ovilt, milles EKP ettevalmistusi kirjeldati kui puudulikke (muu hulgas osutati, et organisatsioon sõjaväes puudub) ja riigipöörde õnnestumist peeti kahtlaseks.137
Pärast mässu läbikukkumist sai Tummeltau Gailiselt (nagu juba mainitud, oli see oletatavasti PA luurevalitsuse 2. osakonna ülema abi) 9. detsembril ülesande püüda selgitada "nelja meie seltsimehe Ž, B, R ja T saatus".138 Nimetähtede taga peitusid küllap Rimm, Trakmann, Žigur ja Bel-ov. Neist kolm esimest pääsesid kindlasti Eestist NSV Liitu tagasi, neljanda kohta teave puudub.
Kokkuvõttes jäi Žiguri ja Bel-ovi roll Tallinnas ilmselt pelgalt kontrolöride omaks, putši ettevalmistustöödest nad seal eriliselt osa ei võtnud.
Tehniline komisjon
17. novembril otsustas VK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo moodustada senise Eesti komisjoni asemele uue kuueliikmelise komisjoni "olukorra kontrollimiseks ja kõigi vajalike abinõude läbiviimiseks". Komisjoni kuulusid NSV Liidu tippjuhtkonna esindajad (Stalin, Trotski jt), kuid mitte PA luurevalitsuse ega OGPU töötajaid.139
Nõukogude kõrgemad tegelased ei olnud veendunud, et EKP väited riigipöördeks soodsast olukorrast Eestis vastavad tõele. Läbikukkunud putš toonuks Moskvale aga kardetavasti kaasa tarbetuid välispoliitilisi sekeldusi.140 Juba Eesti komisjoni 3. septembri istungil otsustati OGPU ja PA luurevalitsuse kaudu "kontrollida Eesti faktilist majanduslikku ja poliitilist olukorda, samuti kompartei ja selle liitlaste jõudu". Komisjoni 10. septembri istungil hoiatati EKP-d aga "valesti ajastatud ja puudulikult ettevalmistatud väljaastumise eest".141
17. novembril moodustatud uus komisjon võttis putši suhtes esialgu toetava positsiooni, ehkki EKP-l soovitati ettevõtmisega oodata kuni mere külmumiseni, mis pidi ilmselt takistama Briti laevastiku sekkumist sündmustesse.142 Leningradis pidi tööle hakkama "eri komisjon asja tehniliseks läbi viimiseks", kuhu määrati Artur ja neli isikut nime algustähtedega Tri (pidi olema luurespetsialist), Mes, Sal ja Vor.143
Ilmselt olid need OGPU välisluureosakonna ülem Trilisser, Leningradi sõjaväeringkonna OGPU ülem Messing ja viimase alluv (vastuluureosakonna ülem) Salõn ning Leningradi sõjaväeringkonna revolutsioonilise sõjanõukogu liige Nikolai Voronin.144 24. novembriks lülitati komisjoni ka Vakmann ja Pöögelmann EKP sõjalisest osakonnast.145
22. novembril saabusid Artur ja Tri Leningradi. EKP tegelaste meelehärmiks selgus ruttu, et külalised kipuvad esimest viiulit mängima. Tummeltau kurtis Rästasele:
Ruudi [Vakmann – R. R.] ja Hans [Pöögelmann – R. R.] [on] väga pahased nende keskmeeste peale. Näha on, et nad ise oma kätte terved asja tahavad võtta. Mul olid nendega väga suured vaielused ja see on t.[äiesti] arusaadav, sest nad pole kursis ja seda kurssi ikka ühe ööga ei saa. Oma tulekuga halvasid nad minu ja meie kõigi järjekindlat pistibakest146 tööd.147
24. novembril suundusid Artur ja Tri isiklikult Kingisseppa olukorraga tutvuma. Pärast nende Leningradi tagasijõudmist toimus seal 26. novembri õhtul nõupidamine, millest võtsid osa ka Mes (tõenäoliselt Messing), Tummeltau, Internatsionaalse Sõjakooli ülem Aleksander Inno (sissetungiks Eestisse kavatseti kasutada ka sõjakooli kursante) ja Karl Kanger (mainitud sõjakooli rühmakomandör).
Otsustati, et Kanger, Tummeltau ja Inno sõidavad Kingisseppa ja töötavad seal välja võitlusplaani. Inno pidi juhtima võitlussalkade sissetungi Eestisse, Kanger sai ülesande EKP jõudude juhtimine Narvas isiklikult üle võtta (ta ületaski ööl vastu 28. novembrit salaja piiri ja jõudis Narva).148
Kui Eestist saabusid andmed, et Narvas näib vastaspool valmistuvat kommunistide väljaastumise vastu, langetati 28. novembril tehnilise komisjoni istungil Arturi initsiatiivil otsus saata sinna tugevduseks salaja üle piiri 20 lööksalklast. Tummeltau polnud otsusega rahul.149 Ilmselt arvas ta, et liiga aktiivne tegutsemine piiril võib Eesti ametivõime enneaegu alarmeerida. Ent seda kava ei jõutudki ellu viia.
