Ehkki Eesti on mereriik, on meie ajalooteaduses endiselt levinud seisukoht, nagu poleks Eesti merevägi Vabadussõjas erilist rolli mänginud. Kuigi Eesti ja Nõukogude laevastike vahel ei toimunud suuremaid merelahinguid, on meresõjaajaloolase ja Kaitseväe Akadeemia strateegia ja innovatsiooni õppetooli juhataja Arto Olli sõnul kõnealune seisukoht õõnes. 

"Tegelikult on siin kaks olulist aspekti: ühelt poolt loomulikult sõjaline pool ehk igasugused erinevad mereoperatsioonid ja muu sarnane, teine pool aga Eesti riikliku merenduse reguleerimine. Teisisõnu inkorporeeriti kogu tsiviilmerendus sõja ajal merejõudude alluvusse. See tähendab, et mereväkke kuulus üle 250 laeva ning seal töötas umbes 7400 inimest, mis on konkurentsilt suurim selle väeliigi isikkoosseis," sõnas Oll. 

Laevastiku said eestlased Vabadussõja alguses vanadelt isandatelt. Kui Vene impeerium lagunes ja sakslased taganesid, õnnestus eestlastel üle võtta sisuliselt kõik sadamates seisnud alused, sealhulgas endised erapurjelaevad, puksereid, ujuvkraanad, kaubalaevad ja isegi neli-viis sõjalaeva. Oma panuse andsid ka paljude Saksa lipu all sõitnud laevade eesti meeskonnad. See tähendab, et eirati käsku suunduda tagasi Saksamaale ja laevaninad pöörati poole reisi pealt tagasi Tallinna suunas.

Olli sõnul lõi see vajalikud tingimused töötava kaldaasutuste süsteemi rajamiseks. Sadamate töökorraldust reguleeriti nii, et need said vastu võtta ka suuri kaubalaevu. "Näiteks organiseeriti merelootsid, millel oli võimekus juhtida välismaa laevad läbi esimeses maailmasõjas veestatud miinisupi ilusasti Tallinna. Siin on oluline ka tuletornide ja tulelaevade teenistus, mis merel ohutut laevaliiklust reguleeris. Sõja ajal oli see kõik mereväe organiseeritud ja juhitud," selgitas ajaloolane.

Kui kevadel 1919 algas navigatsioonihooaeg ja Tallinna saabus statsionaarne Briti eskaader, sai kohalikes sadamates juba teha hädapäraseid remonditöid nii nende allveelaevadele kui ka sõjalaevadele. Piltlikult öeldes tähendas see, et Tallinnasse oli võimalik rajada britte teenindav toimiv operatiivbaas.

Merevägi hoidis ühendust muu maailmaga 

"Ilmselt kõige olulisem merejõudude funktsioon Vabadussõjas oli ühenduse hoidmine Lääne-Euroopa ja Skandinaaviaga. See oli aeg, kui kõik muud ühendusteed välismaailmaga olid suletud. Kogu kaubalaevandus ja riiklik merendus, mis merejõududele allutati, vastutasid kaubanduse käigus hoidmise eest, mis sai käia ainult meritsi," sõnas Arto Oll. Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et ilma merejõududeta polekski eestlased saanud sõda pidada. Mere kaudu saabus toit, sõjaline abi, relvad, laskemoon ja kõik muu ühiskonna toimimiseks vajaminev. 

Selle tarbeks seati sõja ajal sisse nii lähimaa kui ka kaugmaaliinid. Kaubalaevastik koosnes hinnanguliselt 20–30 alusest ning peamised partnerid olid Soome, Rootsi, Suurbritannia ja Prantsusmaa, mille vahet laevad regulaarselt sõitsid.

Praktilise poole pealt polnud Olli hinnangul väheoluline ka kaubalaevanduse sümboolne tähendus: "Seesama imelik trikoloor, mille all laevad sõitsid, paistis Lääne-Euroopas silma. Järsku olid mingid uute lippudega laevad, mis veavad, toovad ja teevad asju enam-vähem professionaalselt. See andis oma tõuke, et Eesti ei jäänud poliitiliselt isolatsiooni. Meid märgati.".

