Möödunud nädalal toimus Tartus Balti kaitsekolledži iga-aastane Venemaa-teemaline julgeolekukonverents, tuues Emajõe Ateenasse kokku sadu kõrgeid mundrikandjaid, eksperte ja teadlasi üle maailma. Novaator rääkis sel puhul ühe ürituse peakorraldaja kaitsekolledži lektori Viljar Veebeliga Trumpi ajastu maailmakorrast, Euroopa võimalustest ja sõjast, mida pole veel tulnud. 

Trump ja Euroopa 

Trumpi administratsiooni välispoliitika aadressil jagub tõlgendusi seinast seina. Mõni peab presidenti poliitiliseks katusepakkujaks, teine kavalaks majandusgeeniuseks ning kolmanda hinnangul tuleks tema avatüüridest mõelda hoopis USA sisepoliitika vajaduste taustal. Viljar Veebeli hinnangul kipuvad eurooplased Trumpi endiselt ilustama, nii on vähemalt esialgu mugavam. Pikaajalist kasu sellest aga tõusta ei saa. 

"Võrdlusi Hitleri ja Mussoliniga on juba toodud. Ilmselt on kohane küsida, mis aastas me oleme – 1933 või 1935? Ka toona võeti Hitlerit täiesti mõistliku läbirääkimispartnerina, arvati, et Saksa riigimasin on Hitlerist eraldiseisev ja piisavalt ratsionaalne. Mõeldi, et kui anda talle tükike Tšehhimaast või Poolast, siis kokkulepped püsivad. Tegelikult olid Molotov-Ribbentropi pakti eeldused juba loodud ning järeleandmiste taustal toimusid hoopis uued ümberjagamised," sõnas teadlane. 

Täpselt samamoodi peab Veebel õõnsaks nende analüütikute seisukohti, kelle hinnangul tuleks Trumpi välispoliitikast mõelda USA seesmiste heitluste kontekstis. Tema hinnangul on selle taga umbes sama loogika, mis oleks käsitlenud Hitleri kaasmaalaste lintšimist sisemaise show'na. Palju tõenäolisemaks peab ta seda, et narratiivi kodupubliku ees etlemise kohta levitab võimul olev administratsioon. See lubab neil minna välispoliitikas kaugemale.

"Selliste tõlgenduste lähtekoht on, et praegune maailm on läänest vaadates väga pikka aega olnud mõistuspärane. Nüüd kordame endale mantrat, et Trump lihtsalt provotseerib. Mitte keegi ei taha olla esimene, kes provokatsioonidele allub," sõnas teadlane. 

Trumpi ilustamise ja sündmustel areneda laskmise ainus positiivne tulemus on Veebeli hinnangul see, et nii saab maailm lõpuks teada, kas USA president on Venemaaga kardinate taga juba mingi kokkuleppe sõlminud. Võib-olla heidaks see omakorda valgust geopoliitilistele manöövritele, millega vastaks Hiina.

Juhul kui selline kokkulepe on olemas ning Ukrainale tõmmatakse vesi peale. Veebeli sõnul on peamine küsimus see, kas Venemaa jääks Poola piiril pidama. Kui Vene administratsioon mõistab, et Poola peale nende hammas ei hakka, oleks järgmine sihtmärk Baltikum. "Meil tuleks päris tõsiselt enda jaoks läbi mõelda, mida meteeme, kui Eestile tehakse ka n-ö haruldaste muldmetallide pakkumine ning öeldakse, et kõige mõistlikum lahendus on, kui Ida-Virumaa läheks Venemaale. Ma ei ütle, et see juhtub, aga meil peab olema [sellisele ideele] vastus," sõnas Veebel. 

Selle taustal oleks tema hinnangul Eestile kasulik, kui Euroopal jätkuks juba praegu julgust mõista hukka Ukrainale peale surutud maavaralepe. "See on sama, kui suur poiss annab väikesele poisile peksa ning käsib korrata, kuidas neil on nüüd kokkulepe, et too annab kogu oma taskuraha tulevikus suuremale. Kõik, kes kirjutavad, et selline väljapressimine on kokkulepe, ütlevad sellega enam-vähem sama, et Putin võib omal maal teha, mida tahab, sest ta valiti," sõnas ta.

Veebeli hinnangul tuleks suhtuda kogu Trumpi narratiivi endast kui diilide meistrist samamoodi nagu peame mõistlikuks suhtuda propagandasse, mille eesmärk on kahtlejaid ära tinistada. Sama loogikat kasutab Venemaa meedia sõjast rääkides – esialgu oli tegu erioperatsiooniga, nüüd aga Ukraina sõjaga, mis oleks justkui riigi sisekonflikt, mida alustas Ukraina. 

