Lähenevad presidendivalimised on ümbritsetud määramatuse- ja murepilvedest: kas leidub väärilisi ja erakondadele sobivaid kandidaate? Kas riigikogu saab presidendi valimisega hakkama või kutsutakse kokku valimiskogu? Kas protsess saab olema sama kohmakas, veniv ja pingeline kui viis aastat tagasi?

Aastaid on olnud õhus küsimus, kas Eesti presidendi valimise süsteemi tuleks muuta. EKRE ja Keskerakond toetavad presidendi otsevalimist, sama meelt on küsitlusuuringute andmetel ka enamik Eesti elanikest.

Võrdlusest teiste Euroopa Liidu riikidega nähtub, et Eesti presidendivalimiste protsessi on "sisse ehitatud" palju ebakindlust ja ettearvamatust. Kandidaadid registreeritakse mõni päev enne valimisi. Uusi kandidaate saab üles seada nii pärast esimest hääletusvooru riigikogus kui ka enne valimiskogus toimuvaid hääletusi. Valikute pidev muutumine tähendab ka üha uusi (kiir)kokkuleppeid erakondade vahel. Eesti on ainus riik kogu maailmas, kus presidendi valimise õigus võib liikuda ühe esinduskogu käest teise kätte. Selleks, et protsess saaks sujuvalt toimuda, on vaja kindlust nii selles, kes on kandidaadid, kui ka küsimuses, kes valib.

Eestis pole valimiskogu vaja

Kui ühest kogust loobuda, siis tuleks loobuda valimiskogust ja jätta presidendi valimise õigus riigikogule.

Miks nii?

Valimiskogud sobivad föderaalsetele ning kahekojalise parlamendiga riikidele. Nende eesmärk on tuua kokku parlamendi kaks koda ja/või suurendada riigi eri piirkondade esindatust. Euroopa Liidus kasutatakse valimiskogu peale Eesti veel vaid Saksamaal, kus Bundestagi liikmetele lisanduvad liidumaade parlamentide valitud esindajad, ja Itaalias, kus valimiskogu moodustavad parlamendi kahe koja liikmed ning 58 regioonide esindajat. Väljaspool Euroopat on valimiskogu meetod kasutusel näiteks Indias ja USAs.

Ma ei näe põhjust, miks unitaarne väikeriik nagu Eesti peaks moodustama eraldi kogu piirkondade esindatuse parandamiseks. Õigupoolest on sellise kogu olemasolu justkui tunnistus selle kohta, et riigikogul kui esinduskogul on "midagi viga". Teadmine, et president tuleb igal juhul riigikogus ära valida, muudaks erakondade käitumist.

Küsimus, kas kehtivat kahekolmandikulise häälteenamuse nõuet tuleks leevendada, on üksjagu keeruline. Võimalik oleks muuta reegleid nii, et teatud hääletusvoorust alates ei ole kahekolmandikuline enamus enam nõutav ja valituks tunnistatakse kandidaat, kes saab täisenamuse ehk üle poole häältest, nii nagu Ungaris. Samas tähendaks täisenamusega piirdumine seda, et valituks osutumiseks piisab koalitsioonierakondade toetusest. Sel juhul aga ei saa rääkida laiemast erakondadevahelisest kokkuleppest ega kardetavasti ka selle otsimisest.

Kui see ei ole vastuvõetav ja soovitakse jääda laiapõhjalisema enamuse juurde, siis võiks kaaluda Kreeka varianti, kus kahes esimeses voorus on nõutav kahekolmandikuline enamus ja kolmandas voorus piisab 3/5 häältest. Kui kolmandas voorus ükski kandidaat vajalikku enamust ei saavuta, saadetakse parlament laiali ja kuulutatakse välja uued parlamendivalimised. Uus parlament valib presidenti lihtsustatud korras: esimeses voorus on nõutav 3/5 häälteenamus, järgmises täisenamus, võimalikus kolmandas voorus kandideerivad aga kaks enim hääli saanud kandidaati.

Usutavasti on parlamendi laialisaatmise võimalus piisavalt mõjus relv, mis tagab vajaliku erakondadevahelise koostöö, et president valitud saaks.

Presidendi otsevalimised ei ole võlurohi kodanike apaatia vastu

Presidendi otsevalimised on parlamentaarse valitsemissüsteemiga riikides võrdlemisi laialt levinud. Seega ei ole otsevalimised ka Eesti puhul sugugi mõeldamatud.

