Intervjuu ilmus Tartu Ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis.

Kas viimaste aastate sündmuste tulv maailmas on mõjutanud ka Teie akadeemiliste loengute sisu või nägite neid sündmusi ette?

(Naerab.) Ei ole mõjutanud. Kui rääkida demokraatiast digiajastul, siis vanasti oli igas külas mõni natuke imelik inimene, kelle vaated olid äärmuslikud. Internetiajastu on võimaldanud sellistel inimestel leida kaasamõtlejaid. Noh, USA rühmitus nimega Qanon paiskas pidevalt välja vandenõuteooriaid. Nüüd on Trumpi valitsusse tulemas ka need inimesed, kes olid Qanoni järgijad – inimesed, kes usuvad vandenõudesse.

Massikommunikatsioon, alates ajalehtedest kuni raadio ning televisioonini, lõi ühise inforuumi. See on nüüd kadunud, igaühel on oma inforuum.

2023. aasta suvel, kaks päeva enne valimisi, avaldati Slovakkias süvavõltsitud videod, milles lubasid liberaalid justkui suurt alkoholiaktsiisi tõusu. Need videod mõjutasid tugevalt valimistulemusi. Näiteid on teisigi. Kuivõrd on demokraatia üldse võimeline end küberpettuste ja infosõja eest kaitsma?

Euroopa Liit on üritanud vähendada seda ohtu seadusandlusega, aga on selge, et Slovakkia puhul see ei töötanud. On nõue, et võltsingud võetaks kiiresti maha, aga on iga riigi enda otsus, kuidas reegleid rakendatakse – näiteks Saksamaa on väga aktiivne, kui keegi kaebab, aga teised riigid ei ole. Euroopa Liidul on seadusandlik raamistik olemas, aga vastutus seaduste rakendamise eest on iga riigi enda asi, Saksamaa puhul isegi liidumaa otsus.

Mis puudutab infosõda, siis põhiliselt on selle peategelased olnud Venemaa, Hiina ja Iraan. See on olnud kasvav probleem juba 10–15 aastat.

Selle tõkestamise vastu ütlevad inimesed: aga kuidas jääb sõnavabadusega? Sõnavabadus, nii nagu seda mõistetakse Euroopas, ja absoluutne sõnavabadus, nagu seda mõistetakse Ameerikas, on erinevad, ning see on tekitanud omamoodi probleeme.

Kus on ikkagi piir sõnavabaduse ja võimaluse vahel levitada sõnumeid, mis ei vasta tõele?

Seda piiri on väga raske defineerida. Saksamaal, kui sa hakkad ülistama Adolf Hitlerit või natsiparteid, lähed vangi. Eestis on okupatsiooniriikide sümboolika nagu haakrist või sirp ja vasar on keelatud, aga USA-s ei ole. Enne valimisi levis USA-s üsna palju videoid sellest, kuidas inimesed marssisid haakristilippudega ringi. Saksamaal läheksid sa sel juhul väga kiiresti vangi.

Miljardär Elon Muski X-is kritiseerimine on tehniliselt võimatuks tehtud. X-i kasutavad ka rühmitused, mis tegelevad valede külvamisega, mistõttu on paljud protestiks Muski poliitika vastu sellelt platvormilt lahkunud. Teie ei ole – miks nii?

No X-i kasutan põhiliselt sellepärast, et mitte kõik need, keda ma jälgin, pole üle läinud Sinitaevale (alternatiivne sotsiaalmeediakanal Bluesky – toim.). Ka väljaanded pole seda kergemaks teinud. Praegu vajutad [kommenteerimiseks] lihtsalt nupule ekraanil ning see postitab selle kohe X-i. Sinitaevas pole veel sealmaal.

Kui tulla Eesti juurde tagasi, siis oleme olnud digiarengus maailmas esimeste seas, aga nüüd paistab, et oleme oma kohta kaotamas.

Aga kuidas see paistab? Ma ei saa aru, kus see paistab, peale selle, et mõned inimesed ütlevad, et tiiger magab. (Muheleb.)

Pean silmas neid raskusi, mis meil on avaliku sektori digitaliseerimisega, näiteks tekkis tõrge gümnaasiumide sisseastumiskatsetel.

See on laiem probleem. Ei inimesed ega riigid ei saa aru, et digitaliseerimine ei ole nagu maantee ehitamine: ehitad maantee valmis ning sul on kapitalikulutus tehtud ja järgmiseks 25 aastaks on tee olemas, võib-olla ainult parandad seda.

