Viimase aasta-pooleteise jooksul on presidendi valimiste teema püsivalt taas meedia tähelepanu keskmes olnud. Arutletakse näiteks, milline on selle ametiga kaasnev poliitiline võim, kas presidendi peaks valima riigikogu või oleks aeg anda võimalus presidendi otsevalimistele, või millised isikuomadused peaksid kandidaadil olema.

Sekka leidub ka mõtteavaldusi, kus soovitakse presidendiinstitutsioon Eestis üldse ära kaotada või asendada riigivanema ametikohaga, "kes erakonnavälise ametiisikuna juhiks ka riigikogu", või nagu üks hääl rahva seast pakkus: "minu meelest võib sinna panna ka lamba".

Miks mitte, pidas ju Alaska osariigi väikelinna Talkeeta linnapea ametit rohkem kui 15 aastat kass Stubb, kuna linlased pettusid kõigis linnapeaks kandideerivais inimestes. Tõsi, sel korral niimoodi vist ikkagi ei lähe, sest ka kassi peab keegi presidendikandidaadiks üles seadma ja see tähtaeg hakkab kohe täis saama.

Kindlasti ei ole presidendiamet riigi toimimise seisukohast paratamatu. Teadupärast ei olnud esimese Eesti Vabariigi algusaastatel presidendi ametikohta. Lähtume järgnevalt siiski seisukohast, et põhiseaduse järgi on Eestis presidendi institutsiooni ette nähtud ja ametiga kaasnevad võimupiirid on samas tekstis kenasti kirjeldatud.

Üks enimrõhutatud aspekt, mis nendest võimupiiridest välja jääb ja mida ka ajakirjanduses presidendiametiga enim seostatakse, on presidendiameti sümboolne võim. Järgnevalt arutlemegi pisut, mis see sümboolne võim on, sest tihti kostub arvamusi, et sümboolne võim polegi justkui mingi võim.

Presidendiga kaasnevad sümbolid

Laias laastus võiksime rääkida kolme liiki sümboolse võimu aspektist: riigivõimu sümbolid, võimust sümbolite üle ja võimu sümboolsest toimimisest.

Presidendiamet koondab neid kõiki kolme aspekti. Presidendi institutsioon on riigivõimu üks sümboleid, funktsioneerides koos teiste presidendiametiga kaasnevate sümbolitega, olgu selleks auvahtkond presidendilossi ees, kindlad reglemendid audientsiks või presidendi ametiraha.

Need moodustavad teatud sümbolisüsteemi, mis rohkemal või vähemal määral käib kaasas ka iga teise (riigi)ametiga. Enamasti kaasneb kõrgema positsiooniga ka kõrgem sümboolne väärtus ja rangem sümbolisüsteemi reglementeeritus. Riigi igapäevase toimise seisukohast – näiteks seaduste väljatöötamine, vastuvõtmine ja elluviimise tagamine – ei pruugi see praktilist väärtust omadagi.  Kuid seda üksnes juhul, kui me praktilist väärtust väga kitsas, kaupmehelikus tähenduses "raha sulle, kurgid mulle" mõistame. 

Kuna meie igapäevane praktiline tegevus toetub vähemal või rohkemal määral ka identiteedile ehk sellele, kuidas me ennast maailmaga suhestame, siis saavad need sümbolid hoopis teise kaalu. Presidendi institutsiooniga kaasnevad sümbolid loovad inimese identiteedi seisukohalt emotsionaalse sideme minu kui kodaniku ja riigi, kuhu ma kuulun, vahel. Need annavad vajaliku kogukonnatunde, mis on igasuguse ühiskondliku tegevuse piiritlemise ja elluviimise jaoks hädavajalik eeltingimus.¹

Sageli tajutakse "riket" sümbolisüsteemis riivena kodaniku ja riigi väljakujunenud sideme suhtes. Kui president Kersti Kaljulaid tuli dressipluusis uut riigikogu ametisse vannutama või nähti teda rätiku ja kummikutega praamil, siis tajusid mõned seda just väljakujunenud presidendi sümbolkuvandi rikkumisena.

Samas lisab presidendi ametiga kaasas käiv sümboolne võim niisugustele tavapäratutele tegudele endale sümboolse dimensiooni.

Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane on osutanud, et president Lennart Meri 1997. aasta 27. märtsi pressikonverentsi, mille ta andis Tallinna lennujaama WC-s, tuuakse tänastes suhtekorraldusõpikutes esile kui eriti head näidet sümboolse võimu tõhusast kasutamisest. Presidendi esmapilgul tavatu tegu (pressikonverentsi enamasti WC-s ei anta, eriti veel ei sobi see ühe riigi presidendile) muutus sümbolväärtusega teoks, kuna muutis inimeste käitumist ja suhtumist.

Samamoodi võimendas piduliku hetke norme rikkuv dressipluus president Kaljulaidi seljas pluusile kantud sõnumit. Ta võitis nii tähelepanu ning jättis pikaajalisema jälje auditooriumi mällu. Selle kinnituseks on näiteks sarnaste sõnumitega pluuside populaarsus tänavapildis. Vaevalt et see oleks Kaljulaidil õnnestunud, kui ta oleks sama sõnumi suulisel viisil remargi korras riigikogu ja meediakaamerate öelnud.

Võim presidendi kui sümboli üle

Võim sümbolite üle osutab teistsugusele olukorrale – siin on eesmärgiks seatud mingi sümboli tähenduse monopoliseerimine, mille abil edaspidi võimu teostada.

Kultuurisemiootik Juri Lotman on kirjutanud, et sümboli tähenduspotentsiaal on alati suurem tema käesoleva hetke tähendusest. See tähendab, et seosed, millesse sümbol oma väljenduse kaudu ühe või teise semiootilise keskkonnaga astub, ei ammenda kõiki tema tähendusvõimalusi. Ühelt poolt säilitab sümbol ajavoolus oma ajaloos väljakujunenud tähenduse, nii-öelda eelnevate põlvede mälu. Teiselt poolt suhestub sümbol aktiivselt kultuurikontekstiga, muundub selle mõjul ja muundab seda (kultuurikonteksti – AV) ise".²

See tähendab, et sümbolite  tähendus fikseerub üksnes konkreetses ajahetkes ja sõltub selle hetke sotsio-kultuurilisest taustast.

Üks neist fikseerivatest teguritest on loomulikult ka poliitika. Kas konkreetsed ajaloosündmused ja -tegelased saavad kanoniseeritud riiklikus ajaloo panteonis, sõltub rohkemal või vähemal määral poliitilistest valikutest. See valik annab neile suurema müüdi raamistikus sümboli staatuse ja fikseerib tähenduse.

Siinkohal ei osuta ma mõistega "müüt" mitte ajaloofaktide võltsimisele, vaid  oma ajaloo käsitlemisele läbi identiteedi perspektiivi, "mis hoiab ühiskonna möödanikku olevikulisena ja ammutab sellest tuleviku jaoks orienteerumisjõudu".³

Sarnast võitlust ajaloosümbolite üle näeme Pätsi kuju Tallinnasse püstitamise debattides. Küsimus pole üksnes selle kuju esteetilises vormis, vaid on sageli põhimõttelisem: kas Päts üldse väärib ausammast pealinna ehk siis tema panuse kanoniseerimist, sümboliks muutmist Eesti ajaloo narratiivis, ja kuidas ajaloo narratiiv siis ise muutuks?

Seejuures ilmneb tendents, et mida autoritaarsem või totalitaarsem on võim, seda rohkem hoolib võim sümbolite kaanoni puhtuse eest. Muutused kaanonis toimuvad enamasti suurte ajalooliste murrangute kaasnähtusena, kus varasemad puuslikud hävitatakse ning kirjutatakse uusi ajalookäsitlusi. Eesti on neid murranguhetki eelmisel sajandil korduvalt läbinud, kus vanad monumendid ja ausambad purustatakse ning tänavaid ja kohti ümber nimetatakse.

Õnneks Eestis olukord niisugune ei ole ja erinevad arutelud selle üle, kas Pätsi kuju sobib pealinna või milline peaks meil presidendi institutsioon olema, on ajakirjanduses tavalised. See on just see, mida võib nimetada veretuks võitluseks presidendi kui sümboli tähenduse üle.

Erijuht on aga olukord, kus mingi võimusümboli reaalne omandamine toetab vastaspoole võimu rakendamist. Venemaa käes olev Eesti presidendi ametiraha on just näide sellisest võimust. Kui jätame hetkel kõrvale võimaluse, et sellel konkreetsel aurahal on maagilised võimed, siis näeme, et selle võimusümboli omamine lubab Venemaal võimu rakendada. Venemaa kasutab Eesti presidendi auraha vahetusrahana oma poliitiliste eesmärkide saavutamisel – ametiraha tagastamine nõuab vastuteenet või on konventeeritav Venemaa "hea tahte"  sümboolseks žestiks.

