On 1919. aasta 4. juuni.

Nädalapäevad varem on sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner Asutavale Kogule ette kandnud, et Eestimaa pind on täielikult vaenlastest vabastatud. Eesti vägede võiduni Landeswehri üle Võnnu all, mida praegu tähistame võidupühana, on jäänud 19 päeva.

Alles pool kuud varem on Asutav Kogu võtnud vastu deklaratsiooni Eesti riiklikust iseseisvusest. Nüüd on aeg vastu võtta Eesti ajutine põhiseadus ehk Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord.

Eesti kuulutati iseseisvaks, rippumatuks ja demokraatlikuks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahvas ja riigikeel eesti keel.

Riigipea institutsiooni ajutises põhiseaduses ette ei olnud nähtud. Kõrgema võimu teostamine anti 120-liikmelise asutava kogu kätte ja riigi esindaja oli kuni esimese põhiseaduse vastuvõtmiseni Asutava Kogu esimees August Rei – hilisem riigivanem 1928–1929 ja riigipea kohusetäitja Nõukogude okupatsiooni ajal pärast Jüri Uluotsa 1945–1963.

Riigipeaks oleks teda siiski palju nimetada, ütles Tartu Ülikooli Eesti ajaloo dotsent Ago Pajur. Tema sõnul hakati riigipea institutsiooni üle mõtlema õieti alles siis, kui algas alalise põhiseaduse väljatöötamine.

Sotsiaaldemokraadid kartsid riigipea isevalitsemist

Ago Pajur ütles, et vähemalt esimesse alalise põhiseaduse versiooni oli presidendi amet siiski sisse kirjutatud. Eesti pidi saama nii parlamendi, valitsuse kui ka presidendi, nii nagu praegu. Siiski ei olnud kõik Asutava Kogu liikmed presidendi ametiga nõus.

Ennekõike oli vastu Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, kel oli asutavas kogus tugev esindatus – nad olid 1919. aasta aprillis toimunud asutava kogu valimistel kogunud 41 kohta 120st. Sotsiaaldemokraatide eesotsas seisid sellised poliitikud nagu August Rei, Mihkel Martna, Nikolai Köstner, Karl Ast või Aleksander Oinas.

"Nagu nad ise väitsid, kartsid nad, et presidendiks võib saada Vene tsaari taoline isevalitseja ja see ei ole demokraatliku Eesti vabariigi puhul lubatav," sõnas Ago Pajur. Ta lisas, et seal võisid olla ka muud kaalutlused. Nii näiteks võib mitmete sotsiaaldemokraatide sõnavõttudest välja lugeda, et nende arvates oli president lihtsalt ülearune ning piisab pelgalt parlamendist ja valitsusest.

"Nad rõhutasid eriti oma rahvavalitsuse ideed, et rahvas ise teostab kontrolli nii parlamendi kui ka valitsuse üle. Rahvas ütleb, kui mingid seadused ei meeldi ning sunnib parlamendi ennetähtaegselt laiali minema, kui selleks vajadus tekib," sõnas ta. Pajur lisas, et sotsidel võisid olla ka mingisugused isiklikud probleemid seoses tulevase presidendiga.

Sotside nõudmisel jäeti presidendi ametikoht 1920. aasta alguses põhiseaduse projektist välja. Kuigi mitmed erakonnad, nagu Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond ja Maarahva Liit, püüdsid seda nii põhiseaduskomisjonis kui ka asutava kogu suures saalis tagasi tuua, ei tulnud sellest midagi välja ning 15. juunil 1920 võttis asutav kogu Eesti esimese põhiseaduse ametlikult vastu. Põhiseadus jõustus sama aasta detsembris.

Riik ilma peata

Esimese põhiseaduse järgi oli Eestil seega parlament ehk riigikogu ja vabariigi valitsus. Valitsuse juhi ametinimetuseks ei saanud seejuures mitte peaminister, nagu tavaliselt, vaid hoopis riigivanem. Riigivanemale anti palju esindusfunktsioone, nagu näiteks riigi nimel välisvisiitidel käimine, väliskülaliste vastuvõtmine või diplomaatide volituste allkirjastamine.