Ühenduse pidamise kõrval täitsid Vabadussõja-aegsed merejõud loomulikult otsest sõjalist funktsiooni. Selles vallas andis meile erilise tõuke 1918. aasta detsembris koostöös brittidega toimunud venelaste kahe suure hävitaja Spartak ja Avtoril hõivamine. Need alused kuulusid hävitaja-klassi kriteeriumite alusel ühtede maailma kõige võimsamate hulka. Laevadel oli peal allveerelvastus ning need said korraga välja lasta terve valangu torpeedosid. Olli sõnul garanteeris nende olemasolu selle, et Eesti merevägi polnud Läänemere piirkonnas arvestatav sõjaline jõud mitte ainult Vabadussõjas, vaid kuni 1920ndate lõpuni. 

Sõjalaevadega ei viidud operatsioone läbi ainult Eesti rannikuvetes. Ette võeti umbes 20 ofensiivset dessanti nii Venemaale kui ka Läti territooriumil paiknenud Landeswehri vastu. Omaette laevastiku üksus, Peipsi laevastiku divisjon baseerus Praagal ja moodustati Tartus. Selle selgroo moodustasid viis juba esimese maailmasõjas venelaste ümber ehitatud sõjaliseks otstarbeks suurtükilaeva. Nendega toetati Pihkva äravõtmist ja korraldati hiljem vägede varustamist üle järvede.

Olli hinnangul olid Eesti merejõud oma suuruse ja jõu poolest piirkonnas igal juhul eesrinnas. Lisaks ärandatud laevadele ehitati suurtükilaevadeks, miinitraaleriteks ja miiniveeskajateks ümber terve posu tsiviilaluseid. "Kui vaatame seda regiooni, siis olid Saksa ja Nõukogude Venemaa laevastikud sisuliselt varemetes. Neil võis laevu olla, aga nende tehniline seisund oli kehv. Lisaks olid revolutsioonide keerises paljud professionaalsed ohvitserid ära tapetud. Kuna eestlased tegid aktiivselt koostööd ka Briti eskaadriga, paistsid meie merejõud siin piirkonnas päris hästi silma," selgitas ajaloolane.

Näiteks lätlaste ja leedukatel Vabadussõja ajal mereväge polnudki. Esimesed moodustasid selle 1920. aastate keskel ja teised alles 1935. aastal. Olli sõnul ei jäänud neile lihtsalt õnnetuseks ühtegi vene või saksa sõjalaeva, mida eestlaste vaimus ärandada. 

Mida Vabadussõja aegsetelt merejõududelt õppida?

"Vabadussõda näitas meile, kuidas suudeti vähesega piiratud ajaaknas võtta olukorrast maksimum. Kogu riigi infrastruktuur pandi toimima vastavalt sõja vajadustele. Merendus pole siin mingisugune erand. Samas tehti ka vigu ning nendest vigadest on meil õppida küll," sõnas Arto Oll. 

Näiteks oli kivi eestlaste kapsaaias merejõudude dualistlik juhtimissüsteem, kus vastutas väeliigi eest mereväe ülem ja laevastiku operatiivjuht oli merejõudude juhataja. Kumbki osapool teisega koostööd ei teinud ning pidevalt jäädi üksteisele jalgu. Olli sõnul kestis säherdune olukord 1919. aasta jaanuarini, kui sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner kogu mereasjanduse merejõudude juhataja Pitka alluvusse määras.

Samas polnud see loo lõpp. Nimelt pidas toonane tsiviilministrile allunud tööstus- ja kaubandusministeerium Pitkat ka tsiviillaevanduse juhatajaks. See lõi kentsaka olukorra, kus vähemalt õiguslikult allus merejõudude juhataja tsiviilministrile.

Olli sõnul ongi selle loo peamine õppetund, et süsteemide dubleerimist tuleb iga hinna eest vältida. "Oleme piiratud ressurssidega väike riik ja meil pole suurt laevastikku. Kui seda hakata veel tükeldama PPA, mereväe ja jumal teab, mis sihtasutuste vahel, on lõpptulemus see, et me ei suudagi merel midagi korda saata. Õnneks liideti eelmise aastaga PPA ja mereväe laevastik kokku, aga selle vajadusest räägiti juba 1990. aastal. Meil võttis see lihtsalt üle 30 aasta aega. Selliseid arengujooni võikski tuleviku tarbeks silmas pidada," võttis Arto Oll teema kokku.