Otsemandaat rahvalt annab presidendiinstitutsioonile kaalu juurde ja võib tekitada survet presidendi formaalsete volituste laiendamiseks. Senised uuringud on siiski näidanud, et väited, nagu tooks presidendi otsevalimine parlamentaarsetes süsteemides automaatselt kaasa presidentaalse aktivismi, presidendiinstitutsiooni politiseerumise ja ühiskondliku polariseerumise või koguni sillutaks teed autoritarismile, ei pea paika. Saint Louisis asuva Washingtoni Ülikooli politoloogi Margit Tavitsi uurimus näitab ka, et presidendi otsevalimine ei ole võlurohi kodanike apaatia ja poliitilise võõrandumise vastu.

Oleme Eestis harjunud valima esinduskogusid, nagu näiteks riigikogu, Euroopa parlamenti või kohalike omavalitsuste volikogusid. Seetõttu on tähtis, et annaksime endale aru, mida presidendi otsevalimised tegelikult tähendavad.

Peame olema valmis selleks, et suure tõenäosusega tuleb presidenti valimas käia või e-hääletada kaks korda, sest ükski kandidaat ei pruugi esimeses voorus pälvida enamuse toetust. Teise vooru võimaluse saab välistada vaid seeläbi, et võtame kasutusele alternatiivse hääle süsteemi nagu Iirimaal või lepime lihtenamusega. Lihtenamus tähendab, et valituks osutub kandidaat, kes saab kõige rohkem hääli – seda isegi juhul, kui ta saab vaid näiteks 10 protsenti häältest.

Viimane variant ei ole ilmselt mõeldav. Otsevalimise toetajad peavad olema veendunud, et neil ja nende kaaskodanikel on viitsimist paarinädalase vahega kaks korda hääletada. Oleks vilets lugu, kui osalusaktiivsus Eesti presidendi valimistel oleks näiteks alla 40 protsendi, nagu meil on enamasti Euroopa parlamendi valimistel. See oht ei ole hüpoteetiline. Madala valimisaktiivsusega on hädas mitmed riigid. Isegi poolpresidentaalses Leedus on osalusaktiivsus presidendivalimistel viimasel paaril aastakümnel mõlemas voorus kõikunud 50 protsendi piirimail (erandiks oli 2019. aasta valimiste esimene voor, kus osalus ulatus 57 protsendini).

Kui asendame praeguse süsteemi otsevalimistega, ent valimistel kaks korda osaleda ei viitsi, siis oleme asendanud väikese probleemi suuremaga. Ei maksa ka loota, et e-hääletamine on osalust tagav imevits. Senised uuringud näitavad selgelt, et kes tahab osaleda, leiab selleks viisi, ent mitteosalejaid e-hääletamine osalema ei pane.

Kui aga panustame presidendivalimistesse piisavalt aega, energiat ja maksumaksja raha ning tagame kõrge valimisaktiivsuse, siis võib ehk hakata tunduma, et president on justkui märksa tähtsam tegelane kui peaminister...

Presidendikandidaadid ei peaks esitama valimisprogramme ega andma poliitilisi lubadusi

Mõeldes omaenda ja kaaskodanike valmidusele presidenti otse valida ning sellele maksumaksja raha kulutada, tuleks meeles pidada, et Eesti presidendil ei ole seadusandlikku ega täitevvõimu. Seega ei hakka presidendikandidaadid esitama valimisprogramme ega andma poliitilisi lubadusi. Kui nad seda siiski teevad, ajavad nad valijatele puru silma.

Nagu Tarmo Soomere juuli keskel Eesti Päevalehes väga õigesti ütles: "Presidendivalimistel ei saa kandidaat midagi lubada ja ega ta tohigi lubada. President ei saa poliitikat teha, presidendil pole raha jagada, toetust jagada. President saab põhimõtteliselt lubada ainult seda, et ta on sama korralik inimene ka edaspidi, kui ta praegu on." Seega ei maksa loota, et näeme otsevalimiste eel presidendikandidaatide debattidel sellist tulevärki nagu näiteks USAs.

Kui aga otsevalimisi siiski kaaluda, siis kas ei võiks Eesti presidendi otsevalimiste esimene voor toimuda ühel ajal Euroopa parlamendi valimistega? Nii Eesti president kui ka Euroopa parlament valitakse ju viieks aastaks. Valimiste samaaegne korraldamine oleks kulutõhus ning aitaks tõsta osalusaktiivsust nii presidendi kui ka Euroopa parlamendi valimistel. Pealegi tuleb suure tõenäosusega presidenti valimas käia ikkagi kaks korda.