Riigipeaks teda aga nimetada ei saanud. "Põhiprobleem, mis sellega seoses kerkis, oli see, et nii riigivanem kui ka valitsus olid täielikult sõltuvad parlamendi suvast," sõnas Ago Pajur.

Ka Tartu Ülikooli õigusajaloolased Marju Luts-Sootak ja Hesi Siimets-Gross sõnasid, et toonast riigivanemat ei saa näha kui riigipead, pigem võiks teda nimetada vaid valitsuse juhiks. Riigikogul oli võimalik riigivanemat, nagu ka iga muud valitsuse liiget või valitsust tervikuna umbusaldada. Seega ei olnud riigivanemal tänapäeva presidendile sarnast stabiilset seisundit. Riigivanem esines riigipeana üksnes välissuhtlemises.

Niimoodi jagunesidki Pajuri sõnul riigipea funktsioonid 1920. aasta põhiseaduse kohaselt riigivanema, riigikogu ja riigikogu esimehe vahel. Justnimelt riigikogu esimees oli tollal see, kes tegi ühele või teisele poliitikule ettepaneku valitsuse moodustamiseks.

Marju Luts-Sootak tõi välja, et riigivanema pädevused olid toonases Euroopas võrreldavad eelkõige Šveitsi liidupresidendi omadega. Ometi peab ka selle võrdluse puhul silmas pidama, et erinevalt Eestist on Šveits liitriik, kus võim ja pädevused on jaotatud föderaalvalitsuse ja kantonite vahel. Eesti oli seega riigipea puudumisega maailmas siiski erandlik.

Seda kuni 1934. aastani.

Ameerika suur depressioon pani tuule teiselt poolt puhuma

Ago Pajur ei osanud 100-protsendilise kindlusega öelda, mis 1930. aastate alguses juhtus, et debatt riigijuhi institutsiooni suhtes niivõrd hoogustus. Tegelikult saadi ju hakkama ka 1920. aasta põhiseadusega. Samas olid teatud poliitilised ringkonnad juba algusest peale rahulolematud. Üks, kes kõige enam riigipea institutsiooni puudumise vastu sõdis, oli Pajuri sõnul Konstantin Päts.

1926. aastal olid Põllumeeste Kogud Pätsi õhutusel riigikogule esitanud ka uue põhiseaduse projekti, kuhu oli selgelt presidendi institutsioon sisse kirjutatud. Siiski olid siis presidendi ametikoha poolt pigem kitsamad ringkonnad. Sotsiaaldemokraadid olid endiselt väga selgelt ja tugevalt presidendi institutsiooni loomise vastu.

1928. aastal toimunud iga-aastasel õigusteadlaste päeval leidsid juristid veel, et põhiseaduse muutmine ei ole Eestis hädavajalik ning hakkama saab ka ilma presidendita. Juristid lükkasid tagasi ka presidendi pooldajate põhilise väite, et valitsused on liialt ebastabiilsed, vahetuvad liialt kiiresti ning 1920. aasta põhiseadus ei võimaldagi jätkusuutlikumaid valitsusi luua.

1929. aasta 24. oktoobril leidis Ameerikas aset aga midagi, millel oli enneolematu mõju kogu maailma demokraatiatele. Musta neljapäevana tuntuks saanud New Yorgi börsi aktsiahindade järsk langus juhatas sisse ülemaailmse majanduskriisi ehk suure depressiooni, mis järgmisel aastal ka Eestisse jõudis.

Pajur sõnas, et just nimelt majandusliku olukorra järsk halvenemine oli see, mis sundis inimesi süüdlast otsivalt ringi vaatama ning poliitikuid ja erakondi eluolu halvenemises süüdistama.

"Nüüd tekkis, kas päris spontaanselt või mõne poliitiku taganttõukamisel mõte, et Eestile on vaja sellist kindla käega peremeest, kes lõpetaks erakondade purelemised ja kaklused ning seaks korra majja," sõnas Tartu Ülikooli dotsent. Pajur ütles, et 1930. aastate alguseks jättis valitsuste stabiilsus väga soovida, nii et ükski valitsus ei suutnud enda programmi ellu viia.