Kaks päeva varem, 26. novembril Pihkvas toimunud nõupidamisel käisid Artur ja Peterson (ilmselt Leningradi sõjaväeringkonna OGPU eriosakonna ülem) välja kava saata Võru piirkonda juba enne EKP väljaastumise algust Tallinnas salaja üle piiri 50-meheline eelsalk.150 Nimelt kaheldi EKP Kagu-Eesti organisatsiooni võimekuses.151 Sellegagi polnud Tummeltau nõus, kartes, et eelsalk võib vastaspoolt alarmeerida.152
Nii toimuski tehnilise komisjoni istungil 28. novembril Tummeltau sõnul samal teemal "äge vaidlus [---] tahtsid vägisi enneaegselt ses sihis peale hakata. Lõpuks läks korda ära näidata, et see lollus on, kuid siiski ei tehtud kindlat täit otsust."153 Küll pidi Tummeltau alluma tehnilise komisjoni otsusele, millega 29. novembril mobiliseeriti Leningradis Eesti Töörahva Ülikoolis ja ühes parteikoolis kokku 80 inimest, kellest 42 saadeti õppuste kattevarju all samal õhtul Pihkvasse. Tummeltau leidis taas, et tegu oli ebakonspiratiivse sammuga.154
Tehnilise komisjoni ettepanekud läkitada Eestisse täiendavaid jõude olid ilmselt kooskõlas PA luurevalitsuse arusaamadega olukorra vajadustest. Nii päris luurevalitsuse ülem Berzin novembri lõpupäevil Moskvas Rästaselt, miks ei saadeta Eestisse suurem arv inimesi.155
Seega oli EKP sõjalisel osakonnal tehnilise komisjoniga taktikalisi erimeelsusi, kuid pole kahtlust, et komisjon oli huvitatud riigipöördele kaasaaitamisest – kuni Moskvast saabus vastupidine signaal.
Kiri Tallinnast
Olukorras, kus Nõukogude tippjuhtkond ei olnud veendunud riigipöördekatse edus, mõjus EKP juhtidele külma dušina hiljemalt 24. novembriks Tallinnast Moskvasse jõudnud kiri, mille autoriks peeti esialgu Rimmi. Kirja sisu oli Rästase sõnul kokkuvõtlikult järgmine:
[---] lootust revolutsiooniks, vähemalt niisuguseks, mis võiduga võiks lõppeda, mitte mingisugust. [---] töölised olevat arad, karta repressioonisi, hoida oma nahka. Protsess olla (149 muidugi) keskkoha saamatuse tõttu tume, plaanita ja võida kaotada oma tähtsuse?156 Teiseks protsessi ja Tompi157 tapmise puhul polla küllalt mõjuvaid demonstratsioone toime pandud, kolmandaks polla üldist tõusu temale näha.158
Rästas ei tahtnud uskuda, et kirja autoriks on Rimm, ent seda kinnitas talle PA luurevalitsuse ülem Berzin isiklikult. Viimane rahustas Rästast, et tema arvates "asi siiski nii hull ei olla, tema ei uskuvat seda ja lubas ise kommentaari juure teha".159
Nördinud Rästas väljendas lausa kahtlust, et Rimm püüab kogu üritust argusest põhja lasta.160 27. novembriks sai Rästasele, nagu ta Vakmannile teatas, siiski selgeks, et kirja autoriks polnudki Rimm, vaid see pärines hoopis NSV Liidu saatkonnast Tallinnast.161
Kuidas selline eksitus autorsusega juhtus, jääb mõistatuseks. Või siis ikkagi oli kirjutajaks Rimm, ent tema maine säilitamiseks EKP silmis otsustati PA luurevalitsuses eksitust teeselda? Meenutagem, et novembri lõpus saatis Tallinnast pessimistliku ettekande ka Bel-ov, olles eelnevalt pikalt vestelnud Rimmiga. Võib-olla püüdis Rimm PA luurevalitsusele olukorda kujutada ilustamata?
Kes tahes kirja autor ka oli, igal juhul saadeti selle mõjul NSV Liidu tippjuhtkonna (Rästas kasutas sel puhul lühendit PB, mis viitab poliitbüroole) korraldusel EKP juhtidele Tallinna kiri, milles nõuti olukorrast kiiret aruannet.162
Kui vastus nii sellele kui ka järgmisele kirjale (mis saadeti samuti poliitbüroo initsiatiivil) jäi tulemata,163 tõmmati Moskvas 29. novembril riigipöördekavadele pidurit – samal õhtul sai Leningradi sõjaväeringkonna OGPU ülem Messing telefoni teel kõrgemalt poolt korralduse putšiettevalmistused peatada. 30. novembri hommikul jõudis ka EKP sõjalise osakonnani käsk "igasugune töö seisma panna".164
Ei ole teada, kas Moskvast läks ka Tallinna EKP juhtidele teele käsk putš katkestada. Kui läks, siis ei pruukinud see enne 1. detsembri hommikut Anveltini jõuda – side NSV Liidu saatkonna ja EKP vahel käis kulleritega ja võis olla aeglane. Kindel on see, et 1. detsembri hommikul putšikatsele mindi.
Enne jõudis Anvelt Leningradi saata 29. novembriga dateeritud kirja, milles teatas "mürtsu" planeeritud algusaja (1. detsembri hommik) ning kinnitas, et seda ei saa edasi lükata.165 Küllap oli väide edasilükkamise võimatusest vastuseks varem VK(b)P poliitbüroo initsiatiivil Tallinna EKP-le saadetud kirjadele.
Kui EKP sõjalise osakonna juhid NSV Liidus said 30. novembril käsu ettevalmistused peatada, säilis neil esialgu lootus, et see on ajutine. Rästas ootas toetust Arturilt, soovitades temaga "selles asjas silma-silma vastu juttu ajada. Tema on kõigist neist ikka kõige rohkem revolutsionäär."166 Kui oletada, et Arturi varjunime taga peitus PA luurevalitsuse ülema esimene abi Konstantin Zvonarjov (Kārlis Zvaigzne), siis "revolutsionääri" minevik tal tõesti oli, ulatudes 1905. aastasse (parteistaaži arvestati 1908. aastast).167
Ööl vastu 1. detsembrit jõudsid Leningradi nii Anvelti kiri "mürtsu" algusaja kohta kui ka Bel-ovi ettekanne Tallinnast, milles riigipöörde õnnestumise suhtes väljendati pessimismi. Tummeltau tegi Arturile ettepaneku saata võitlussalgad üle piiri, kuid viimane keeldus, osutades Moskvast varem tulnud käsule ettevalmistused peatada.
