"Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1917–1918 baltisakslaste positsioon ajutiselt isegi tugevnes, aga peagi otsustasid eestlased ja lätlased, et nad võtavad selle maa-ala valitsemise üle," rääkis uurimuse autor, Tallinna Ülikooli doktorant ja nooremteadur Heidi Rifk.

Eesti Vabariik tekkis läbi keerdkäikude ja konaruste. Pikka aega polnud see iseendastmõistetav ka eestlaste endi jaoks. Muu hulgas sõltusid võimalikud arengusuunad Euroopas toimuvast sõjast ja erinevatest revolutsioonidest. Kui lisada pilti ühe rahvusvähemuse perspektiivi, muutub see veelgi kirjumaks. 

"Sakslaste nägemuses olid Eesti ja Läti rahvusriigid pikka aega välistatud. Nemad ei tahtnud etnilisi piire Eesti ja Läti alade vahele. Balti regioon pidi säilima ühtsena, sest riigipiiride tekkimine oleks nende ajaloolise kodumaa ära lõhkunud. Nad ei kujutanud ette, et mingisugused pisikesed rahvusriigid kahe suure imperialistliku suurriigi vahel üldse ellu võiksid jääda," arutles Rifk.

Baltisakslasi polnud Eesti ja Läti aladel kunagi kuigi palju. Esimese maailmasõja jooksul emigreerus osa neist välismaale ja näiteks 1920. aastate alguses moodustasid nad Eesti elanikkonnast kõigest 1,7 protsenti. Maailmasõja ja sellele järgnenud sündmuste pöörises püüdsid nad oma positsiooni säilitada, pakkudes välja erinevaid tulevikuvisioone.

Sakslaste pakutud visioonid

Saksa okupatsiooni ajal lootis osa baltisakslasi luua Balti hertsogiriigi, mis kuuluks Saksamaa mõjusfääri, kuid säilitaks teatud sõltumatuse. Kui see plaan luhtus, tõusis esile Hermann von Keyserlingi välja pakutud Balti ühisriigi idee. 

"Tema lähenemine oli sakslastest kõige liberaalsem ja nägi ette, et Baltikumi valitsevad koostöös erinevad etnilised rühmad, ilma et eri osade vahel oleks riigipiire. Eestlastel ja lätlastel seal esialgu juhtivat rolli ei pidanud olema, sest neil nappis Keyserlingi arvates kogemust ja haridust," selgitas Rifk.

Sarnase nägemuse töötas välja ka Heinrich von Stryk. Erinevus oli aga selles, et tema arvates pidi Balti ühisriik kuuluma Rootsi või mõne muu lääne suurvõimu protektoraadi alla. See plaan sai aga enneaegselt avalikuks ja von Stryk kaotas usalduse nii lääne liitlaste kui ka kohalike rüütelkondade silmis.

Osa baltisakslasi lootis aga, et Venemaal aastatel 1917–1921 väldanud kodusõjast väljuvad võidukana tsaarimeelsed ehk bolševikevastased jõud, mis tähendaks, et tekiks võimalus taastada sarnane olukord sõjaeelse keisririigiga. Balti alad pidid selle järgi kuuluma föderaalse Venemaa alla, aga omaksid teatud autonoomiat.

Ameerika Ühendriigid tunnustavad Balti riikide iseseisvust

Oma doktoritöö raames valminud artiklis uuris Heidi Rifk muu hulgas, kuidas reageerisid baltisakslased, kui Ameerika Ühendriigid tunnustasid Balti riikide iseseisvust 1922. aastal. Oodatud valulikkust selles ei ilmnenud. 

"Kõik reaktsioonid olid tegelikult positiivsed. Uudis oli küll esikülgedel, aga enamasti väikese nupukesena, suurt analüüsi ei pakutud, kuigi rõhutati, et see on piirkonna jaoks tähtis sündmus," rääkis nooremteadur. Ülal mainitud alternatiivsetest võimukorraldustest enam 1922. aastal juttu ei olnud, mis näitab, et baltisakslased olid leppinud uue olukorraga.

Maareform murdis baltisakslaste selgroo

Aastal 1919 jõustunud maareformiga võeti baltisakslastelt ära nende mõisad ja maad. Sellega seoses kadus ka poliitiline võim, sest viimane tugines baltisaksa aadlil just nende käes olnud maavaldustele. Seda loetakse sündmuseks, mis murdis baltisakslaste võimu selgroo. 

"Kuitahes radikaalne maareform ei tundunud, leidsid ka lääneriigid, et see oli õige samm, et etnilised enamused saaks võimu enda kätte," märkis Rifk.

Maareform oli seega vajalik, et eestlased saaksid võimalikult kiirest hakata teostama poliitilist võimu. Sellele aluseks olev peremehetunne oli küpsenud Vabadussõjas, milles võideldi ennekõike just maa nimel. 

Esmajärjekorras võeti üle need mõisad, mille omanikud olid juba Eestist lahkunud. Häärberites elanud sakslasi jõuga siiski välja ei tõstetud, olulisem oli, et saaks kätte mõisamaad. Sakslased, kes võitlesid Vabadussõjas Laidoneri alluvuses, said alles jätta 50 hektarit maad. 

Kuigi linnas tegutsevaid suurkaupmehi maareform otseselt ei puudutanud, pidid nad leppima, et seisusliku ühiskonna asendumine kodanikuühiskonnaga sundis neid võrdsetel alustel teistega konkureerima.

Kultuuromavalitsus

Eestisse jäänud baltisakslased kasutasid kohanemiseks erinevaid lähenemisi. Näiteks rajati baltisaksa partei, et osaleda parlamentaarses riigikorralduses.

Eesti Vabariik pakkus rahvusvähemustele kultuuromavalitsuse mudelit. Aktiivselt kasutasid seda võimalust just sakslased, kellel olid pikaaegsed traditsioonid organisatsioonides ja ühingutes. "Nad registreerisid oma liikmed ja korjasid maksu, sest kogu saksakeelne koolivõrk, mis oli neile väga tähtis, oli selle süsteemi ülal pidada. Kuna aadelkond oli suuresti vaesunud, siis saadi toetust ka kohalikelt ärimeestelt, aga ka Saksa riigilt," märkis Rifk.

Ta lisas, et mida suurem oli mõnes linnas või asulas saksa kogukond ja sakslaste juhitud ettevõtted, seda rohkem said nad kapselduda enda loodud kultuuriruumi. Sedalaadi eraldiolek puudutas ennekõike jõukamat elanikkonda ja endisi aadlikke, kelle jaoks seisusliku ühiskonnakorralduse ideaal jäi püsima. Mitmed teised ühiskonnagrupid sulandusid seevastu üpris edukalt kohalike eestlastega.

Sakslased lahkusid Baltikumist aastatel 1939‒1941 toimunud ümberasumise käigus.

Heidi Rifki artikkel ilmus ajakirjas Acta Historica Tallinnensia.