Ühes kutsetega kindla käega peremehe poole, tõusid esile ka vabadussõjalased. "Nemad olid need, kes haarasid presidendi ametikoha ideest kinni ning hakkasid erakondi ja parlamenti survestama ning inimeste seas oma vaateid levitama," ütles Pajur. "Niiviisi ei jäänud ka riigikogul midagi muud üle kui reageerida."

Pärast mitut luhtunud katset pidi riigivanemast saama Eesti riigi juht

1932. aasta augustis toimuski esimene rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks, et luua presidendi ametikoht. Põllumeeste Kogude ja Rahvaerakonna algatatud eelnõu nägi ette, et presidendikandidaat pidi koguma 10 000 häält. Presidendil oli õigus riigikogus vastuvõetud seadus tagasi saata, tal oli õigus välja anda seaduse jõuga dekreete ning ennetähtaegselt kuulutada välja riigikogu valimised.

Rahvahääletus kukkus napilt läbi: poolt oli 333 979 ehk 49,2 protsenti hääletanutest, vastu aga 345 212 inimest ehk 50,8 protsenti. Kõigest mõni tuhat valijat oleks toonud Eestile presidendi. Et hääletamine oli kohustuslik ja mittehääletajaid ähvardati trahvida, siis osales selles 90 protsenti hääleõiguslikest kodanikest.

Lisaks võimukatele sotsiaaldemokraatidele otsustasid esimesel rahvahääletusel Pajuri sõnul vastu hääletada ka vabadussõjalased. Ago Pajur seletas, et vapside arvates andis riigikogus ette valmistatud eelnõu presidendile liialt vähe võimu. "Vabadussõjalased lubasid, et kukutame hääletuse läbi ning siis esitame juba selle õige ja vajaliku eelnõu," ütles ajaloolane.

1933. aasta juunis toimus teine rahvahääletus. Eelnõu nägi ette presidendile edasilükkava veto õiguse, piiratud dekreediõiguse ja parlamendivalimiste väljakuulutamise õiguse andmise. Presidendi ametiajana nähti viit aastat. See hääletus põrus juba korralikult: 67,3 protsenti hääletanuist oli eelnõu vastu. Ago Pajur ütles, et lisaks sotsialistide ja vabadussõjalaste jätkuvale vastuseisule oli peamised põrumise põhjused ka tõsine majanduskriis ning rahva usaldamatus poliitikute, valitsuse ja riigikogu vastu.

"Viies riigikogu ei käitunud ka riigimehelikult. Ta ei pannud rahvahääletusele mitte vabadussõjalaste varem esitatud eelnõu, vaid lükkas vabadussõjalased kõrvale," ütles Pajur.

Nüüd ei jäänudki üle muud võimalust, kui panna rahvahääletusele vabadussõjalaste põhiseaduse projekt. Pool aastat hiljem, 1933. aasta oktoobris, toimuski kolmas rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks, et luua riigipea ametikoht.

Vabadussõjalaste eelnõu kohaselt ei kandnud tulevane riigipea siiski mitte presidendi nimetust, vaid pidi üle võtma senise valitsusjuhi ehk riigivanema nimetuse. Uus viieks aastaks valitud riigivanem pidi nüüd aga olema rahva poolt otseselt valitav ning üsna suurte võimuvolitustega. Tal oli õigus laiali saata riigikogu, mille liikmete arvu oli vähendatud sajalt viiekümnele, panna riigikogu vastuvõetud otsustele veto ja anda dekreedina välja seadusi. Täidesaatvat võimu hakkas teostama riigivanemale allutatud valitsus eesotsas peaministriga.

Kolmandal korral kiitis rahvas uue põhiseaduse ülekaaluka eduga heaks. Vabadussõjalaste pakutud põhiseaduse muudatuste poolt hääletas 72,7 protsenti hääletanuist. Uus põhiseadus jõustus 1934. aasta jaanuaris ning tarvis oli vaja veel teha aprillikuusse planeeritud riigikogu ja esimese riigivanema üldrahvalikud valimised.

5. märtsil avatigi linna- alevi- ja vallavalitsustes valimispunktid, kus sai anda toetusallkirju riigivanema kandidaatidele. Kandidaatidena oli üles seatud Konstantin Päts Põllumeeste Kogust, Johan Laidoner, sotsiaaldemokraat August Rei ja vabadussõjalaste juht Andres Larka.