Bel-ovi ettekande lugemise lõpetanud Arturi näol arvas Tummeltau nägevat kahjurõõmsat naeratust, millele järgnesid sõnad: "Just nii nagu arvasin." Kõrgemalt, Unšlihtilt, saadi telefoni teel samuti kinnitus, et käsk mitte midagi teha jääb jõusse.168
Kokkuvõte
NSV Liidu eriteenistused olid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ettevalmistamisega Eestis seotud olulisel määral, sealjuures oli juhtroll pigem Punaarmee staabi luurevalitsusel kui OGPU-l. Luurevalitsus andis EKP käsutusse mitu oma kaadritöötajat, neist Harald Tummeltau ja Karl Rimm kuulusid EKP sõjalisse osakonda Leningradis ja osalesid aktiivselt putši ettevalmistamises. Novembri alguses saadeti Rimm Tallinna EKP-d abistama, kuid tema ülesandeks jäi ka luurevalitsust olukorrast informeerida.
Leningradi sõjaväeringkonna OGPU kaudu pidi vähemalt osaliselt toimuma EKP sõjalise osakonna organiseeritud võitlussalkade (pidid putši korral NSV Liidust Eestisse tungima) relvastamine. Samuti olid OGPU allasutused Eesti piiri ääres seotud relvastuse hoiustamisega.
Suurem osa relvi, mida kommunistid 1. detsembri hommikul Tallinnas kasutasid, pärinesid välismaalt. Osa neist toimetati Eestisse tõenäoliselt luurevalitsuse salaoperatsiooni käigus. Ülejäänud saatis luurevalitsus kõigepealt EKP sõjalise osakonna käsutusse, kust need OGPU 7. Kingissepa piirivalvesalga abil salaja üle piiri Eestisse toimetati.
Nimetatud piirivalvesalga toetusel liikus salaja üle piiri ka enamik Eestisse riigipöördest osa võtma suunatud inimesi. Eestisse saadetute valeisikutunnistused pärinesid Leningradi sõjaväeringkonna OGPU-lt.
Ilmselt toetas luurevalitsus (ja ilmselt ka OGPU) EKP-d luureinfoga näiteks Eesti ametivõimude tegevusest (nende võimalikest vastusammudest putšikavale) ning sõjaväe asetusest ja tugevusest.
22. novembril alustas ettevalmistustööde toetuseks Leningradis tegevust komisjon, kuhu kuulusid teiste seas OGPU välisluure ülem, Leningradi sõjaväeringkonna OGPU ülem ja üks tõenäoliselt luurevalitsuses kõrgel positsioonil olev isik varjunimega Artur. Komisjon tegeles muu hulgas võitlussalkade Eestisse sissetungi planeerimise küsimustega.
Novembri viimasel dekaadil saatis luurevalitsus Tallinna olukorraga tutvuma ja EKP-d abistama täiendavalt kaks oma kaadritöötajat (neist üks oli Jan Žigur), kelle osa piirdus seal siiski vaid olukorra kontrollimisega, sealjuures hindasid nad riigipöördekatse edulootust madalaks.
Enne seda, 24. novembriks, oli jõudnud Tallinnast Moskvasse kiri, mis sisaldas samasugust hinnangut. Kirja autorsus on ebaselge (see võis olla Karl Rimm), kuid see võimendas NSV Liidu tippjuhtkonna kõhklusi. 29. novembril langetatigi Moskvas otsus putši ettevalmistused katkestada, mis tähendas ühtlasi keeldu NSV Liidus ettevalmistatud võitlussalkade sissetungile Eestisse.
Ajalookultuuriajakirja Tuna talvenumbrist saab veel muu hulgas lugeda, kuidas Tartu muinaslinnusest piiskopilinnaks sai ja kommunistide sissetungist Lasnamäe aerodroomile detsembrimässu ajal.
1 – Vt J. Valge. Punased I. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituut; Rahvusarhiiv, 2014, lk 236–241.
2 – Vt nt A. Sunila. Vabaduse koidikul. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 226.
3 – A. Sunila. 1. detsember 1924: arutlusi 50. aastapäeva puhul. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 104–105.
4 – Eelkõige EKP Keskkomitee Venemaa büroo fond ERAF.24.
5 – Esile võib tõsta dokumendipublikatsiooni raamatus Kas nad lahkusid Moskva rongiga? 1. detsember 1924. Artikleid ja dokumente. Koost. J. Ant. Tallinn: Koolibri, 1996. Mõningaid täiendavaid andmeid Nõukogude eriteenistuste osalusest on avaldanud ka Jaak Valge, vt J. Valge. Punased, lk 241 jj.
6 – Vn Ob''edinennoe gosudarstvennoe političeskoe upravlenie (OGPU) pri Sovete narodnyh komissarov SSSR.
7 – Vn Razvedyvatel'noe upravlenie Štaba Raboče-krest'janskoj Krasnoj armii.
8 – Vt I. Linder, S. Čurkin. Krasnaja pautina: tajny razvedki Kominterna, 1919–1943. Moskva: RIPOL klassik, 2005, lk 92 jj.
9 – Unšlihti Eesti komisjoni lülitamist soodustas arvatavasti asjaolu, et ta kuulus ka Kominterni Täitevkomitee organiseerimisosakonna juures tegutsenud sõjalisse komisjoni ning oli osalenud 1923. aasta riigipöörde ettevalmistamises Saksamaal; 1921–1923 oli ta töötanud OGPU ja selle eellaste (tšekaa, GPU) ülema esimese asetäitja ametikohal. Vt V. Abramov. Evrei v KGB. Moskva: Izdatel' Bystrov, 2006, lk 312.
10 – J. Valge. Punased, lk 240–241.
11 – I. Linder, S. Čurkin. Krasnaja pautina, lk 124 jj.
12 – Kas nad lahkusid, lk 109–110, Eesti komisjoni istungi protokoll, 3.09.1924.