Osavõtt Euroopa parlamendi valimistest on Eestis olnud teadagi madal: 2019. aastal käis hääletamas vaid 37,6 protsenti hääleõiguslikest valijatest. Ei saa sugugi kindel olla, et kodanikud presidendivalimistel suurt aktiivsust üles näitaksid – panused ei ole kuigi suured, presidendist eriti palju ei sõltu ja kahenädalase vahega kaks korda valimas käia või e-hääletada on üksjagu tülikas. Kaks-ühes sündmus tooks hääletama rohkem valijaid ja ehk näeksime isegi viljastavat risttolmlemist europarlamenti püüdlejate ja presidendikandidaatide valimisdebattide vahel, seda eriti välispoliitilistel teemadel.

Takistav asjaolu on, et Euroopa parlamendi valimiste ja presidendivalimiste kooskorraldamiseks tuleks vastavad tsüklid "jõuga" klappima panna, sest praegu on need üksteise suhtes mitmeaastases nihkes. On väga raske ette kujutada, et säärase ülemineku huvides ühe Eesti riigipea ametiaega mitme aasta võrra lühendataks või pikendataks. Seega võib selle lennuka mõttemängu kõrvale heita.

Kokkuvõttes võib öelda, et meie presidendi valimise süsteem vajab muutmist. Praegune süsteem, kus valimisõigus võib minna ühe esinduskogu käest teise kätte, on maailmas ainulaadne ja nagu senine praktika näitab, ei toimi see kuigi hästi.

Kehtiva süsteemiga kaasnev ebakindlus ja määramatus võivad vähendada valimiste legitiimsust, kahandada sobivate isikute huvi kandideerida ning võõrandada kodanikke poliitikast. Otsevalimised on mõeldavad, kuid tähendaksid päris suurt muutust nii Eesti põhiseaduslikus korras kui ka poliitilises elus.

Alternatiiviks on leppimine riigikogu täisenamuse ehk koalitsioonierakondade toetatud presidendiga või laiapõhjalisema toetuse tagamine ja erakondade koostööle sundimine riigikogu laialisaatmise võimaluse lisamisega.

Sellest, kuidas eeloleval sügisel presidendi valimisega läheb, sõltub, kui suur on poliitikute valmisolek hakata tõsiselt arutlema presidendivalimise süsteemi muutmise üle.

Euroopas on kõige enam parlamentaarseid demokraatiaid

Euroopa liidu 27 liikmesriigist kuues on riigipea monarh. Need on Belgia, Hispaania, Luksemburg, Madalmaad, Rootsi ja Taani. Ülejäänud 21 liikmesriiki on vabariigid, mis omakorda jagunevad presidentaalseteks, poolpresidentaalseteks ja parlamentaarseteks süsteemideks.

Presidentaalses süsteemis, mille tuntuim näide maailmas on USA, on otsevalitud president nii riigipea kui ka valitsusjuht. Peaministri ametikoht sellistes süsteemides puudub või siis määrab president peaministri ametisse.

Parlamentaarses süsteemis juhib valitsust peaminister ning presidendi roll on suuresti tseremoniaalne. Presidendi valimises parlamentaarsete süsteemide praktikad lahknevad. Puhtakujulise parlamentarismiga käib kokku valimine parlamendis, ent paljudes parlamentaarsetes riikides valivad presidendi otse kodanikud.

Poolpresidentaalsed süsteemid on nagu kahe peaga vasikad: riigil on nii otsevalitud president kui ka peaminister, kes jagavad omavahel võimu. Erinevalt parlamentaarsest süsteemist ei piirdu presidendi roll esindusfunktsioonidega ning erinevalt presidentaalsest süsteemist ei kontrolli president valitsust – parlamendil on õigus valitsus umbusaldushääletuse teel tagandada. Võimu ja ülesannete jaotus presidendi ja peaministri vahel on poolpresidentaalsetes süsteemides riigiti väga erinev.

Tuntuim poolpresidentaalse süsteemi näide on Prantsusmaa. Poolpresidentaalseks süsteemiks loeti varem ka Soomet, ent viimase paarikümne aasta jooksul ellu viidud põhiseaduslikud reformid on Soome presidendi võimu kahandanud.

Presidentaalsetes ja poolpresidentaalsetes süsteemides valib rahvas presidendi otse. Euroopa Liidu viieteistkümnest parlamentaarsest vabariigist üheksas valitakse president otse. Lätis, Maltal ja Ungaris valib presidendi parlament. Saksamaal ja Itaalias teeb seda valimiskogu.