Riigivanema üldrahvalikud valimised aga plaaniks vaid jäidki.

Üldrahvalikud riigipea valimised nurjas veretu riigipööre

12. märtsil 1934 toimus tollal valitsusjuhiks olnud Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja August Rei veretu riigipööre. Kindral Johan Laidoner kinnitati sisekaitse ülemaks ja kaitsevägede ülemjuhatajaks ning kaitsepolitsei alustas neljandat riigivanema kandidaati Andres Larkat toetanud vabadussõjalaste arreteerimist.

Demokraatia pidi taanduma. Valimised jäid toimumata.

Päts, kes 1933. aasta oktoobril oli tõusnud valitsusjuhiks, hakkas täitma nüüd uue riigivanema ehk riigipea ülesandeid. Ametlikult oli tema ametinimetus küll peaminister riigivanema ülesannetes. Valitsusjuht oli alates augustist aga Kaarel Eenpalu, ametlikult siseminister peaministri ülesandeis.

Päts kuulutas riigis kuueks kuuks välja kaitseseisukorra. Kaitseseisukorda pikendati aga tegelikult kuni 1940. aastani.

Tartu Ülikooli õiguse ajaloo professorid Marju Luts-Sootak ja Hesi Siimets-Gross leidsid maikuus avaldatud õiguslikus eritluses, et Pätsi riigipööre oli ebaseaduslik. Nad ütlesid, et kuigi tollase õiguse järgi oli võimalik kehtestada kaitseseisukord, ei olnud siiski näiteks lubatud nimetada Johan Laidoner kaitsevägede ülemjuhatajaks olukorras, kus sõda ega sõjaohtu ei olnud. 1934. aastal ei ohustanud Eesti julgeolekut ükski välisriik. Niisamuti oli õigusteadlaste sõnul tollase õigusega vastuolus ka riigikogu ja riigivanema valimiste edasilükkamine ning seejärel üldse valimiste ärajätmine, niisamuti parlamendi laialisaatmine.

"Nii pööre ise kui ka sellele järgnenud valitsemispraktika olid tollal kehtinud õigusega vastuolus," ütles Marju Luts-Sootak.

Riigijuht Päts ei olnud siiski ikka vapside koostatud põhiseadusega rahul ja hakkas juba 1935. aastal rääkima vajadusest töötada välja uus põhiseadus. Peamine etteheide 1934. aasta põhiseadusele oli Ago Pajuri sõnul see, et vabadussõjalaste põhiseadus on puudulik ja auklik.

"Teine, poliitiline etteheide oli, nagu oleksid vabadussõjalased diktaatorliku füüreriprintsiibi kummardajad ja järelikult on ka nende põhiseadus ehitatud üles sellele ainujuhi printsiibile. See ei olevat Eestile omane. Kõikides riigijuhtide sõnavõttudes kõlas ikkagi see mõte, et vaatamata ajutistele piirangutele on Eesti ikkagi demokraatlik riik. Mida ta tegelikkuses küll ei olnud," sõnas ajaloolane.

1936. aasta veebruaris toimuski rahvahääletus, kus rahvas andis Pätsile mandaadi kutsuda kokku Rahvuskogu, mis parandaks olemasolevat põhiseadust või töötaks välja täiesti uue põhiseaduse. Rahvuskogu esimene koda oli 80-liikmeline ja moodustati üldiste valimistega.  Kuna valimised polnud demokraatlikud, siis kindlustasid need ka valitsusmeelsete absoluutse ülekaalu Rahvuskogus. Teine 40-liikmeline koda koosnes omavalitsustes ja kutsekodades valitud ning riigivanema nimetatud isikutest.

Uus põhiseadus tehti Pätsi täpsete näpunäidete järgi. See sätestas, et Eesti saab endale lõpuks riigivanema asemel üldrahvalikult valitud presidendi. Loodi ka uus Riigivolikogust ja Riiginõukogust koosnev kahekojaline parlament.

Rahvuskogu võttis uue põhiseaduse ametlikult vastu 1937. aasta 28. juulil ning uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938.

