Eestis valib presidendi riigikogu. Valituks osutub kandidaat, kes kogub 68 riigikogu liikme poolthääle. Kui hääletus riigikogus luhtub, teeb otsuse aga riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev valimiskogu. Kuid milline oleks kõige demokraatlikum viis presidenti valida? Mida ütleksid selle kohta poliitilise filosoofia klassikud?

Eva Piirimäe toob esile, et demokraatlikku võrdsuspõhimõtet silmas pidades oleks parim viis riigile valitsejaid valida loosi teel. Selleni on oma mõtisklustes näiteks välja jõudnud 18. sajandil elanud prantsuse mõtleja Montesquieu. Tänasel päeval võiksid niisugused presidendivalimised näiteks tähendada, et keerutame loosiratast, kuhu on sisse pandud kõigi vähemalt nelikümmend aastat vanade Eesti kodanike nimed. 

Demokraatia mõistet võib aga tõlgendada väga erinevalt, selgitab Piirimäe. Üks tänapäeva kandunud tõlgendusi on demokraatia sidumine avaliku aruteluga. Arutelu keskset tähtsust poliitikas rõhutas näiteks IV sajandil eKr elanud Vana-Kreeka filosoof Aristoteles.

Aristotelese ideaal oli, et ühiselu asjad otsustatakse avalikus arutelus, lähtudes ühishüvest. Kui ühiskonnas on üksainus inimene, kelle "loomutäius" ehk tarkus ja oskus toimida on kaugelt üle teiste, siis võiks Aristotelese järgi olla põhjendatud ka ainuvõim. Taolist olukorda ei pidanud filosoof siiski kuigi tõenäoseks. Seega pooldas ta pigem riigikorda, kus valitsevad paljud. 

Siit tuleneb Eva Piirimäe sõnul ka Aristotelese mõte, et hea kodanik on selline, kes oskab nii valitseda kui ka olla valitsetud. Vana-Kreeka filosoofi arvates tehakse poliitikat eeskätt sõna abil ning järelikult eeldab ka kodanikuks olek väljakujunenud ja selget mõtlemist ning sõna kui vahendi valdamist. 

Oluline on ka see, milleks sõna kasutatakse. Juba antiikajal on laialdaselt teadvustatud võimalust "ilusa kõne" läbi inimesi mõjutada, seejuures ka erahuvide teostamiseks. Seega peab hea kodanik kõneledes väärtustama oma riigikorra põhialuseid ning taotlema ühishüve. 

Tartu Ülikooli kaasprofessori sõnul on Aristotelese mõte kantav ka valitsemisse tänapäeva demokraatiates.

"Väga palju seda ei teadvustata, aga lääne demokraatiate vaikimisi eeldus on see, et esindusametisse sobib inimene, kes valdab sõna ning kes suudab rääkida nii, et teda kuulatakse. Ta peab seisma riigikorra alusprintsiipide eest ning oskama sõnastada ühiskonna ees seisvaid pakilisemaid teemasid," sõnas ta.

Eva Piirimäe toob esile, et ka Eesti presidendi põhiline tegevusvaldkond on justnimelt kõnelemine. President võtab sõna mitte ainult pidupäevadel, vaid ka suheldes teiste riigivõimu kandjatega Eestis ja laias maailmas ning liikudes ringi maakondades ja omavalitsustes.

"Igal pool on tarvis kõneleda inimestega ja inimestele. Seega suutlikkus sisukat kõnelust pidada on oluline," ütleb ta. 

See kätkeb endas omakorda presidendi oskust sõnastada ühiskonna laiemaid eesmärke nii, et need ei oleks kitsalt kildkondlikud.

"Kui me lähtume sellest printsiibist, tunduvad pigem eelistatud need kandidaadid, kes tulevad väljastpoolt parteipoliitikat," ütleb Piirimäe.

Vooruslikkus ei ole juhi puhul kõige tähtsam

V-IV sajandil eKr Vana-Kreekas elanud Platon arvas, et riiki peaksid juhtima eeskätt filosoofid ehk inimesed, kes suudavad asju näha terviklikult ega takerdu oma isiklikesse huvidesse. Platon eeldas juhilt filosoofilist kullipilku, et teha häid otsuseid. Selleks oli tema arvates vaja erilist vaimuselgust ja haritust. Ta möönis sealjuures, et filosoofi jaoks on juhiks olemine raske valik – parema meelega jääks ta ideede maailma.

"Isegi kui Platoni arusaam ideaalsest poliitikast on meile võõras, jääb sellest kõlama idee, et juht peaks suutma eristada üldist ja üksikut, ühist ja isiklikku. See paistab ka välja selles, kuidas inimene on käitunud ning mida ta on öelnud," sõnab Eva Piirimäe.

Platoni õpilase Aristotelese jaoks oli oluline oskus valida keskteed. Poliitikute valikud peavad olema tema arvates kaalutletud, mitte liialdatud.

"Kui Aristotelese mõtteid ajakohastada, võib öelda, et see kesktee võiks peituda poliitilistes avaldustes ja tegutsemises. Ühelt poolt me ei taha, et keegi oleks oma arvamustes kui tuulelipp. Teisalt ei soovi me, et ta, nui neljaks, vaid oma liini ajaks. Me tahame,  et president oleks võimeline kuulama ja vahendama. Lõpuks peaks ta aga suutma jõuda oma nägemuseni, mis on arusaadav ja põhjendatud ning kooskõlas meie demokraatliku süsteemiga," sõnab Piirimäe.