13 – M. Alekseev. "Vaš Ramzaj": Rihard Zorge i sovetskaja voennaja razvedka v Kitae. 1930–1933 gg. Moskva: Kučkogo pole, 2010, lk 55.
14 – I. Linder, S. Čurkin. Krasnaja pautina, lk 279.
15 – M. Alekseev, A. Kolpakidi, V. Kočik. Ènciklopedija voennoj razvedki. 1918–1945 gg. Moskva: Kučkogo pole, 2012, lk 319–320.
16 – Kas nad lahkusid, lk 115, Eesti komisjoni istungi protokoll, 24.09.1924.
17 – Avaldatud teoses: Kas nad lahkusid, lk 111–113.
18 – Vt nt A. Sunila. Vabaduse koidikul, lk 104.
19 – Vt RA, ERAF.24.1.272a, l. 63, R.-i [K. Rimm] koostatud ülevaade, 15.10.1924.
20 – RA, ERAF.27.7.48, l. 2–2p, K. Rimmi kartoteegikaart Punaarmee staabis; RA, ERAF.27.7.52, l. 1–1p, H. Tummeltau kartoteegikaart Punaarmee staabis. Tummeltau töötamine kohta Helsingi saatkonnas vt RA, ERAF.24.1.297, l. 18, kiri Moorilt [R. Vakmann] Ottole [O. Rästas], 9.08.1924. Rimmi Saksamaa-komandeeringute kohta vt M. Alekseev, A. Kolpakidi, V. Kočik. Ènciklopedija, lk 652.
21 – RA, ERAF.24.4.17, l. 4.
22 – Vt RA, ERAF.24.5.10, l. 195–197, kirjad Leolt [H. Tummeltau], 26.08 ja 30.08.1924; RA, ERAF.24.1.297, l. 21, kiri Ottole [O. Rästas], 27.08.1924 (sisu põhjal R. Vakmannilt).
23 – RA, ERAF.24.5.10, l. 144, kiri Tiibusele [O. Rästas], 9.10.1924 (sisu järgi R. Vakmannilt); RA, ERAF.24.3.6, l. 91p, kiri Moorilt [R. Vakmann] Tiibusele [O. Rästas], 14.10.1924.
24 – Vt RA, ERAF.24.5.10, l. 200–200p, kiri Leolt [H. Tummeltau], 22.09.1924; RA, ERAF.24.1.298, l. 135, 137, kirjad Ralfile [R. Vakmann], 24.09 ja 25.09.1924 (sisu järgi O. Rästaselt); RA, ERAF.24.1.297, l. 27, 25.09.1924 adressaadini jõudnud kiri (sisu põhjal R. Vakmannilt O. Rästasele).
25 – Vt nt RA, ERAF.24.1.322, l. 42–42p, seisukord 1.12.1924.
26 – RA, ERAF.24.1.298, l. 186 (dokumendis puudub adresseerija, kuid samas säilikus olevas kirja kuupäevata koopias l. 223 on see olemas – Tiibus ehk Rästas).
27 – Genstabist – slängis kindralstaabi kutseliiki arvatud kõrgema sõjaväelise haridusega komandör.
28 – Varjunimetus kommunistlikule parteiorganisatsioonile Eestis põranda all (vt Kas nad lahkusid, lk 108–109).
29 – Antud kontekstis võiks tõlkida: põhimõtteline.
30 – Mõeldud on tõenäoliselt Rimmi varasemaid komandeeringuid Saksamaale.
31 – Carl Braun – Jaan Anvelti varjunimi.
32 – RA, ERAF.24.1.322, l. 34.
33 – Arvatavasti on tegu viimistlemata lauseehitusega ja silmas peetakse sedasama "EKP keskset võitlusstaapi", mida mainitakse lause lõpus.
34 – Tööliste-Talupoegade Punaarmee.
35 – Vt ka M. Alekseev, A. Kolpakidi, V. Kočik. Ènciklopedija, lk 652.
36 – Vt RA, ERAF.24.1.277, l. 40, Saarlase 1. detsembri ülestõusust osavõtja ankeet.
37 – RA, ERAF.24.5.14, l. 89, 96.
38 – RA, ERAF.24.1.302, l. 113.
39 – Arvatavasti osutab B Saksamaale või Berliinile. 1923. aastal toimus kommunistide ebaõnnestunud riigipöördekatse küll ka Bulgaarias, kuid puudub kinnitus, et Rimm oleks sellest kuidagi osa võtnud.
40 – J. Valge. Punased, lk 248.
41 – Vt RA, ERAF.24.1.299, l. 98, Gailise kiri H. Tummeltaule, 9.12.1924.
42 – M. Alekseev, A. Kolpakidi, V. Kočik. Ènciklopedija, lk 212–213.
43 – Vt tema kohta samas, lk 337–338.
44 – RA, ERAF.24.1.298, l. 148, kiri Ralfile [R. Vakmann], 12.11.1924 (sisu järgi O. Rästaselt).
45 – Võimalik, et Eesti komisjoni 10. novembri istungist osa võtnud isik, kelle nimetäheks kirjutati A, oli samuti Artur (istungil osalesid ka B ja F ehk tõenäoliselt Berzin ja Frunze). Vt Kas nad lahkusid, lk 120, Eesti komisjoni istungi protokoll, 10.11.1924.
46 – Vt RA, ERAF.24.1.322, l. 37, seisukord 27.11.1924.
47 – Kas nad lahkusid, lk 110, Eesti komisjoni istungi protokoll, 3.09.1924.
48 – RA, ERAF.24.1.299, l. 9, kiri Käbilt [H. Tummeltau], 2.11.1924.
49 – Kas nad lahkusid, lk 121, 126, kiri J. Unšlihtile, 14.11.1924 ja telegramm Berzinilt, 20.11.1924.