Riigivanemast riigihoidjaks, riigihoidjast presidendiks

"1938. aasta põhiseaduse kohta on öeldud, et see tegelikult legitimeeris autoritaarse riigikorra. Seni olid Päts ja Eenpalu juhtinud Eesti riiki suuresti vastavalt oma tõekspidamistele, rikkudes mitmeid olemasoleva põhiseaduse sätteid. Või kui ka mitte otse rikkudes, siis väänates, pöörates ja tõlgendades neid sätteid nii, nagu heaks arvasid," sõnas Ago Pajur.

Alates uue põhiseaduse avaldamisest Riigi Teatajas 3. septembril 1937 kuni Vabariigi Presidendi ametisse astumiseni 24. aprillil 1938 kandis Konstantin Päts riigihoidja ametinimetust.

1938. aasta aprillis pidid toimuma üldrahvalikud presidendivalimised.

Põhiseadus andis siiski lisaks üldrahvalikele presidendivalimistele ka alternatiivse viisi presidendi valimiseks. Teine võimalus oli Pajuri sõnul mõeldud eeskätt selleks, et Päts kindlalt presidendiks saaks.

Kui varem oli riigipea kandidaatide ülesseadmine olnud täiesti vaba, igaüks võis kandidatuuri 10 000 toetusallkirja olemasolul üles seada, siis uue põhiseaduse kohaselt oli õigus presidendi kandidaadi esitamiseks vaid kolmel institutsioonil. Riigivolikogul ehk riigikogu alamal kojal, Riiginõukogul ehk riigikogu ülemal kojal ning omavalitsuste esindajate kogul, mis koosnes kaheksakümnest maa- ja neljakümnest linnaomavalitsuste esinduskogude valitud esindajast.

1938. aasta põhiseadusesse oli pandud kirja, et kui kõik need kogud on üles seadnud vaid ühe ja sama presidendikandidaadi, siis jäävad üldrahvalikud presidendivalimised ära.

Nii juhtuski.

24. aprillil valis Riigivolikogu, Riiginõukogu ja omavalitsuste esindajate kogu ühisistung 219 poolt- ja 19 vastuhäälega vabariigi esimeseks presidendiks Konstantin Pätsi.

Eesti rahva isa vaikiva ajastu eesotsas

Milline president oli aga Konstantin Päts?

Pätsist ja Pätsi ametiajast kirjutas aasta alguses Vikerkaares pikema artiklite sarja Hent Kalmo. Kalmo sõnul sööbis neile, kes Konstantin Pätsiga kohtusid, tihti mällu tema iseäralik välimus. Pätsil oli jõuline lõug kandilises näol, "pea nagu pusklemiseks tugevate õlgade vahel veidi ettepoole surutud," osundas Kalmo Elmar Tambekit, kes juhtis presidendi kantseleid 1938–1940.

Ago Pajuri sõnul oli Päts ennekõike autoritaarne riigijuht. Samas ei saa öelda, et ta oleks olnud väga karmikäeline ning võrreldav näiteks Vladimir Putiniga.

"On väidetud, et Eestis oli see autoritaarne režiim suhteliselt leebe võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega, mis kõik 1930. aastatel autoritaarsele riigikorrale üle läksid. Vahel on isegi öeldud, et kõige leebem. Selles osas korralikud mõõtühikud puuduvad, aga võrreldes näiteks lätlaste, leedukate või poolakatega oli Eesti režiim kindlasti leebem," ütles Pajur.

Siiski ei olnud tegu demokraatliku riigiga. Ühiskond oli suuremalt jaolt tasalülitatud. Kultuurivaldkonna üle oli kehtestatud range kontroll, tsensuur, mida teostas Riiklik Propaganda Talitus. Ühiskondlikud organisatsioonid olid allutatud siseministeeriumi järelevalvele ning puudusid poliitilised erakonnad.

Parlament 1938. aastani üleüldse puudus. Ka 1938. aastal kokku tulnud riigikogu kuues koosseis oli Pajuri sõnul pigem parlamendi aseaine. "Eks ta selline kvaasiparlament oli, sest parlamendi enda initsiatiiv seadusloomes oli null. Kõik seaduseelnõud tulid valitsusest. Praktiliselt kõik kiideti heaks, mingit sisulist poliitilist diskussiooni ega debatti ei toimunud. Opositsioon oli üsna hambutu," sõnas ajaloolane.

Pätsi pika riigivalitsemisega kaasnes ka isikukultus, mis väljendus näiteks tema ülistamises ajakirjanduses, mitmesugustes pidukõnedes või ka Tahkuranda püstitatud mälestussambas.

"Eks Pätsile hakkas järk-järgult ka endale tunduma, et ta ongi selline ilmeksimatu eesti rahva isa, kes täpselt teab, mida rahval tarvis on ja kes oskab rahva läbi kõikide probleemide juhtida helgesse tulevikku," lausus Pajur.

Mingeid laiaulatuslikke represseerimisi, näiteks hukkamiste näol, samas ei toimunud. Suur osa vabadussõjalaste juhtidest istus küll 1938. aastani kinni ning mitme opositsionääri liikumisvabadust piirati. Pajur ütles samas, et opositsionääridega arvete klaarimine piirdus eeskätt nende häälest ilma jätmisega – nad ei saanud avalikult kõnelda ega kirjutada.

Majandus arenes ning inimeste elujärg läks aina ülesmäge. Seetõttu olid suured rahvahulgad ka Pätsi valitsemisega rahul.

"Tavainimest, näiteks talupidajat, töölist või ka riigi- või omavalitsusametnikku ei morjendanud kuigivõrd, et nende eneseväljendusvõimalusi on piiratud," lausus Pajur.

Pompoossed vastuvõtud Eesti maakohtades

Kadrioru lossi kolis riigivanem Päts pärast suuremaid renoveerimistöid 1935. aastal. Riigivanema suveresidentsina oli August Rei lossi kasutusele võtnud juba 1929. aastal. Lossis paiknesid tema eluruumid ning samas toimusid ka pidulikud sündmused ja vastuvõtud. Kadrioru lossi ees oli ka auvahtkond. Praegu asub lossis Eesti Kunstimuuseum.

1938. aastast alates kasutas Päts tööruumidena aga samal aastal valminud Kadrioru administratiivhoonet, mida praegugi teatakse presidendilossina. Presidendiloss oligi algselt mõeldud nii presidendi, presidendi kantselei kui ka õiguskantsleri tööruumideks. Lisaks Kadrioru lossile oli Pätsil ka suveresidents Oru loss Toilas, mille taganevad punaarmeelased 1941. aastal süütasid.

24. veebruari kõne presidendil küll oli, kuid lühem, peetud külmas talveõhus Vabaduse väljakul. Palju olulisem oli aga presidendi pöördumine rahva poole uusaastaööl. "See oli lühike raadiokõne, mida kanti igale poole üle Eesti ning mida võib pidada tema olulisemaks traditsiooniliseks pöördumiseks," ütles Ago Pajur.

Ka muid kõnesid, näiteks kui Päts olulisemaid asutusi külastas, kanti enamasti ringhäälingu vahendusel üle. Ühte sellist traditsioonilist kõnet, nagu tänapäeval on presidendi kõne vabariigi aastapäeval, siiski ei olnud.

Puudus ka 24. veebruari presidendi vastuvõtt tänapäevasel kujul. Pajur ütles, et pärast Oru lossi saamist suveresidentsiks kutsus Päts suviti endale küll külla tähtsamaid tegelasi, nii poliitikuid, riigiametnikke, diplomaatilist korpust kui ka sõjaväelasi, kuid eliidiga need kohtumised vaid piirdusidki.

Pajur sõnas, et kuigi presidendi institutsioon on Eestis tänapäevalgi austusväärne ja presidenti võetakse suurelt vastu, ükskõik, kuhu ta Eestis läheb, siis kindlasti ei ole see võrreldav tolleaegsete Pätsi ringsõitudega.

"Toona oli ikka selline kummardamine ja ma ei oska isegi öelda, et kas see oli presidendi ametikoha austamine või oli see juba Pätsi kui isiku austamine. Ilmselt need kaks asja segunesid kokku ja aitasid sellise targa riigiisa kuvandi loomisele veelgi enam kaasa," sõnas ajaloolane.

Igale poole, kuhu Päts kodumaal reisis, ka väikestesse vallakeskustesse või väikelinnadesse, püstitati talle suured auväravad ja kohal olid tervitav rahvaspaleer ehk aurivi mõlemal pool teed. Kohalikud kogukonnainimesed pidasid kõnesid, orkestrid mängisid tervitusmarssi, lapsed andsid presidendile lilli ja kohal olid nii kaitseliitlased, tuletõrjujad, gaidid, skaudid kui ka kooliõpilased. Kui lähedal paiknes ka mõni sõjaväeosa, siis oli tihtipeale kohal ka väeosa aukompanii.

"Samas – kalliskive ja kulda talle kindlasti ei kingitud. Selleks olid kohalikud omavalitsused lihtsalt liiga vaesed," sõnas Pajur.

Pajur sõnas, et mida aeg edasi, seda harvemaks tema suhtlus siiski inimestega jäi. Päts kippus kapselduma presidendipaleeks saanud Kadrioru lossi.

Pajur tõi välja, et Päts tundis küll väga suurt huvi majandusküsimuste vastu, aga näiteks vabariigi sisepoliitika juhtimise jättis ta suurelt jaolt peaminister Kaarel Eenpalu kätesse. Välispoliitikas usaldas ta välisministreid, esialgu Friedrich Akerit, hiljem Karl Selterit. Osaliselt ka Johan Laidoneri, kes tundis ajaloolase sõnul välispoliitika vastu suuremat huvi, kui võib-olla tema sõjavägede ülemjuhataja ametikoht oleks seda eeldanud.

"Mulle tundub, et toimus ikkagi selline Pätsi kaugenemine rahvast ja ega ta tegelikkuses rahva elust 1930. aastate lõpus väga head pilti ei võinud omada. Kogu see suhtlus rahvaga toimus ju ikkagi ministrite või teiste kõrgete riigiametnike vahendusel, kes loomulikult üritasid maalida pilti selliseks, mis eeldatavasti võis presidendile meeldida. Kui just hädasti ei olnud tarvis mingitest suurtest probleemidest rääkida, siis nendest ka ei räägitud," ütles ajaloolane.

Demokraatia kaitsja või võimujanus poliitik?

Mis võisid olla Pätsi motiivid riigipöörde korraldamise taga 1934. aastal, on Pajuri sõnul miljoni euro küsimus.

Päts ise esitles ennast kui demokraatia kaitsjat. Ta ütles, et vabadussõjalased olevat kavandanud riigipööret ja selle ära hoidmiseks olidki Päts ja tema valitsus sunnitud astuma ennetavaid meetmeid.

"Tänapäeval ei ole mitte mingisugust kahtlust, et kõik see oli täielik vale, absoluutne väljamõeldis. Kui inimene selliste põhjendustega astub rahva ja riigikogu ette ja nii otseselt valetab, siis ei maksa temalt uskuda ka mingit demokraatia kaitsmise soovi," sõnas Ago Pajur.

Samas on ajaloolase sõnul ka liiga lihtsustatud taandada kogu riigipööre Pätsi võimuihale. Pajur sõnas, et Pätsil, kes oli olnud nii ajutise valitsuse peaminister, riigikogu esimees kui ka viiekordne riigivanem, oli tõenäoliselt 1930. aastate keskpaigaks kujunenud välja oma nägemus sellest, kuidas oleks otstarbekas riiki juhtida. Võimalik, et Päts mõtles võtta kõrgema riigivõimu enda kätte vaid mõneks ajaks, et autoritaarses vaimus vajalikud reformid teha.

"Kõik me teame, et demokraatia on küll parim riigivalitsemise viis, aga üsna raskepärane. Reformide teostamine on demokraatia tingimustes, kus tuleb kõikidega vaielda ja väidelda ja kiselda üsna keeruline. Autoritaarsel riigipeal on ju alati kõiksuguste reformide läbiviimine palju lihtsam kui demokraatia tingimustes," sõnas Pajur.

Ajaloolane ütles, et kui 1930. aastate lõpus toimus Pätsi kaugenemine rahvast ja Päts hakkas ennast aina enam ilmeksimatuks pidama, võis ta ennast valgustatud monarhiks küll pidada.

"Küllap hakkas see kõik talle meeldima. Kindlasti ei kavatsenud ta vähemalt lähiajal võimu käest anda ja autoritaarset riigikorda demokraatia suunas tagasi pöörata," sõnas Tartu Ülikooli Eesti ajaloo dotsent.