Kahtlejaid, kes säärastele sõnumitele ootuspäraselt reageerivad, Eestis ilmselt jagub. Näiteks tõi Veebel aastate eest tehtud uuringu, mille käigus hindas ta kaasteadlastega Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentides töötavate esindajate suhtumist NATO artikkel 5. "Tulemused olid üsna kurvad. Kreekas saime enamasti vastuseks, et neil on vahendeid, aga ka endal on probleemid teise NATO riigiga. Portugalis öeldi, et kindlasti ei tunnustaks nad Venemaa okupatsiooni ning saadaks noodi. Palju öeldi seda, et see on aruteluküsimus ajaks, kui seda peaks päriselt vaja minema," sõnas teadlane.

Veebeli sõnul heidab kogu praegune olukord valgust sellele, kuidas on mõistlik geopoliitikast mõelda. Väärtuste ja ideaalide tasandile jäädes ei pane me reaalsuse nihkumist ise tähele, samas kui täielike pragmaatikutena kipume üle sõitma väiksemate huvidest. Tervemõistuslik on teha väärtuste ja pragmaatika vahel kompromiss. 

Hiina 

Omaette küsimus on seegi, millist rolli hakkab selles geopoliitika tohuvapohus mängima Hiina. Teadagi seostavad paljud analüütikud USA Euroopa avantüüre just Hiina kasvava mõjuvõimuga Vaikse ookeani piirkonnas. Räägitakse sellest, et Venemaa ei ole ameeriklaste jaoks enam tõsiseltvõetav konkurent, kelle peale kulutada aega ja ressursse. Seejuures tuuakse näiteks Trumpi esimesel ametiajal alanud ja Bideniga jätkunud laiem USA kaitsepoliitilise fookuse nihkumine Aasiasse. 

Viljar Veebeli sõnul juhindub Hiina põhimõttest, et seisab igal juhul USA juhitud unipolaarse maailmakorra vastu. "See on natuke sama loogika, mis Eestis – meie oleme alati nende poolt, kes on Venemaa vastu ning Hiina toetab alati neid, kes on USA vastu. Arvan, et tegelikult neile ei lähe üleliia palju korda ei Ukraina ega Venemaa. Neile läheb korda see, et USA ei saaks endale võimekaid liitlasi ega kinnistada oma maailmakorda," selgitas teadlane.

Veebeli hinnangul peegeldab seda kitsamalt viimaste kuude areng Ukraina rinnetel. Kui ukrainlastel tekkisid juba mõne aja eest probleemid andmeside, luureandmete ja läänes toodetud tehnikaga, ilmusid kohalike sõjablogijate sõnul eikusagilt välja Hiina droonid. Väidetavalt on olukord mõnes piirkonnas venelaste jaoks nii kehv, et tankiga pole mõtet välja sõitagi – iga sellise jaoks on ukrainlastel kümme Hiinas toodetud drooni. 

Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et midagi on Hiinast teele pandud, midagi on jõudnud Ukrainasse ning juba on läbi viidud ka väljaõpe, mis kestab taoliste droonide puhul umbes kuu aega. Veebli sõnul viitab see, et droonid läksid teele siis, kui Hiina luurele sai selgeks, et Trump kavatseb Ukrainat pitsitada koostöös Venemaaga. Ühe võimaliku tõlgenduse järgi on seeläbi tegu Hiina vastusega, mille kohaselt minnakse appi sellele, kes satub USA surve alla. 

"Hiinlastel pole ilmselt kiiret ise sõdima hakata. Ukraina kaudu saavad nad endale lihtsalt aega juurde osta, venitades Ukraina konflikti pikemaks. Selles mõttes on Hiina sama pragmaatiline kui Trump. Trumpi kaugem eesmärk, nagu ta on öelnud, on Hiina põlvili suruda. Sellega on ta juba algust teinud," sõnas Veebel.

Seejuures ei maksa unustada Hiina suhet Euroopaga. Võttes aluseks kahe geopoliitilise suurvõimu kabavahetuse on Hiina Euroopa Liidu suuruselt kolmas ekspordi- ja esimene impordipartner. Tähelepanelikul lugejal võib tekkida õigustatud küsimus, mis saab siis, kui Trump nõuab NATO Euroopa liikmesriikidelt julgeolekugarantiide vastu näiteks majandussuhete läbilõikamist Hiinaga. Veebli sõnul poleks ta üllatunud, kui kardinate taga on vastavad nõudmised juba esitatud. 

Samas on tema sõnul viimastel aastatel taibatud ka Euroopas, et Hiina kasutab oma majandust poliitilise võimu laiendamiseks. "Sellega, et hiinlased annavad meile kaupa odavamalt, suretatakse välja kohalikke tootjaid. Sisuliselt oleme sama dilemma poolt, mis oli mõned aastad tagasi Vene gaasiga. Ühelt poolt on väga tore, sest Hiina tooted on odavad ning saame neid endale lubada. Teistpidi nuumame sellega Hiina majandust. Mida suuremad nad on, seda rohkem on neil meie üle võimu," selgitas Veebel. 

