Viimastel nädalatel on palju tähelepanu pälvinud semiootikud. Nimelt valmis Tartu Ülikooli semiootika rakenduskeskusel viimaks analüüs loosungile "Jõest mereni. Palestiina saab vabaks", mille kasutamise eest trahvis politsei eelmise aasta lõpus viit Palestiina toetuseks meelt avaldanud protestijat. Ehkki viidatud ekspertiis pole veel täiskujul avalikkuse ette jõudnud, selgus selle keskne järeldus: loosung toetab inimsusvastast tegevust.

Kuidas aga semiootiliste analüüside kirjutamine ja koostamine üldse käib? Novaatorile andsid aru Tartu Ülikooli poliitika- ja sotsiosemiootika professor Andreas Ventsel ja Tartu Ülikooli semiootika rakenduskeskuse tegevjuht Martin Oja. Olgu öeldud, et loos sõna saanud semiootikud pole kõnealuse analüüsi autorid.

Andreas Ventseli sõnul on semiootilise analüüsi eesmärk kaardistada võimalik tähenduse väli, mis uuritava sümboli või loosungi kasutamisega kaasas käib. Seda protsessi suunavad alati kliendi poolt sõnastatud konkreetsed küsimused. 

Näiteks võib tekkida süüdistajal ja kaitsjal kohtus vaidlus selle üle, kas mingi sümboli või loosungi kasutus on liigendatav mõne kriminaalseadustiku paragrahvi alla. Ventseli sõnul puudutavad päringud kõige sagedamini seda, kas kõnealuse märgi kasutus on vihakõnele osutav, rassistlik või Eesti põhiseaduslikku korda õõnestav.

"Ekspertiisi tegija, antud juhul semiootik, peab vastama, kas nendele küsimustele on võimalik semiootiliste vahenditega vastata või ei ole. Kui küsitakse näiteks mingi sümboli tähendust, on eesmärk kaardistada selle sümboli võimalik tähendus koos tähendusvarjunditega ja võtta lahti ka kasutuskontekst," sõnas Ventsel. 

Näiteks, kui EKRE saadikud näitasid mõne aasta eest parlamendis ametivannet andes käega märki, mis võib tähistada nii valge rassi ülemvõimu, heatuju- ja tuukrimärki või viidata Horvaatias asuvale maitseainetööstusele, mille logol on sarnane sümbol, saab semiootilise ekspertiisiga välja selgitada, milline tähendus on käesolevas kontekstis kõige tõenäolisem. 

"Semiootik peab arvestama, kes ja kus seda kasutas. EKRE puhul ei ole tegemist kokkadega või tuukritega, vaid Eesti konteksti pigem radikaalsema parempoolse parteiga. Nende seas on selline märgi kasutus valgete ülemvõimu tähenduses väga tavapärane. Samas saame meie uurida ainult märke ja nende kasutamist. Me ei uuri inimese ajus tekkinud mõtteseoseid," selgitas Ventsel.

Martin Oja sõnul on kõige levinum semiootilistes ekspertiisides rakendatav lähenemine semiootiline diskursuseanalüüs, mis hõlmab nii pildilise, verbaalse, kuid tänapäeval ka üha rohkem helilise (näiteks hääle kõrguse, rõhuasetuste, taustaheli jne) poole arvestamist analüüsis. Tema sõnul pääseb semiootik oma tööriistakastiga tihti ligi ka sellistele tähendustele, mida analüüsi tellija ise ette näha ei oska. 

"Semiootiku jaoks ei teki tähendus kunagi vaakumis ning analüüs näitabki mingit teksti või märki selle kontekstis. See on kindlasti ka üks semiootilise analüüsi eeliseid  – me oskame välja tuua kontekste, mis on ka kliendi jaoks ootamatud," selgitas uurija. 

Lisaks on niisuguses analüüsis oluline see, mida pole uuritavas tekstis otseselt väljendatud või välja öeldud – ka see võib olla teadliku valiku tulemus, et auditooriumi kõnealust sõnumit mõnes konkreetses suunas tõlgendama suunata.  

