Kui tänapäeva käibekasutuses mõeldakse enesemääramisest eelkõige kui rahvaste õigusest rajada riik ja seda vabalt valitseda, siis 18. sajandi filosoofilistes aruteludes oli arusaam enesemääramisest märksa mitmekülgsem. "Schiller otsis ja nõudis enesemääramist inimeste tegudest, poliitilistest institutsioonidest, kunstiteostest ning isegi loodusobjektidest," selgitab värske doktor Semyon Reshenin.

Reshenini sõnul on Schilleri filosoofia mõistmise eeltingimus tema kaasaegse intellektuaalse ja ajaloolise konteksti tundmine. Sellest lähtuvalt peab teadur üheks oma doktoritöö keskseks tugevuseks Schilleri mõtete sidumist teise saksa filosoofi Immanuel Kantiga, kelle loomingu varjus Schiller tegutses.

Kui Kanti jaoks seisnes enesemääramine inimese autonoomias iseendale seadusi anda ja neid järgida, siis Schilleri jaoks oli keskel kohal inimese võime vabalt valida. Vaba valik tähistas tema jaoks omakorda inimese suutlikkust oma tegemiste põhjuste üle reflekteerida ja nende refleksioonide ajel tegutseda.

"Näiteks, kui ma refleksiooni tulemusena mõistan, et mul on head põhjused tegutseda mingil viisil, peaks see teadmine motiveerima mind seda tegevust sooritama. Kui ma ei suuda korralikult reflekteerida või minu refleksiooni tulemused mind ei motiveeri, siis on minu valikuvõime, st minu individuaalne enesemääratlus, tugevalt piiratud," selgitab Reshenin.

Värske doktori sõnul on Schilleri lähenemine eriti põnev, kuna loob seoseid enesemääramise eri tasandite vahel. Samuti võtab ta erinevalt Kantist arvesse keskkonda ja ajalugu, kus enesemääramine toimub.

Täpsemalt peab Schiller individuaalset enesemääramist poliitilise enesemääramise ehk riigi loomise ja juhtimise ning üldise hüve püüdlemise eeltingimuseks. Kodanikud saavad end poliitiliselt määrata, kui nad on võimelised ise enda tegevuste üle mõtisklema, neid kaaluma ning saama neist kaalutlustest juhitud.

"Schilleri mudeli järgi ei peaks me poliitilist enesemääramist ootama näiteks palestiinlastelt. Praegu on nad liiga hõivatud endal elu sees hoidmisega. Neil pole ruumi refleksiooniks ja ollakse kurnatud, mis tähendab, et pole jõudu olla refleksioonist juhitud. Schilleri enda jaoks oli sarnane läbikukkunud poliitilise enesemääramise näide Prantsuse revolutsioon," kirjeldab Reshenin.

Schilleri filosoofia võiks kõnetada ka meid

Semyon Reshenini sõnul on Schilleri arusaam enesemääramisest realistlik ja väga kaasaegne: "Teda huvitas, kuidas inimesed päriselt oma vabadust kasutavad. Teda huvitas, kas meie arusaamadel ilust peaks olema normatiivne roll meie elu kujundamisel. Tema jaoks olid olulised nii esteetika, tunded kui ka emotsioonid. Eesmärk oli kõrvaldada meie seesmised konfliktid, aga mitte iseendast lahti saada või end ületada."

Kuigi Schiller neist teemadest otsesõnu ei räägi, järeldub Reshenini sõnul 18. sajandi filosoofi enesemääramise kontseptsioonist otse teatav keskkonnasõbralikkus või loomaeetika ning ka nõue tunnustada vähemusi.

"Näiteks selleks, et ennast määrata, tuleb elada harmoonias. Enda suhteid välise maailmaga peab organiseerima viisil, mis ei sunniks midagi või kedagi millekski, mis ta ei peaks olema ning see puudutabki meie suhet teiste elusolendite ja keskkonnaga," selgitab Reshenin.

Vähemustest kõneldes on Reshenini sõnul taas oluline Schillerit kõrvutada Kantiga. "Kanti loo peategelane on abstraktne inimene, kellel pole omadusi ning kes on universaalsuse komponent — kultuurita, seksuaalsuseta ja ihadeta. Schiller peab aga oluliseks just taolisi inimese partikulaarseid omadusi ning seni kuni meie vabadusi ja harmooniat ohtu ei seata, peaksime lubama teistel olla vabad nii, nagu nad ise olla tahavad," selgitas teadur.

Seeläbi peaks Schilleri arvates teisi tunnustama mitte kui abstraktseid inimesi, vaid kui ainuliste kultuuride, elukutsete ning seksuaalsuste esindajaid. "Seega ei tohiks inimeste juures hinnata mitte ainult universaalset, vaid ka unikaalset, mis võib sageli olla olulisem," järeldas Reshenin.

Samas möönab Reshenin, et tema tõlgenduses on küsitavusi: nimelt ei pane Schiller paika piire, kuhu maani teiste erisusi tunnustada tuleks. "Võib-olla ei saagi seda probleemi kontseptuaalselt lahendada ning peame uurima konkreetseid kontekste ja kaaluma iga olukorda ühekaupa," pakub filosoof.

Praegu töötab Reshenin Johan Skytte poliitikauuringute instituudi poliitilise mõtte ajaloo teadurina. Enda sõnul plaanib ta Schilleri mõneks ajaks tallele panna ning keskenduda edasises uurimistöös Kantile ja Johann Gottlieb Fichtele.

Semyon Reshenin kaitses oma doktoritöö "Individual self-determination in Friedrich Schiller's philosophical writings" ("Individuaalne enesemääramine Friedrich Schilleri filosoofilistes kirjutistes") Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudis 22. augustil.