Arvutid arenevad pidevalt, sa pead pidevalt kulutama, et need oleksid piisavalt võimekad. Kui asjad jooksevad kokku, on see ilmselge näide, et sellel pole uuendatud riistvara.

Kui ma olin president, pidin vaevlema ühe tobeda dokumendihaldussüsteemiga, mis oli täielik rämps. Küsisin: aga miks me kasutame seda süsteemi? No vot, aga Rahandusministeerium ütles, et võtame selle, see on kõige odavam. Ei olnud kedagi, kes ütleks, kuidas see töötab; ei olnud kedagi, kes oleks suutnud seda hinnata. Ma ei tea, võib-olla nad kasutavad ikka veel seda programmi. Aga igal juhul on see probleem.

Kuidas on Teie arvates lood erasektori digitaliseerimisega? Kas sellega võib rahul olla?

See on päris vilets. Eesti on [digitaliseerimise poolest] esimesel või teisel kohal avalikes teenustes, aga oleme päris madalal kohal arvutite kasutamise poolest erasektoris.

Valitsus ei saa erasektoriga midagi teha. See on nende enda asi, ja kui nad ei arva, et seda on vaja teha, siis nad ei tee. Tundub, et meie erasektor pole piisavalt rakendanud neid võimalusi, võib-olla ka sellepärast, et nad ei ole viitsinud uurida. Neile piisab sellest, et müüvad Eestis. Neil ei ole konkurentsi.

Olete oma loengutes rääkinud digivalitsemisest ning kodanike andmete digitaalsest jagamisest riigiga. Kas meie privaatsus on praegu kaitstud?

Oleme seadustega päris hästi kaitstud – välja arvatud mingid apsud, nagu Teil seal Tartus olid (muigab; peab silmas delikaatsete isikuandmete kasutamist sündimusuuringu jaoks – toim.), mis ületasid eetilisi piire.

Julgeolekust laiemalt ka: juba Johan Skytte ajast on ülikooli üks alusmõte olnud Vene impeeriumi mõju eemalehoidmine hariduse abil. Ülikoolis on inimesi, kes arutavad, kas praegusel põlvkonnal võiks olla võimalus luua Tartu Ülikooli kolledž näiteks Harkivis.

Kui mul oleks võimalik midagi siin mõjutada, ütleksin: kutsuge Eestisse ukrainlasi, moldovlasi ja teisi, kes seal haamri ja alasi vahel on. Need on riigid, kus Vene propaganda teeb oma tööd ning levitab juttu, et Euroopa Liit tahab kõiki kurnata. Kutsuge nad Eestisse, las nad näevad oma silmaga! Kuidas on Euroopa Liit meid kurnanud?

Paar kuud tagasi kutsuti mind Guatemalasse rääkima, kuidas digitaliseerida riiki.

No rääkisin järjest: presidendiga, ülikoolis, valitsusega, suurel konverentsil. Okei, see kõlas väga hästi, aga kui suutsin paari inimest Guatemalast veenda Eestisse sõitma, kaasa arvatud majandusministrit, oli hoopis teine asi!

Nad peavad ise nägema, kuidas Eestis on ning kui jätame kõrvale meie enda alalise hala, tuleb tunnistada, et üldiselt on Eesti täielik ime. Tulime välja kõigest sellest õudusest. Kui vaatan tagasilibisemist nende riikide seas, kelle stardipositsioon oli palju parem, noh, siis olen [Eesti üle] eriti uhke. Ja kui ma vaatan neid riike, kus toimus tagasilibisemine – Ungari, nüüd eeskätt Slovakkia, vahepeal Poola ka, siis Eesti on ikka päris imeline koht, vähemalt siiamaani.

Kuivõrd võiksid Eestit kaitsta kõrgtehnoloogilised investeeringud, kui siin oleks näiteks USA majandushuvi?

No ütleme, et nii ja naa. 80 protsenti maailma kiipidest toodetakse Taiwanis ja on nüüd investeeritud meeletult raha, et kiibitootmine USA-sse viia. Samamoodi on Euroopa Liit eraldanud umbes 35 miljardit eurot, et hakata tootma siin eriti kiireid kiipe.

Aga üldiselt on see päris keeruline olukord ning USA-s käib diskussioon, kas minna Taiwanile appi. Taiwan on raskes seisus ja samamoodi teadmatuses USA kavatsuste suhtes nagu meie oleme praegu Euroopas.