Presidendi institutsiooni sümboolne võim

Sümboolse võimu kontekstis on enim räägitud tulevase presidendi rollist rahva sümboolse ühendajana, kes suudaks polariseerunud ühiskonna kokku tuua.

Maarja Vaino toob välja viis omadust, mis peavad tulevasel presidendil olema, et taastada presidendi institutsiooni väärikuse kuvand. Nõustumata siinkohal seisukohaga, et presidendi institutsiooni väärikus on Eestis kadunud (kui miski on kadunud, siis nende väärikus, kes presidendi ametikohaga seonduvat oma parteipoliitilistel eesmärkidel püüavad kasutada), on need omadused kokkuvõtvalt järgmised:

1. iseseisev mõtlemine, et kaitsta ja esindada Eesti huve;
2. kultuurikiht, mis tagab selle, et tulevane president hoiab au sees meie suurmeeste ja esivanemate pärandit;
3. huumorimeel;
4. empaatiavõime, mis tagab selle, et ta oleks võimeline esindama ka oma rahva neid hoiakuid ja arvamusi, mis ei kattu tema isikliku arvamusega;
5. väärikus.

Usun, et enamik Eesti inimesi kirjutaks alla nende viiele presidenti defineerivale tunnusele, mis põhimõtteliselt viitavad sümboolsele autoriteedile kui rahvast ühendavale funktsioonile.

Ideaalis ilus, kuid  problemaatiline on siin võrrandis mitte presidendi institutsiooni sümboolne autoriteet, vaid rahva mõiste. Et suurele osale rahvast meeldida, eeldab see ideaal rahva enda homogeenset käsitlust. Paraku aga rahvas seda ei ole.

Riigimeeste teod ja seisukohad muutuvad meie jaoks oluliseks läbi tähenduse, mis me neile omistame. Sellele protsessile on iseloomulik, et mida rohkem inimesi  kommunikatsioonis osaleb, seda keerulisem on ka mingi teo või sõna tähenduses üksmeelele jõuda. Iseseisvat mõtlemist iseloomustab aga pigem kasutatud mõistete selge eristus, mis teeb ebamäärasest seisukohast nimelt minu seisukoha.

Kui presidendilt oodatakse, et tema seisukoht ühtiks ühtlasi kogu rahva seisukohaga, siis saab see ühisosa olla üksnes hinnanguliste tühjade sõnade ja loosungite tasandil, nagu näiteks "elu on ilus" või "elagu vaba Eesti", kus vaevalt saab olla kohta iseseisva mõtlemise viljadel.  

Kergem ülesanne pole ka suurmeeste pärandi au sees hoidmine, sest see pärand pole midagi, mis on kokku pakituna uuel presidendil riiulist võtta. Eelpool osutatud vaidlused selle üle, kas president Päts väärib ausammast Tallinnas või mitte, on selle heaks näiteks. Rääkimata peenematest Eesti lähiajaloo keerdkohtade tõlgendustest ja inimeste rollidest selles.

Veelgi enam, rahvas ise ei räägi, vaid enamasti räägivad poliitikud rahva eest. See aga tähendab, et kui mingile poliitilisele jõule tulevase presidendi seisukohad ei meeldi, siis suunatakse võitlusteravik presidendi sümboolse võimu õõnestamisele. Praegu ametis olevale presidendile on osaks langenud süüdistused (kas õigustatud või mitte, pole selle artikli teema) selgete seisukohtade võtmises ja süüdistajad on enamasti just poliitilise eliidi seast. Samamoodi oli pideva tule all Lennart Meri, kuigi nüüd tuuakse tema tollal kritiseeritud seisukohti sageli eeskujuna riigimehelikust käitumisest.

Kokkuvõtteks, sümboolse võimu ja selle rakenduse problemaatilisus taandub sümboolsuse problemaatilisusele. Viimane on oma olemuselt kommunikatiivne nähtus ning ajas anname praegustele tegudele ja sümbolitele uued tähendused. See puudutab ka presidendi tegemisi. Ehk ei peaks utoopilisi nõudeid tulevasele presidendile seadma, et hiljem poleks vaja pettuda.