50 – V. Pussi kaart teenistusarvestuse kaartide kollektsioonis Venemaa Riiklikus Sõjaarhiivis (andmed edastas artikli autorile 2012. aastal Andrei Ganin Moskvast); RA, ERAF.24.2.1812, l. 1, V. Pussi autobiograafia, 2.11.1931; RA, ERAF.24.1.276, l. 3, nimekiri eesti päritolu punakomandöridest 24.10.1924. Radetski kohta vt M. Alekseev, A. Kolpakidi, V. Kočik. Ènciklopedija, lk 639–640.
51 – RA, ERAF.24.1.278, l. 62, V. Pussi allkiri 10.11.1924.
52 – Ülesannete poolest sarnanes informatsiooni-statistikaosakond tänapäeva eriteenistuste analüütiliste struktuuriüksustega.
53 – Vt RA, ERAF.24.5.13, l. 54–55, dateerimata kiri C. B.-lt [J. Anvelt] koos dešifreeringuga (sisu põhjal on kiri kirjutatud mõni aeg enne kirja Tederile, 21.11.1924, vt RA, ERAF.24.5.10, l. 218).
54 – RA, ERAF.24.5.14, l. 96, kiri Paulilt [K. Rimm] Arturile, 18.11.1924.
55 – A. Sunila. Vabaduse koidikul, lk 76, 120, 152, 227.
56 – RA, ERAF.25.2.978, l. 20, J. Käsperti autobiograafia, 20.07.1933; RA, ERAF.24.2.746, l. 53, kiri J. Käspertilt Leningradi sõjaväeringkonna OGPU täievolilisele esindusele, 4.04.1925.
57 – Täpne ametinimetus: OGPU täievoliline esindaja Leningradi sõjaväeringkonnas.
58 – RA, ERAF.24.1.297, l. 23–24, kiri Ottole [O. Rästas], 3.09.1924 (sisu järgi R. Vakmannilt) ning adresseerijata ja adressaadita kiri, 3.09.1924 (sisu järgi R. Vakmannilt O. Rästasele).
59 – RA, ERAF.24.5.10, l. 142, 144, kirjad Tiibusele [O. Rästas], 25.09 ja 9.10.1924 (sisu järgi R. Vakmannilt).
60 – RA, ERAF.24.1.298, l. 188, 190, kirjad Tiibuselt [O. Rästas] Ralfile [R. Vakmann], 17.10 ja 20.10.1924.
61 – RA, ERAF.24.2.746, l. 53, kiri J. Käspertilt Leningradi sõjaväeringkonna OGPU täievolilisele esindusele, 4.04.1925.
62 – RA, ERAF.24.1.275, l. 1, piiritagune sõjaline juhtiv kaader, 28.11.1924.
63 – Vt selle kohta: A. Sever, A. Kolpakidi. GRU: unikal'naja ènciklopedija. Moskva: Jauza: Èksmo, 2009, lk 122–123.
64 – RA, ERAF.24.1.297, l. 26, adresseerija ja adressaadita kiri, 25.09.1924 (sisu järgi R. Vakmannilt O. Rästasele); RA, ERAF.24.5.10, l. 143, kiri Tiibusele [O. Rästas], 30.09.1924 (sisu järgi R. Vakmannilt).
65 – RA, ERAF.24.1.299, l. 7, kiri Käbilt [H. Tummeltau], 2.11.1924.
66 – RA, ERAF.24.2.2061, l. 44, kiri N. Riuhkrannalt Kominterni Eesti sektsiooni parteikollektiivi büroole, 3.06.1923.
67 – Vt nt O. Pesti, O. Kirss. Väljapaistev revolutsioonisõdur Nikolai Riuhkrand. – Punane Täht, 25.11.1978, lk 2.
68 – Vt RA, ERAF.24.1.298, l. 172, kiri Ridolefilt [N. Riuhkrand] Sergeefile, 1.12.1924. Lisaks Ridolefile kasutas Riuhkrand kirjavahetuses Ridolini varjunime.
69 – Pihkva rajooni volinik korraldas agentuurluuret Eestis ja Lätis ning allus arvatavasti otse PA luurevalitsusele Moskvas.
70 – RA, ERAF.24.1.298, l. 37, kiri Ridolefilt [N. Riuhkrand], 26.11.1924.
71 – Kas nad lahkusid, lk 115, Eesti komisjoni istungi protokoll, 24.09.1924.
72 – RA, ERAF.24.1.272a, l. 58–58p, 63, R. [K. Rimmi] ülevaade organiseerimistööst eesti kommunistide hulgas, 5.10.1924 ja kiri Žigurile, 9.10.1924 (käekirja põhjal on autor Rimm).
73 – RA, ERAF.24.1.322, l. 34, Käbi [H. Tummeltau] aruanne, 1.11.1924; RA, ERAF.24.3.6, l. 95, kiri Tiibusele [O. Rästas], 2.11.1924 (sisu järgi R. Vakmannilt).
74 – Vt Kas nad lahkusid, lk 124–126, 128–130, ülevaated ettevalmistustest NSV Liidus seisuga 20.11 ja 28.11.1924; RA, ERAF.24.1.299, l. 72–73, Käbi [H. Tummeltau] kiri Ottole [O. Rästas], 30.11.1924.
75 – Kiri Käbilt [H. Tummeltau] Ottole [O. Rästas], 30.11.1924: RA, ERAF.24.1.299, l. 73 – Lätlaste kohta vt ka Kas nad lahkusid, lk 129, ülevaade NSV Liidu poolsetest ettevalmistustest, 28.11.1924.
76 – Eriosakondade ülesandeks oli vastuluure teostamine Punaarmees, seal isikkoosseisu meelsuse jälgimine ja väärnähtuste vastu võitlemine.
77 – RA, ERAF.24.1.272a, l. 37, 38, kiri H. Tummeltaule, 18.11.1924 (l. 44 on sama käekirjaga kiri Gailiselt Tummeltaule, 21.11.1924).