Eestis on rohkem ükssarvikuid per capita kui üheski teises riigis maailmas, ükski riik ei tule ligilähedalegi. Investeeringud on tulnud suuresti Ameerikast. Nii, et ma ei tea, mida see küsimus tähendab, arvestades, et oleme siin [nii kaugele jõudnud].

Tartusse loodi biotehnoloogiaettevõte Icosagen Cell Factory, üldiselt aga ei saa me kiidelda kõrgtehnoloogilise tööstusega.

Kui mina tahaks midagi näha, arvestades, kus vajadus on, oleks see kõrgtehnoloogiline sõjatööstus.

Praeguses olukorras tuleb kindlasti investeerida sõjalise otstarbega tööstusse. Uus [Euroopa Liidu kaitse ja kosmose] volinik [Andrius] Kubilius rääkis sellest hiljuti.

No ma ei tea, millised on meie võimalused. Need erasektori investeeringud ei pruugi tulla, aga riik saab sõjatööstusesse investeerida, nagu teeb USA. Kõik suured tehnoloogilised imed viimase 70–80 aasta jooksul, kas või ainuüksi internet, on tulnud USA Kaitseministeeriumi investeeringutest.

Hiinas jälgib inimest riik, USA-s on kontroll inimeste üle pigem ettevõtetel, Euroopa on nende kahe vahel. Kuidas näete võimudünaamika muutumist maailmas?

On üks väga paks raamat, "Digital Empires", mille autor on Anu Bradford. Ta võrdleb kolme lähenemist: Euroopat, USA-d ja Hiinat.

Euroopat eristab ülejäänud kahest see, et kõike püütakse reguleerida. Mõneti on kriitikutel õigus, et regulatsioon ei soodusta innovatsiooni. Innovatsioon toimub eeskätt USA-s. Samas USA-s on ikka päris jube, kuidas tehnohiiud koguvad inimeste kohta andmeid. Kuni meile tuli siin Euroopa Liidu seadus (isikuandmete kaitse üldmäärus – toim.), mida varem ei olnud.

Mina ei suuda ennustada, kuidas see läheb, ja eriti ei suuda ma seda ennustada Trumpi uue valitsuse tulekuga. Britid kutsusid Elon Muski välja, sest ta on X-iga Briti seadusi rikkunud. Musk ütles juba siis: vaadake ette, me hakkame hoopis teid Kongressi ette kutsuma.

Praegu on liiga vara midagi öelda, isegi lühiajaliselt, sest me ei tea, kuidas see reaktsioon USA-s kujuneb.

Üldise tehisintellekti tulek võib seniseid süsteeme veelgi rohkem segamini paisata.

Ma ei jälgi seda päris lähedalt ning on raske öelda, kuhu me läheme. Siin on igasugused ohud, just lugesin, kuidas chatbot (juturobot – toim.) ajas lapse nii ahastusse, et viis enesetapuni. No see ei ole see suund, mis on positiivne.

Aga üldiselt soovitan jälgida, kuidas AI areneb. Oleme alles alguses. Tehisintellekt oli selline asi, mille kallal töötati aastaid ja aastaid ning sealt ei tulnud midagi. Kuni äkki tuli. Suured keelemudelid võivad ka väga palju head teha. Inimprotsessid on palju aeglasemad.

Võib-olla see ongi see oht, et me oma mõtlemisega ei jõua järgi. Jaan Tallinn on hoiatanud üldise tehisintellekti võimalike ohtude eest ning kuuldavasti on töös ka nii-öelda vastuprogrammid, et hullemat ära hoida.

See on väga väärt töö. Tallinn koos veel mõne tehisintellektipioneeriga on hoiatanud küll.

Vaatame. Vaatame.

Kuidas Teile tundub, kas võime nüüd, tagasivaates tunnistada, et Minerva öökull on ära lennanud ja kuldajastu on läbi?

No ma ei tea, kas seda võib nimetada kuldajastuks. Aga kogu meie hala ja virisemise kiuste tuleb endale aru anda, et ajavahemik 1991. aastast edasi oli Eestile ja Ida-Euroopale väga soodne aeg. Intressid olid madalad, oli Venemaa nõrk, ei olnud vaja investeerida suuri summasid kaitsesse.