Poliitikateooria kaasprofessor möönab, et see, kas president või presidendikandidaat on inimesena hea ehk vooruslik, pole isegi kõige olulisem.

"Tegelikult on väga vähesed uusaegsed filosoofid otseselt öelnud, et valitseja peaks olema vooruslik ja punkt. Enamus on andnud endale aru, et poliitika on eripärane valdkond. See on tegutsemise vald, kus tehakse otsuseid, mis puudutavad paljusid inimesi. Küsimus on siin võimekuses neid otsuseid teha," ütleb ta.

Samas ei tohiks Piirimäe hinnangul seda arvamust äärmustada ega arvata, et poliitika ongi puhas kompromisside kunst või valdkond, kus on paratamatult vaja "räpaste kätega" tegutseda. Eriolukordi – kus kaalul on demokraatlikud põhimõtted versus kogu riigi edasikestmine – ei maksa üldistada tavaolukorraks. Tema meelest on ka põhjendatud, et meil on kõrged moraalsed ootused sellele, kuidas poliitik käitub. 

"Lõppkokkuvõttes ei ole ju oluline mitte see, kas inimene on südames hea või mitte, vaid see, et ta täidaks järjekindlalt ühiskondlikke ootusi tema võetud rollis ning kehastaks meie arusaamist sellest, kuidas demokraatlik poliitika toimib. Siit tulevad ka kõrgendatud moraalinõuded poliitikutele," selgitab ta. "Me ei taha, et keegi oleks isikliku elu alusel mõjutatav või näitaks välja iseloomunõrkust olulistes isiklikes asjades, isegi kui me teame, kuivõrd keeruline on tegelikult inimpsühholoogia."

President esindab riigi, mitte rahva huve

Eva Piirimäe rõhutab, et presidenti ja "juhti" selle sõna tavatähenduses ei tohiks samastada, kuivõrd presidendi võimupädevused on väga piiratud. Presidendi kõige olulisem roll on esindada riiki, täpsemalt riigi põhiseaduslikku korda. Piirimäe nimetab, et riigil kui abstraktsel ideel on vaja sümboolset nägu ja vormi. Seda saab anda mitmel viisil ning presidendi figuur on üks võimalus seda teha. 

"President kehastab sümboolsel kujul demokraatlikku riiki ja on tegelikult eraldiseisev sellest, mida tahab rahvahulk. Kas siis rahvahulk, kes arvab, et esindab ise tervikut ja on kogunenud kuhugi platsile muutusi nõudma või isegi rahvas, keda kutsutakse referendumile hääletama, isegi kui hiljem on rahvahääletuse otsus riigiorganeile siduv," ütleb Piirimäe.

Ta rõhutab, et rahvas erineb riigist, mis on püsivam ja pikaajalisem ning millel on oma struktuur ja kord, mis kajastub põhiseaduses.

"President tuletab meelde, et me ei hakkaks samastama riiki ja meie kokkulepitud põhiseaduslikku korda mingite konkreetsemate nõudmistega või rahva väljaastumistega. Või isegi ka üksikute isikutega, kes omavad mingil põhjusel laiemat autoriteeti ning kõnelevad rahva nimel," sõnab poliitikateooria kaasprofessor.

Nii oleme ringiga tagasi Montesquieu juures, kes rõhutas esindamise idee olulisust uusaegses poliitikas ning oli kriitiline rahvavõimu, sealjuures antiikdemokraatiate suhtes. 

Klassikalistest filosoofidest on esindamist põhjalikult käsitlenud 18. sajandi briti filosoof ja poliitik Edmund Burke. Burke'i virtuaalse ehk mõttelise esindamise idee tähendabki, et esindaja võtab sõnas ja teos kokku riigi kui terviku huvi, lähtub nendest ja rakendab neid siis oma tegutsemises.

Piirimäe sõnab, et Burke'i mõtte järgi ei pea esindaja otseselt juhinduma ka oma valijate kildkondlikest ootustest. Eesti presidendivalimiste konteksti asetatuna tähendab see, et president ei pea juhinduma teda valivate poliitikute huvidest.

"Burke'i vastus siin on väga selge. Ükskõik, mida rahvaesindajatest valijad võivad oodata, kui nad presidenti valivad, valituks osutuva inimese kohustuseks on otsustada riigi kui terviku huvidest ja alusväärtustest lähtuvalt. Mitte vastavalt sellele, mida tema konkreetsed valijad ühel või teisel hetkel ootavad," ütleb Piirimäe.

Teadlane ütleb, et seda, kuivõrd edukalt presidendikandidaadid riiki suudaksid esindada, saame me hinnata, lähtudes nende varasemast tegevusest ühiskonnaliikmena.

"Ka presidendikandidaate otsides tuleb vaadata, kas ühiskonnas on niisuguseid inimesi, kes on suutnud kaalukalt ja põhiseaduse vaimust lähtuvalt kommenteerida ühiskondlikke arenguid," toob ta esile. "Tihti kurdetakse, et meil võib-olla ei olegi enam selliseid inimesi. Võib-olla on aga lihtsalt tarvis paremini otsida."