Oja sõnul ei piirdu semiootikute pärusmaa aga ainult kohtuinstitutsioonide tellimustega. Välismaal kasutavad sarnast tüüpi analüüsivõtteid tekstide loomisele keskenduvad brändiloojad ja turundajad. Seda eelkõige siis, kui on tarvis hinnata ühe või teise sõnumi mõju erinevates kasutuskontekstides. Tartus on semiootikud selle nurga alt pidanud varem põllumajandusministeeriumi tellimusel näiteks välja selgitama, mida tähendab "Eesti toit". 

Lisaks märgi kasutajale ja kasutuskohale arvestavad semiootikud kontekste uurides sellega, millised on märgi ajaloolised konnotatsioonid, kuidas mõjutab sümbolit sellega kaasnev visuaal, aga ka sellega, kuidas on märki võimalik võõrastes kontekstides kurjalt ärakasutada.

"Sellesama "Jõest mereni" loosungi puhul võib seda kasutada Palestiina toetuseks. Kuna see on minu teada aga olnud ka Hamasi lipukiri, võib keegi seda kuritarvitada ja öelda, et vot Eestis toetatakse terroriste. Muidugi võis loosungi kasutaja seista ise protestiks vastu süütute inimeste tapmisele ja okupatsioonile," selgitas Andreas Ventsel. 

Tema sõnul on sellised manöövrid tavalised näiteks Vene mõjutustegevuses, kus üks või teine tekstikatke rebitakse oma esialgsest kontekstist välja ning esitatakse uues kontekstis. Otseloomulikult muutub taolise vangerdusega ka esialgse sõnumi tähendus. 

Ka tellitud ekspertiisis valmistas kohtunikule imestust Palestiina samastamine Hamasiga. Heitmaks analüüsi järelduste taga peituvatele põhjendustele valgust, oodatakse selle autorit nüüd oma mõttekäike kohtus selgitama. 

Professori sõnul muudab semiootikute töö üha keerulisemaks analüüsitavate märkide muutuv modaalsus. Seda võib näha nii sotsiaalmeedias, kus on suur hulk infost pressitud piltide ja sümbolite keelde, aga ka sõnumites, kus kasutatakse sihilikult tähenduste hägustamiseks kodeeritud keelt või lihtsalt ikoone, mille lisamine mõne muidu rassistliku remargi lõppu selle justkui naljaks peaks pöörama. 

Ka Martin Oja sõnul on tänapäevase semiootilise analüüsi suurim väljakutse mitmekeelsete ehk hübriidsete märgisüsteemide uurimine. "Räägime sellest juhtudel, kui tähendus sünnib polüfooniliselt ehk erinevatest komponentidest, häältest ja nende kombinatsioonidest. Näiteks võib tekkida modaalsuste konflikt, kus erinevad keeled hakkavad edastama erinevaid sõnumeid," selgitas Oja.

Andreas Ventseli hinnangul on igasugusel semiootilisel analüüsil kaks baastõde, millest tuleks uurijal alati kinni pidada. Esiteks peaks semiootik tundma oma kompetentsi piire ehk hindama ausalt seda, kas tal on võimalik semiootiliste vahenditega kliendi püstitatud küsimustele vastata. Teisalt aga ei saa semiootik määrata mitte kunagi uuritava märgi tähendust ühemõtteliselt. Niisugune ühemõttelisus saab olla üksnes tinglik, kui mingi sümbol on konkreetses raamistikus üheselt defineeritud. Näiteks määrab Eesti lipu- ja vapiseadus riigisümbolite kasutamise korra. Samas ei leia sealt midagi selle kohta, mida sini-must-valge või kolm lõvi tähendavad.

Kui keegi ütleb, et sümbol on ühetähenduslik ehk kõik inimesed, sõltumata kultuurist jm mõistavad seda samal viisil, siis sellega semiootik nõustuda ei saa. Pealegi ei huvita semiootilise ekspertiisi tellijat enamasti sümboli tähendus iseeneses, vaid kuidas ja mis eesmärgil on üht või teist sümbolit kasutatud. 

"Semiootiline ekspertiis saabki siin välja tuua vaid need tingimused, milles saab üks või teine tähendus või kavatsus osutuda tõenäolisemaks. Näiteks kontekst, kus seda kasutatakse; kes kasutab; milliste teiste sümbolitega seda koos kasutatakse; kellele võiks olla sõnum suunatud jne. Süüdi-või õigeksmõistva otsuse teeb aga ikka kohus," võttis Ventsel teema kokku.