Kui Saksamaal moodustavad valimiskogu kõik Bundestagi liikmed (viimatise, 2017. aastal toimunud presidendivalimise ajal oli neid 630) ja sama arv liidumaade parlamentide valitud esindajaid, siis Itaalia valimiskogu koosneb pea 95 protsendi ulatuses parlamendi kahe koja liikmetest, kellele lisanduvad regioonide esindajad.

Eesti on maailmas eriline

Eesti on ainus riik nii Euroopa Liidus kui ka kogu maailmas, kus presidendi valimise õigus võib liikuda ühe esinduskogu käest teise kätte. Valimiskogu kutsutakse kokku juhul, kui ükski kandidaat ei saa riigikogus toimuvas kuni kolmes hääletusvoorus nõutavat kahekolmandikulist häälteenamust. 2021. aastal moodustavad valimiskogu 101 riigikogu liiget ja 107 kohalike omavalitsuste esindajat.

Kandidaatide ülesseadmise reeglid on riigiti väga erinevad. Presidentaalsetes ja poolpresidentaalsetes riikides on nõudmised kandidaatidele sageli kõrged. Prantsusmaal peab kandidaadil olema vähemalt 500 riikliku või kohaliku tasandi valitud võimukandja, näiteks linnapeade, toetus. Poolas peab presidendikandidaat ette näitama vähemalt 100 000 valija toetust kinnitavat allkirja. Portugalis piisab 7500 allkirjast.

Parlamentaarsetes süsteemides on levinud kombinatsioonid erakondade või parlamendiliikmete toetusest ja valijate allkirjadest. Soomes näiteks võivad presidendikandidaadi üles seada parlamendis esindatud erakonnad või 20 000 kodanikku. Ungaris on sarnaselt Eestiga kandidaadi ülesseadmiseks vaja ühe viiendiku parlamendiliikmete toetust.

Presidenti otse valides peab saama poole häältest

Presidendi otsevalimistel kasutatakse Euroopa Liidu liikmesriikides alati täisenamuse reeglit. See tähendab, et valituks osutumise jaoks peab kandidaat saama rohkem kui pool häältest. Juhul kui see esimeses voorus ei õnnestu, korraldatakse kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine voor, mis toimub üldjuhul kaks nädalat pärast esimest vooru.

Ainus presidenti otse valiv Euroopa Liidu riik, kus teise hääletusvooru võimalus puudub, on Iirimaa. Seal kasutatakse alternatiivse hääle meetodit, mille kohaselt reastavad valijad kandidaadid valimissedelil. Kui ükski kandidaat ei saa enam kui pooli häältest, eemaldatakse vähim hääli saanud kandidaat konkurentsist ning temale antud hääled jaotatakse teistele kandidaatidele vastavalt tema toetajate märgitud eelistustele. Protsessi korratakse, kuni üks kandidaat saavutab enamuse toetuse.

Neis Euroopa Liidu riikides, kus presidenti valitakse parlamendis või valimiskogus, on hääletamise esimeses voorus valituks osutumiseks vaja koguda vähemalt kaks kolmandikku häältest, järgnevates voorudes aga piisab mõnes riigis ka täisenamusest või koguni lihtenamusest. Erand on Saksamaa, kus kahes esimeses voorus loetakse valituks kandidaat, kes kogub üle 50 protsendi häältest, kolmandas voorus piisab lihtenamusest.

Presidendi ametiaeg on enamikus liikmesriikides viis aastat, Iirimaal ja Itaalias seitse aastat, Soomes ja Austrias kuus ning Lätis neli aastat. Üldine suundumus on olnud ametiaegade lühendamine ja tagasivalimise piiramine. Näiteks lühendati 2000. aasta referendumi tulemusel Prantsusmaa presidendi ametiaega seitsmelt aastalt viiele. Enamikus Euroopa Liidu riikides kehtib reegel, et üks isik võib olla president maksimaalselt kaks ametiaega järjest. Soomes viidi vastav piirang sisse alles 1994. aastal. Nii Iirimaal kui ka Soomes kehtib reegel, et juhul, kui seatakse üles vaid üks presidendikandidaat, valimisi ei korraldata. Iirimaal on alates presidendiinstitutsiooni loomisest 1937. aastal nõnda läinud kuuel korral. Selline reegel lihtsustab presidendiametisse jäämist teiseks ametiajaks.