78 – RA, ERAF.24.1.272a, l. 51, ülevaade tööst Leningradis, allkirjastamata ja dateerimata.
79 – Kas nad lahkusid, lk 115, Eesti komisjoni istungi protokoll, 24.09.1924.
80 – RA, ERAF.24.1.298, l. 135, kiri Ralfile [R. Vakmann], 24.09.1924 (sisu järgi O. Rästaselt).
81 – RA, ERAF.24.1.298, l. 141, kiri Ralfile [R. Vakmann], 6.10.1924 (sisu järgi O. Rästaselt).
82 – RA, ERAF.24.3.6, l. 91, kiri Moorilt [R. Vakmann] Tiibusele [O. Rästas], 14.10.1924.
83 – VK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liige Nikolai Buhharin.
84 – RA, ERAF.24.1.298, l. 193, kiri Tiibuselt [O. Rästas] Moorile [R. Vakmann], 15.11.1924.
85 – Tõenäoliselt on silmas peetud Saksamaad või Berliini. Nagu juba eespool nägime, kasutas Rimm sama lühendit tähistamaks kohta, kus ta 1923. aastal missioonil viibis (teadaolevalt oli see Saksamaa).
86 – Dokumendis (dešifreeringu ümberkirjutus) on kirjas kaks, kuid dešifreeringus sada kaks (dešifreeringut vt RA, ERAF.24.5.14, l. 92).
87 – RA, ERAF.24.5.14, l. 89, kiri Paulilt [K. Rimm] Arturile, 4.11.1924.
88 – RA, ERAF.24.5.14, l. 96, kiri Paulilt [K. Rimm] Arturile, 18.11.1924.
89 – RA, ERAF.129SM.1.26736, l. 194, H. Tederi teenistusleht,14.03.1931.
90 – RA, ERAF.24.1.298, l. 97, kiri H. Tederilt R. Vakmannile, 12.09.1924.
91 – RA, ERAF.25.2.288, l. 14–17, 20–20p, EKP Keskkomitee tõendid ja mandaadid H. Prussile 1922–1925.
92 – RA, ERAF.24.1.301, l. 28, kiri Hansule [H. Pruss], 9.10.1924.
93 – RA, ERAF.24.1.272a, l. 58p, kiri Žigurile, 9.10.1924 (käekirja põhjal on autor K. Rimm).
94 – Vt Kas nad lahkusid, lk 117, kiri R. Vakmannilt O. Rästasele, 24.10.1924.
95 – RA, ERAF.24.1.298, l. 103/1–103/2p, kiri F. Uldrikilt R. Vakmannile, 27.10.1924.
96 – RA, ERAF.24.1.301, l. 29, kiri Hansule [H. Pruss], 23.10.1924; RA, ERAF.24.5.13, l. 46–47, kiri C.B.-lt [J. Anvelt], 6.11.1924 koos dešifreeringuga; RA, ERAF.24.5.10, l. 218, kiri H. Tederile, 21.11.1924.
97 – RA, ERAF.24.1.298, l. 84, kiri Hansult [H. Pruss] R. Vakmannile, 21.11.1924.
98 – RA, ERAF.24.1.272a, l. 29, Käbi [H. Tummeltau] allkirjaga ülevaade, 11.01.1925.
99 – RA, ERAF.24.1.272a, l. 37–38, kiri H. Tummeltaule, 18.11.1924 (RA, ERAF.24.1.272a, l. 44 on sama käekirjaga kiri Gailiselt, 21.11.1924).
100 – RA, ERAF.24.1.299, l. 24–28, kiri Käbilt [H. Tummeltau] H. Tederile, 19.11.1924 ja kiri Käbilt [H. Tummeltau] F. Uldrikile, 19.11.1924.
101 – RA, ERAF.24.1.299, l 30–32, 58, kirjad Käbilt [H. Tummeltau] Arturile, 18. ja 20.11.1924.
102 – RA, ERAF.24.1.299, l. 37–37p, kiri Käbilt [H. Tummeltau] F. Uldrikile, 23.11.1924.
103 – RA, ERAF.24.1.299, l. 89, kiri O.-lt [O. Rästas] Käbile [H. Tummeltau], 22.11.1924. Pommid olid valmistatud sõduri veepudelitest, mis täideti lõhkeainega. Vt A. T-n. Ülevaade 1. detsembri sündmustest Tallinnas. – Sõdur 1924, 51/52, lk 13.
104 – Vt Kas nad lahkusid, lk 128, 135, ülevaade NSV Liidu poolsetest ettevalmistustest, 28.11.1924 ja K. Kangeri tegevusaruanne, 10.12.1924; RA, ERAF.24.1.299, l. 72, kiri Käbilt [H. Tummeltau] Ottole [O. Rästas], 30.11.1924; Relvade üle piiri viimise kohta vt RA, ERAF.27.1.655, l. 38–40, 48–48p, V. Morrise [V. Kompuse] aruanne, 14.01.1925 ja V. Raeksoni aruanne, 3.01.1925.
105 – RA, ERAF.24.1.288, l. 56–57, 1925. a. 19.–20. aprillini Leningradis toimunud 1. detsembri putšist osavõtjate salajase konverentsi protokoll (Saarlase [K. Rimm] ettekanne).
106 – Kas nad lahkusid, lk 125, ülevaade NSV Liidu poolsetest ettevalmistustest, 20.11.1924; RA, ERAF.24.1.299, l. 72, kiri Käbilt [H. Tummeltau] Ottole [O. Rästas], 30.11.1924. Vakmanni andmeil oli 29. novembriks Eestisse saadetud 48 inimest. (RA, ERAF.24.5.10, l. 155, kiri Moorilt [R. Vakmann] Tiibusele [O. Rästas], 29.11.1924.)