See on läbi: intressid on kõrged, Venemaa on muutunud väga agressiivseks. Maailm ei ole enam nii kena. Me lihtsalt ei saanud aru, et see oli kena maailm, aga nüüd on põhjust muretseda.

Võiks öelda, et oleme justkui tagasi mängu esimesel ruudul ja kõik on võimalik, sealhulgas hundiseaduste tagasitulek.

No see hundiseaduste tagasitulek on minu meelest suurimaid probleeme, mis meil praegu on.

Enam-vähem alates 1945. aastast on kehtinud seaduslik raamistik, mille abil riigid peaksid omavahel suhtlema. See arenes päris jõudsalt, tulid WHO, Maailmapank ja OSCE. Selle raamistiku põhialus oli agressiooni keelustamine: riigid ei tohi jõuga muuta piire. Seda on rikutud. Rikuti juba 2008, Gruusia sõjaga. Siis rikuti 2014. aastal.

Noh, 2022. aastal hakati Kesk- ja Ida-Euroopa riike lõpuks kuulama. Ma ei tea, kas see pakub meile lohutust. Endiselt on soov Venemaa abiga teenida palju, Saksamaa näiteks ei ole valmis eriti midagi tegema. Loodetakse, et nende ja Venemaa vahel on puhverriigid. Meie.

Ütleme nii, et praegu on olukord muutunud ning oleme uues ajastus. Ja me ei ole sellest piisavalt aru saanud.

Lõpetuseks, Eestis arutatakse praegu palju kõrghariduse ja teaduse rahastamise üle – ka rektor Toomas Asser on rõhutanud, kui tähtis on selle tagamine riigi arengule nii konkurentsivõime kui ka julgeoleku aspektist. Kuidas Teie seda näete?

Tartu Ülikool on ilmselt parim ülikool Kesk- ja Ida-Euroopas. Sellesse tuleb investeerida ning hoida vähemalt minimaalselt seda taset, mis on saavutatud, ja pürgida veelgi kõrgemale.

Usun, et reaalteadusesse tuleb rohkem investeerida. Usun, et nii-öelda pehmed alad ei peaks nii kallid olema. Aga see on laiem küsimus, millesse ma ei taha praegu laskuda.

Ma ei ole siiamaani veendunud, ja ei ole veendunud olnud vähemalt 25 aastat, et iseseisvat riiki on võimalik üleval pidada nii odavalt, nagu oleme üritanud seda teha. Oma riik on palju kallim asi, eriti, kui meie asustustihedus on nii väike, nagu see on.

Kui laseme maapiirkondadel kiratseda ning energiafirma ütleb talumehele või väikefirmale: "Miks te siis tegite oma ettevõtte nii kaugele?", siis see ei ole riik.

Läheneme tuttava ja meile mugava ajastu lõpuhämarusele

Teisisõnu: mõistmine tuleb alles siis, kui meie igapäevaelu ümbritsev ajastu hakkab lõppema. Siis näeme, et enam pole nii nagu vanasti ega näe samal ajal, millises ajastus me praegu viibime.

See väide kätkeb endas üht harva mõistetud tõde. Kui vaatame enda ümber ja adume maailmas toimuvat, siis näeme, kuidas me järk-järgult läheneme ühe muidu tuttava ja meile üsnagi mugava ajastu lõpuhämarusele. See, mille kontuure vaid aimame, ent millele järjest läheneme, on ajastu lõpp. [...]

Olukord sunnib meid hindama, mis meil on ning kui palju oleme saavutanud viimase 33 aastaga. Veelgi enam aga peame hindama, mis Eestist ja eesti rahvast üldse oleks saanud, kui 106 aastat tagasi poleks meie esiisad ja -emad võtnud end rahvana kokku ning võidelnud oma iseseisvuse nimel, mille paleus võimaldas meil okupatsiooni üle elada. See paleus – olla vaba – elab ja lendab läbi iga ajastu seni, kuni oleme eestlastena olemas.

Sestap tasubki mõelda tänasele päevale, mõttes tänada neid, kes andsid meile vabaduse, ja teha endale selgeks, et kui end kokku võtame ning keskendume olulisele, siis pole me neist sugugi kehvemad."

Katkend president Toomas Hendrik Ilvese kõnest "Minerva öökull tõuseb lendu alles videvikul" Eesti Vabariigi 106. aastapäeva aktusel Tartu Ülikooli aulas 23. veebruaril 2024.

Intervjuu ilmus Tartu Ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis.