Ghana pealikuühiskondades on rituaalne eeldus uue pealiku valimisel, et väljavalitud kandidaat ei soovi seda positsiooni, millele teda valitakse. Seetõttu algab tseremoonia pärast valiku tegemist sellest, et kandidaat "röövitakse". Sellele järgneb "piinamine", mis seisneb kandidaadi määrimises valge saviga ja mööda tänavaid ringi vedamises.

"Kogu see kombetalitus, mis sarnaneb rebastepeo mõnitustega, peaks tulevast kandidaati hoiatama, et kui ta oma uut rolli väärikalt ei kanna, saab talle osaks just selline kohtlemine. See on viimane agoonia, mille järel saab pealikule osaks kuninglik kohtlemine," sõnas Annist.

Kui pealik oma rolli välja ei kanna ega arvesta nõuandjate ja kuningliku ema soovitustega või käitub muidu vääritult, võidakse ta troonilt kukutada. Tagandamisele võib viia nii joomine, vargus, mõnitav keelekasutus kui ka leepra, suguvõimetus ja mitmed muud kehalised hädad.

Võimu kaotust sümboliseerib pikali sunnitud endisele pealikule kolm korda vastu istmikku löömine. "Päris huvitav oleks, kui sellised rituaalid näiteks tagandatud USA presidentidele osaks saaks," ütles Annist.

Seda, et kuningas on oma kõrge positsiooni mõnevõrra vastumeelselt vastu võtnud, on oluline rituaalselt rõhutada ka näiteks Svaasimaa bantude seas.

Juhid on tihtipeale nii jumalad kui ka surelikud

Nii mõneski ühiskonnas on tavalised nii-öelda alandavad või juhi positsiooni naeruvääristavad rituaalid.

Annist sõnas, et juhte nähakse nendes ühiskondades nii jumalate kui ka surelikena, mistõttu teevad nad tihtipeale enne jumalikule ettemääratud positsioonile jõudmist läbi kombetalituse, mille käigus nende surelikkust ja alandatavust neile meelde tuletatakse.

Mosambiigis ja selle ümbruses elava Yao rahva hulgas on kuninga troonilepühitsusriitus näiteks järgmine. Naaberküla pealik, kes rituaalset vastupanu juhib, lööb külajuhi hoobiga vastu otsaesist pikali. Nüüd koheldakse teda justkui surnukeha. Tema ellu äratamiseks riputatakse ta peale ohvriannikorvist jahu ja ta eraldatakse ühiskonnast kinnisesse ruumi.

Sinnasamasse tulevad nõustajad tulevasele kuningale loenguid pidama ja kuulutama, mida nad temalt ootavad. Tavand päädib katsega, kus tulevasele kuningale pakutakse sümboolset inimliha. Tulevane kuningas peab sellele katsele õigesti reageerima.

Lõuna-Sudaani bari rahvas ähvardab ametissemääramise tseremoonia käigus oma kuningat ja sellele järgneb rituaalne teeseldud võitlus. Malawi ja Zambia kandis elava ngoni rahva külajuhti ja tema naist aga hurjutatakse ja kuulutatakse, kui tänamatud, ihned ja petturlikud nad on.

Svaasimaa bantude seas on iga-aastane rituaal, kus rahvas ja kuninga võimalikud rivaalid kuninglikus klannis kuningale sümboolselt vaenulike lauludega vastu astuvad. "Lõuna-Aafrika sotsiaalantropoloog Max Gluckman on nimetanud sellist regulaarset vaenulikkust vastupanurituaaliks, mille kaudne eesmärk on tegelikult kuningavõimu kinnitada. Nii on võimalik alamate hulgas peituvatel potentsiaalsetel vastastel ja nende toetajatel ajuti aur välja lasta," seletas Aet Annist.

Annisti sõnul kinnitatakse selliste rituaalidega kuningavõimu või juhipositsiooni olulisust. Isegi kui mõni kuningas on üpris kõlbmatu ja ehe vastuhakk talle on asjakohane, ei ohusta see kuninga positsiooni kui sellist.

"Veidrad rituaalid iseloomustavad ka paljusid tänaseid ühiskondi, kus presidendiks saamiseks peavad sellise positsiooni ihalejad käima mööda tehaseid, suruma kätt sadadel toetajatel või patsutama lapsukesi," ütles Annist.