107 – Vt RA, ERAF.24.1.298, l. 2, 79, kiri Ridolefile (N. Riuhkrand), 22.11.1924 ja kiri Ridolevilt (N. Riuhkrand) R. Vakmannile, dateerimata (kätte saadud 27.11.1924).
108 – RA, ERAF.24.1.299, l. 10, kiri Käbilt [H. Tummeltau], 2.11.1924.
109 – Vt RA, ERAF.24.5.10, l. 212, kiri H. Tederile, 9.11.1924; Kas nad lahkusid, lk 125–126, ülevaade NSV Liidu poolsetest ettevalmistustest, 20.11.1924.
110 – RA, ERAF.24.5.10, l. 218, kiri H. Tederile, 21.11.1924.
111 – RA, ERA.927.1.118, l. 219–219p, R. Kääri ülekuulamisprotokoll, 7.12.1924. Nõukogude piirivalvurite saatel Kingissepa piirkonnast piirile liikumist ja seejärel teejuhiga piiri ületamist mainitakse ka näiteks riigipöördekatses osalenud Peeter Lempo mälestustes (RA, ERAF.27.1.655, l. 10).
112 – RA, ERAF.24.1.298, l. 186, kiri Moorile [R. Vakmann], 27.10.1924 (dokumendis puudub adresseerija, kuid samas säilikus olevas kirja kuupäevata koopias l. 223 on see olemas – Tiibus ehk O. Rästas).
113 – Vt ka RA, ERAF.24.1.299, l. 2, kiri H. Tummeltault, 28.10.1924.
114 – RA, ERAF.24.2.943, l. 27, 46, M. Likemetsa atestatsioon, 18.10.1925 ja kiri Kominterni Eesti sektsioonilt Leningradi keskkindlustuskassale, 3.05.1928.
115 – Vt RA, ERAF.24.1.302, l. 36–36p, venekeelne adresseerijata ja adressaadita luurekokkuvõte, andmed seisuga 22.11.1924; Kas nad lahkusid, lk 128, ülevaade NSV Liidu poolsetest ettevalmistustest, 28.11.1924.
116 – Kas nad lahkusid, lk 110–111, kiri R. Vakmannilt O. Rästasele 3.11.1924.
117 – Vt RA, ERAF.24.1.298, l. 3–4, kiri Ridolefilt [N. Riuhkrand], 10.11.1924.
118 Hofbergi kohta vt M. Alekseev, A. Kolpakidi, V. Kočik. Ènciklopedija, lk 244–245.
119 – Vt nt RA, ERAF.24.1.299, l. 8, kiri Käbilt [H. Tummeltau], 2.11.1924.
120 – RA, ERAF.24.1.322, l. 47–61.
121 – Vn luure.
122 – RA, ERAF 24.5.13, l. 35–36, kiri C.B.-lt [J. Anvelt], 8.10.1924 (koos dešifreeringuga).
123 – Vt A. Pajur. Kas kaitsevägi oli valmis? – Kas nad lahkusid, lk 32. Neist vähemalt lennuväerügemendi allohvitser Alfred Kaat oli alates 1922. aastast tegutsenud Nõukogude sõjaväeluure agendina (vaheaegadega). (Vt RA, ERAF.6495.1.138, l. 53, A. Kaati seletus, dateerimata.) Ago Pajuri mainitud viie isiku hulgas pole Johannes Seppa, kes väidetavalt edastas 10. jalaväerügemendi Kalevi pataljonis teenides infot Nõukogude sõjaväeluurele ja oli 1924. aastal sidemes EKP Keskkomitee liikme Valter Kleiniga. (Vt RA, ERAF.24.2.2257, l. 7, Mägi seletus, 29.03.1936.)
124 – Vt R. Rosenthal, M. Tamming. Sõda enne sõda. Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. Tallinn: SE&JS, 2013, lk 97–98, 115–117. Samas raamatus püstitatud oletuse, et Sokolovski õige nimi oli Jan Žigur, võib siiski kõrvale heita.
125 – RA, ERA.957.1.248, l. 10ap, J. Maritovi seletus, dateerimata (Johannes Maritov töötas NSV Liidu saatkonnas käskjalana, võttis putšist osa, tabati ja hukati; seletuse jõudis ta anda enne hukkamist).
126 – RA, ERAF.24.1.289, l. 85, Hiisi [A. Heints] sõnavõtu üleskirjutus 1925. a 19.–20. aprillini Leningradis toimunud 1. detsembri putšist osavõtjate salajasel konverentsil.
127 – Vt ka R. Rosenthal, M. Tamming. Sõda enne sõda, lk 95–96.
128 – Vt RA, ERA.957.1.160, l. 287–288, Välisministeeriumi Informatsioonibüroo juhataja kokkuvõte Rostfeldti protsessist 7.10.1924; I. Juurvee. Välisministeeriumi informatsiooniosakond – kas maailmasõdadevahelise Eesti välisluureteenistus? – Akadeemia 2007, 10, lk 2098–2099.
129 – Silmas on peetud ilmselt EKP põrandaalust keskust Tallinnas.
130 – Mõeldud on ilmselt EKP putšiettevalmistusi Eestis.
131 – RA, ERAF.24.1.298, l. 196, kiri Tiibuselt [O. Rästas] Moorile ja Käbile [R. Vakmann ja H. Tummeltau], 20.11.1924.
132 – EKP Keskkomitee liige Valter Klein.
133 – Oletatavasti mõeldakse NSV Liidu saatkonda.
134 – Arvatavasti peetakse silmas Moskvat.
135 – RA, ERAF.24.1.289, l. 140, dateerimata ja allkirjastamata dokument 1925. a 19.–20. aprillini Leningradis toimunud 1. detsembri putšist osavõtjate salajase konverentsi materjalide juures.
136 – RA, ERA.957.1.248, l. 10ap, J. Maritovi seletus, dateerimata.
137 – RA, ERAF.24.1.322, l. 42, seisukord 1.12.1924.