Tema soovitus oleks hakata Euroopal end esimesel võimalusel Hiinast tasapisi lahti ühendama. "Kui Trump aitab meid ning käsib loobuda päevapealt, peame otsustama, kas on tähtsam, et saame veel natuke aega kaks korda odavamalt arvuti osta või tõmbame joone alla. Pikas plaanis peame otsustama, kes on partner ja kes mitte," lisas ta. 

Millised on Eesti võimalused võita järgmine sõda?

Kokkuvõetuna on Eestil juba puhtalt geopoliitikas muresid rohkem kui üks. Viljar Veebeli hinnangul on Eestil liitlassuhete seisukohalt olulisim suunata oma tähelepanu regionaalse allianssi loomisele. Soomel, Rootsil, Baltikumil ja Poolal on üheskoos võimekus vajadusel rünnakule reageerida. See nõuab aga olukordade läbi harjutamist ja pühendunud koostööd.

"Näiteks meil pole üldse või piisavalt relvasüsteeme, millega Venemaad strateegiliselt mõjutada, ka Himarsitega katmame alla 5 protsendi Venemaa territooriumist. Samas on meil eelhoiatus ehk radarid. Rootsist jõuavad lennukid õigel ajal õhku tõusta siis, kui Eestist tuleb pilt. 

Teistpidi pole meil näiteks luure- ja andmesidelennukeid nagu rootslastel, mis näevad horisondi taha sihtmärke, mida ei näe maapealt ning ei ulatu sihtima. Rootslased saavad hoiustada suurtes ladudes laskemoona, mida meil on palju keerulisem ohutult teha jne," näitlikustas ta.

Teine pool puudutab investeeringuid nii võimekustesse kui ka inimestesse. Veebeli hinnangul on Eestil viimane aeg taibata, et pole võimalik samal ajal saavutada konkurentsivõimelist majandust, tõsta lakke kaitsekulud, viia läbi rohepööret, ehitada valmis Rail Baltic ja korraldada relvahankeid. Riigi ülesanne peab olema sõlmida osapooltega kokkulepe, et kui otsene sõjaoht on möödas, saab kaitsevõimet vahetult mitte puudutavate teemade juurde naasta. 

Rahast ja kahuritest veel olulisemad on inimesed. "Võime väga vabalt jõuda sinna, kus oleme viimased reservid ära kulutanud sõjamoona peale, umbes nagu meil oli 1940. aastal kaks allveelaeva, tellitud tohutu kogus lennukeid, aga ühiskond oli vaesestatud. Inimesed naeratavad, ütlevad, et on patrioodid, aga samal ajal loevad kodus viimaseid veeringuid, ühiskonnas pole jõudu, lapsi ei sünni ning rahvas on kaotanud eneseusu," sõnas ta. 

Oma pooleliolevas teadustöös tegeleb Veebel jätkusuutliku kaitse-eelarve kontseptualiseerimisega. See viitab, et praegust kolme protsenti pole Eesti ühiskond võimeline pikaajaliselt taluma. Kui toome uhkusega välja, et Eesti kaitsekulud ületavad ameeriklaste omi, ei arvesta me enamasti sellega, et USA-s investeeritud miljardid jäävad peaaegu täielikult nende majandusse. Eestis relvaostudeks kulutatud raha liigub aga suuresti piiri taha.

Viimase komponendina tõi Veebel välja tehnoloogilise innovatsiooni. Suured läbimurded tehnoloogias oleks tema hinnangul kindlaim tagatis, et sõda ei jõua Eestisse. "Kõik sõjad on tehnoloogilised. Kui meil oleks kübervõimekus häkkida sisse Venemaa tuumarelvadesse, ei tuleks mingit sõda. Kõige lihtsam ja samas kõige keerulisem oleks jõuda tehnoloogilise läbimurdeni, mis jätab teise poole elu seisma," selgitas ta. 

Olgu selleks siis aga kiibid, infovood, finantssüsteem või bitcoini häkkimine, ükskõik milline neist annaks Veebeli hinnangul Euroopale eelise, mida teistel pole. Paraku nõuaks see mürskudesse investeeritud raha mujale paigutamist. "Saksamaa ehitas 1943. aastal arvelauaga V2 ballistilise raketi. Mitut ballistilist raketti me praegu toodame? IBM-il oli mõne aasta eest rohkem patente, kui kogu Euroopa Liidu sama valdkonna tööstusel kokku. Nii ei saa rallit ega sõda võita!" nentis Viljar Veebel.