Juhi olemasolu pole olnud inimesele iseenesest mõistetav

Juhi olemasolu ühiskondades pole Annisti sõnul olnud alati iseenesestmõistetav ega ole osa inimeseks olemisest. Nii näiteks on kütt-korilastel olnud üsna võrdsed ühiskonnad, kus juhtimise koorem oli jagatud.

Just väikestes rühmades küttide-korilastena on inimesed eksisteerinud põhilise osa inimkonna ajaloost. Kütid-korilased on mitmel pool olemas veel ka praegu ja nende käitumise põhjal saavad teadlased teha oletusi inimkonna ajaloo pikima perioodi kohta.

Küttidel-korilastel oli juhtimise koorem jagatud. See tähendab, et juhirolli võttis erinevatel elualadel enda kätte neis kõige osavam või teadlikum rühmaliige. Üldjuhti polnud pigem vajagi või oleks selline ühele isikule tuginemine rühmale isegi kahjulik olnud.

"Kui tollega midagi juhtunuks, olnuks grupp jupiks ajaks "peata", mis oleks võinud kõigile halvasti mõjuda," sõnas sotsiaalantropoloog. "Pigem oli mõni grupi liige osavam navigaator, teine suhtles allilmaga, kolmas oskas hästi juurikaid koguda ja neljas jahti juhtida."

Juhiroll oli toona seega pigem vajadus- ja pädevuspõhine, kuigi Annisti sõnul olid kahtlemata inimese isikuomadused tähtsad. Samasugusel viisil on juhtimisülesandeid jaotatud ka inimlaste ja ahvide hulgas.

"Üldliidrit pole niisiis vaja. Lisaks on osutatud, et säärane üldliider võib mõjuda halvavalt  koostööle ning tekitada kadedust, võistluslikkust ja muid probleeme, millega rinda pistmiseks ei pruugi ühiskonnal olla piisavalt ressursse ja energiat," sõnas teadlane.

Sümboolne juhtfiguur paneb inimesed ühise eesmärgi nimel pingutama

Vajadus üldise juhi järele tekkis alles hiljem seoses omandisuhete ja hiljem seisuslikes ühiskondades poliitiliste privileegide jagamisega.

Sellistes ühiskondades kadus side juhiomaduste ja pädevuse vahel hoopis ära. "Polnud tähtis, millised olid inimese isikuomadused või võime teistega suhelda, kõige tähtsam oli, et ta oleks õige pere või klanni liige," ütles Annist.

Sotsiaalantropoloog sõnas, et keeruka ülesehitusega demokraatlikes tööstusühiskondades, nagu seda on suur osa tänapäevaseid riike, on tihti vajadus sümboolse juhtfiguuri järele, kes ühendaks.

Ühelt poolt on sellise juhtfiguuri eesmärk kindlustada senist võimude tasakaalu, mis soosiks valitsevaid gruppe.

"Kuningate puhul oli juhiroll ja kogu ühiskondlik hierarhia justkui jumalikult ette antud. Tänapäeval aktsepteeritakse sellist juhti –  nagu näiteks kuningannat Inglismaal või kuningat Rootsis – lihtsalt osana traditsioonist, mis juba iseenesest hoiab ühiskonda koos ja säilitab seda sellisena, nagu see on nii-öelda aegade algusest olnud," sõnas Annist.

Sümboolse juhifiguuri ülesanne on ka ületada ühiskonnasiseseid vastuolusid. Annisti sõnul on kogu rahvusriigi põhimõte panna väga erinevate ning isegi vastakate eesmärkidega inimhulgad mingi ühise idee nimel tegutsema. 

"Juht on justkui panoraamvõtte tasand ühiskonnas, milleta poleks selgust, miks inimesed peaksid ühisele keskvõimule alluma ja just selle riigi seadustele kuulekad olema," lausus Annist.

Annist ütles, et ka Eestis oodatakse presidendilt ühiskonna ühendamist ja seda, et president hoomaks ühiskonna laiemat mõõdet, aga ka selle kohta maailmas. "President peab suutma esindada seda panoraamvõtet Eestist ka rahvusvahelisel areenil," sõnas ta.

"Sellised rituaalid, nagu näiteks mööda Eestit ringi sõitmine ja "lihtsatel inimestel" käesurumine, näitavad aga, kuidas selline panoraamvaade pole lõpuni veenev. Nii tuleb ühtlasi näidata, et liider on tegelikult iga üksikisiku jaoks oluline, mõistab neid ning näeb ka detailsemat pilti," ütles sotsiaalantropoloog.