138 – RA, ERAF.24.1.299, l. 98, Gailise kiri H. Tummeltaule, 9.12.1924.
139 – J. Valge. Punased, lk 246–247.
140 – J. Ant. Enamlik maailmarevolutsioon ummikus. – Kas nad lahkusid, lk 13–14.
141 – Kas nad lahkusid, lk 110, 120, Eesti komisjoni istungi protokoll 3.09 ja 10.09.1924
142 – Vt Kas nad lahkusid, lk 126–127, kiri O. Rästaselt R. Vakmannile, 21.11.1924.
143 – RA, ERAF.24.1.322, l. 37, seisukord 23.11.1924.
144 – Perekonnanime Voronin on Tummeltau välja kirjutanud oma märkmetes 1.12.1924 sündmuste kohta (RA, ERAF.24.1.272a, l. 130p). Voronini ametikoht: RA, ERAF.24.1.272a, l. 60, R. Vakmanni ja H Pöögelmanni kiri Voroninile, 30.08.1924.
145 – RA, ERAF.24.1.322, l. 38, seisukord 27.11.1924.
146 – Sügavama sisuta kõnekeelne väljend, siin tähenduses "meie kõigi järjekindlat väikest tööd".
147 – RA, ERAF.24.1.297, l. 31, kiri Käbilt [H. Tummeltau] Ottole [O. Rästas], 23.11.1924.
148 – RA, ERAF.24.1.322, l. 38, seisukord 27.11.1924; RA, ERAF.24.1.299, l. 73–74, kiri Käbilt [H. Tummeltau] Ottole [O. Rästas], 30.11.1924; Kas nad lahkusid, lk 135, K. Kangeri tegevusaruanne, 10.12.1924.
149 – RA, ERAF.24.1.322, l. 38–40, seisukord 27.11 ja 28.11.1924; RA, ERAF.24.1.299, l. 76, kiri Käbilt [H. Tummeltau] Ottole [O. Rästas], 30.11.1924.
150 – RA, ERAF.24.1.298, l. 37, kiri Ridolefilt [N. Riuhkrand], 26.11.1924; RA, ERAF.24.1.303, l. 12, kiri Ridolefilt [N. Riuhkrand] J. Käspertile, 29.11.1924.
151 – Vt RA, ERAF.24.1.322, l. 37, seisukord 23.11.1924.
152 – Vt Kas nad lahkusid, lk 130, ülevaade NSV Liidu poolsetest ettevalmistustest, 28.11.1924.
153 – RA, ERAF.24.1.299, l. 74, kiri Käbilt [H. Tummeltau] Ottole [O. Rästas], 30.11.1924.
154 – RA, ERAF.24.1.299, l. 70–71, 79, kiri Käbilt [H. Tummeltau] Ridolefile [N. Riuhkrand], 29.11.1924 ja kiri Käbilt [H. Tummeltau] Ottole [O. Rästas], 30.11.1924; Kas nad lahkusid, lk 133, ülevaade NSV Liidu poolsetest ettevalmistustest, 30.11.1924.
155 – RA, ERAF.24.1.298, l. 206, kiri Tiibuselt [O. Rästas] Moorile [R. Vakmann], 29.11.1924.
156 – Ilmselt on mõeldud, et EKP ei suutnud enda huvides piisavalt ära kasutada nn 149 – protsessi ehk kohtuprotsessi, mida peeti novembris Tallinnas kommunistlike aktivistide üle.
157 – EKP Keskkomitee liige Jaan Tomp, kes hukati välikohtu otsusega 14.11.1924.
158 – RA, ERAF.24.1.298, l. 195, kiri Tiibuselt [O. Rästas], 24.11.1924.
159 – Samas. Berzini kinnituse kohta Rimmi autorsuse suhtes vt RA, ERAF.24.1.298, l. 202, kiri Tiibuselt [O. Rästas] Moorile [R. Vakmann], 27.11.1924.
160 – RA, ERAF.24.1.298, l. 197, kiri Tiibuselt [O. Rästas], 25.11.1924.
161 – RA, ERAF.24.1.298, l. 202, kiri Tiibuselt [O. Rästas] Moorile [R. Vakmann], 27.11.1924; J. Valge. Punased, lk 247. Jaak Valge on arvanud, et see esialgu Rimmile (Paulile) omistatud kiri on sama mis OGPU õiend Eesti majanduslikust ja poliitilisest olukorrast umbes 1924. a novembri teisest poolest (õiendit vt RA, ERAF.138SM.1.22, l. 301–334). Kuid võrreldes õiendi teksti ja Rästase kirjas sisalduvaid andmeid "Rimmi kirja" kohta, pole kahtlust, et tegu on erinevate dokumentidega.
162 – RA, ERAF.24.1.298, l. 202, kiri Tiibuselt [O. Rästas] Moorile [R. Vakmann], 27.11.1924.
163 – Kas nad lahkusid, lk 134, kiri O. Rästaselt (kätte saadud 2.12.1924).
164 – Samas, lk 131, 133, R. Vakmanni kiri O. Rästasele, 30.11.1924 ja ülevaade NSV Liidu poolsetest ettevalmistustest, 30.11.1924.
165 – RA, ERAF.24.1.322, l. 42, seisukord 1.12.1924; J. Valge. Punased, lk 250.
166 – RA, ERAF.24.1.298, l. 228, kiri O. Rästaselt, kätte saadud 2.12.1924 (koostatud tõenäoliselt 30.11); sama kiri on avaldatud ka: Kas nad lahkusid, lk 134–135, kuid kärbitult – tsiteeritud osa on välja jäetud.
167 – M. Alekseev, A. Kolpakidi, V. Kočik. Ènciklopedija, lk 337.
168 – RA, ERAF.24.1.322, l. 42, seisukord 1.12.1924; RA, ERAF.24.1.272a, l. 130–130p, H. Tummeltau märkmed 1.12.1924 kohta.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa